Lavastust hingestavad ajastule iseloomulikud lööklaulud, mida näitlejad laulavad ansambli Genialistid kärbitud koosseisu saatel. Ja muusika on selles lavastuses sisuline – peaosalist mängiva Tambet Selingu rollist saab rohkem sotti laulu kui lavalise tegevuse kaudu. See on postmodernistidest konstrueerijate häda, et nad leiavad ootamatuid ja põnevaid lahendusi ja jätavad “päris” asjad ripakile.

Endla uuslavastuse kiituseks peab ütlema, et Undi romaani lugu pole kuhugi kadunud. On täiesti aru saada, et hotelli vihma pärast kinni jäänud noorpaari tugevam pool näeb aknast pealt hotelli vastastiivas toimunud mõrva ja asub siis seda innukalt selgitama. Sünkroonis toimuv romaani ettelugemine ja utreeritud illustratsioon laval loovad mitmetasandilise teose, milles tegevus on ühtaegu sellesama tegevuse paroodia.

Liiiga laiapõhjaline retro

Ka peategelases on paroodiasugemeid, öelgem otse: Selingu mängus võib näha “Mõrva hotellis” autorit Unti ennast. Kuigi see on justkui loogiline, sest romaani jutustab mina-tegelane, pole Undile rõhumine päris õige. Kui noor lugeja luges “Mõrva hotellis” omas ajas, võis ta vaimusilmas heiastuda hoopis näiteks Tõnu Tepandi, kes oli üks oma põlvkonna iidolnäitlejaid. Ka peegeldab Selingu mäng Undi isikut heatahtliku karikatuurina – näeme veidi saamatut, eluvõõralt pehmet ja heatahtlikku inimest, millise mulje Unt võis oma elusügisel tõesti jätta. Tegelikult jäi Unt oma sisimas elu lõpuni mõneti leppimatuks hipiks.

Kui Linnateatris tuli välja “Ainsa ja igavese elu” teine osa, pidas Priit Pedajas tarvilikuks kirjutada, et 60-ndate mäss, nagu ka selle kunstilainetus oli tõeline. Kuidas suhtub Palu kuuekümnendatesse ja selle aja inimestesse? Lavastus ei tõmba ajastu mässumeelsele vaimule rasvast joont alla. Teater on loonud laiapõhjalise retro, kus on üheskoos Toivo Kurmeti kirjutatud Virmaliste bändi lood ja “Horoskoobi” menulaul “Kosmos-Maa”.

Lavastus paljastab dekonstrueerimise kaudu Undi romaani vormivõtted, mis paistavad nüüd oma alastiolekus armetud. Ja jällegi on see ajalooliselt ebatäpne, sest ses modernistlikus jäljendamises oli omas ajas uudsust ja radikaalsust.

Tundub, et Palul on midagi kuuekümnendate põlvkonna vastu. Tõepoolest, kaua veel laiutavad meie elus Kallased, Savisaared, Lapinid ja teised endised hipid, keda seob kunagise komsomoliopositsiooni tänaseks arusaamatuks saanud tähendus. Lavastus laseb lendu küsimuse: mida hakata peale selle vana, 1960. aastate vaimsusega? See on rahulik ja läbiarvestatud hüüatus, tavaline kunstiline isatapmine. Mitte meeleheitlik mäss, mida panid toime kuuekümnendate põlvkonna poisid, kellest laval jutt käib.

“Mõrv hotellis”

Raamat

Mati Unt

•• “Mõrv hotellis” ilmus 1969. aastal ja selles leiduvad kirjeldused lubavad tegevusajaks pidada 1967. aasta augustitormi.

•• Romaani mina-peategelane näeb hotelliaknast, kuidas vastastiivas tapab keegi noaga ühe mehe. Peategelane läheb asja uurima. Mõrvast kuumaksköetud õhkkonnas tapab peategelane romaani finaalis teda jälitanud mehe, kes pidas teda ennast mõrvariks.

•• “Mõrv hotellis” langeb süžee ja teemade poolest kokku Michelangelo Antonioni filmiga “Blow-Up” (1966).

Lavastus

“Mis värvi on vabadus”

•• Lavastaja: Tiit Palu

•• Kunstnik: Silver Vahtre

•• Osades: Tambet Seling, Katrin Valkna, Ireen Kannik, Kaili Närep, Carmen Mikiver jt.

•• Ansambel: Tauno Aints, Raido Kurri, Feliks Kütt, Karl Laanekask

•• Esietendus Endlas 12. novembril 2005