Mati Unt saadab ENSV-st tervisi Vanemuise lavale

Mati Unt ja tema looming ei anna noortele inimestele asu. Sestap on Robert Annus võtnud ette matka Nõukogude Eestisse, lavastades kompositsiooni Mati Undi 1970-ndatel kirjutatud draamateostest.

Filmikunstist rääkiva „Peaproovi” puhul on tunda pigem Eesti NSV reaalsusest eemaldumise püüet. Valge lava ja glamuursed kostüümid mõjuvad ajatult. Ka „Peaproovi” esimeses lavastuses selgelt tajutav olnud Undi kirglik arveteklaarimine Eesti NSV filmitsensoritega ei materialiseeru uues lavastuses mitte kuidagi. Mis ei tähenda, et puuduks dramaatika.

Lavastuses on vahe kraaklemine Karu (Karol Kuntsel) ja Huuni (Markus Luik) vahel. Näitlejad tõestavad, et dialoog on kirjutatud võimsalt ja selles pääseb seekord esile võimuvõitluse teema. Kes on platsil peremees... Tööle hakkab karjerismiteema, mis avaldub statistide (Robert Annus ja Tanel Jonas) püüdlikkuses. „Peaproovi” seekordsest lavastusest kumab läbi mingi eluterve satiir.

Ent paljud repliigid kisuvad tagasi 1970-ndatesse ja jäävad arusaamatuks. Kontekst nihkub paigast. Muidugi on Mati Unt klassik ja geenius. Ikkagi Eesti NSV teeneline kirjanik. Kuid „Peaproovi” sisust on aeg armutult üle käinud. See on paradoks, et film „Surma hinda küsi surnutelt” kehtib oma konfliktide poo­lest praegu rohkem kui selle filmi tegemisest inspiratsiooni saanud „Peaproov”, kus Unt oma filmiteo vastastega arveid klaaris.

Vaadates praegust „Peaproovi” meenub see algupärane, Kalju Komissarovi lavastatu. Meenub selle kiuslik vastaline vaim, Luule Komissarov, kes Mari osas pesustseenis ülakeha paljaks võttis. Küllap oli tegijatel mõeldud see protestiaktina vägivalla vastu ja nii publik seda ka mõistis. Ja nüüd – ei protesti ega midagi…

Ajad on muutunud

Seevastu „Viimsepäeva” realismis oli tunda Eesti NSV hõngu kuidagi elavalt. See ei väljendunud olustikus ega detailides, vaid karakterites. Karol Kuntsel mängib Albertit joviaalse heasüdamlikkusega, milles on mingeid ajastu konkse. Rääkimata tema lauldud lauludest, mis on ajaliselt täpselt valitud. Ajastu pila vaheldub tasakaalukalt nõukanostalgiaga. Unt on ikka olnud mitmetähenduslik ja seda ta loomingu omadust jätkatakse Vanemuises edukalt.

Tegevuskäik Ohvitseri (Martin Kõiv) ja Sõduriga (Robert Annus), mis oli kirjutamise ajal nii irriteeriv, et muutis „Viimsepäeva” mängimise mõeldamatuks, mõjub nüüd kohatu naljana, hoolimata tegijate pingutusest seda stseeni dramaatiliseks kruvida.

Tegijatele ei ole midagi ette heita. Peategelaste perekond, kuhu kuuluvad pensionile minev pereisa Anton (Markus Luik), pereema Veera (Katrin Pärn) ja tütar Aili (Maarja Mitt), on loodud laval väikekodanliku innuga, nii nagu tükis kirjas. Ent ühiskonna muutunud koordinaatides kipub Undi näitemängu konflikt väsima, vähemalt ei tõendanud lavastus veenvalt vastupidist. Dialoog on hea, teose ülesehitus hea, kuid nähtu on üks võõras elu, mida pole võimalik mõista.

Oli veel Undi „Saunakuuldemäng”, mida loeti sugestiivselt ja ladusalt. Mehe-naise (Martin Kõiv ja Kartin Pärn) tragikoomiline konflikt saunas oli vahva. Kuid kolm eri lugu ei moodustanud selgepiirilist kompositsioonilist tervikut. Lavastus on kui lugemikku pandud klassiku teoste näited. Need said siis laval läbi võetud. Üht-teist toimib ja mõjub, ent mõnest teemast on järel vaid riismed.

Esietendus

„Viimnepäev”

Mati Undi näidendite põhjal

•• Lavastaja: Robert Annus

•• Kunstnik Kaie Kal

•• Osades: Maarja Mitt, Katrin Pärn, Karol Kuntsel, Markus Luik, Tanel Jonas, Raivo Adlas, Martin Kõiv

•• Esietendus 20. aprillil Sadamateatris