Alustan ringiga. "Things in my mouth" esietendus Trondheimis, ent mina nägin seda Tallinnas Kanuti Gildi SAALis. Mis selle teatrisaaliga seostub? Nii mõnelegi pikk ajalugu täis rahvusvahelisi lavastusi ja erinevaid festivale, ent paljudele ilmselt suurt mitte midagi.

Kui Kinoteater 2017. aastal palgalist teatrivaatajat otsima asus, tegid nad selle tarvis reklaamklipi, kus Henrik Kalmet seletab erinevate Tallinna teatrite ees, et kui sa pole selles-ja-selles-ja-selles teatris käinud, siis otsime just sind. Kanuti Gildi SAAL oli see koht, mille ees Kalmet (kellele see lava on tegelikult vägagi tuttav) teatas: “No siin sa kindlasti ei ole käinud, ega eriti keegi pole. See on uus koht ka tegelikult, kuskil 20 aastat ainult tegutsenud.”

Nali naljaks, aga viide Kanuti SAALile kui nišikohale on kohane. Sellel nišil on olemas tänulik publik, kelle jaoks on seal lavale jõudvate kunstnike keel vähem või rohkem omane. Aga esmalt peab ta olema omaseks saanud.

Muide, Kinoteatri palgaliseks külastajaks valitud Alissija Jevtjukova vaatas projekti kõige esimest etendust just Kanuti SAALis, selleks oli Ruslan Stepanovi “Невесомость”. Kõigest ootuspärasest puhastatud lavastus eeldas kõigil tasanditel tööle hakkamiseks mingil määral kokkupuudet Stepanovi varasemate, üsna füüsiliste töödega.

Alissija blogisissekande algus pärast etendust on sestap mõistetav ja isikupäraselt tabav nagu tema tähelepanekud selle aasta vältel olema kippusid: “Esimesed kümme minutit elas minus tugev lootus, et kohe varsti ma saan millestkigi aru. Poole etenduse möödudes kaotasin lootuse, võtsin end kätte ja panustasin kogu oma energia huvitavate mõtete loomisele, et kunstnike töö tühine ei oleks."

Stepanovi lavastuse tantsu-, heli- ja valguskeel ja Jevtjukova reaktsioonid on üks näide teatrikeelega ümber käimisest Kanuti Gildi SAALi lavastustes.

Kohe kindlasti mitte osavõtuteater


Aeg suumida kontekstilt keskse ehk Iggy Lond Malmborgi “Things in my mouth” juurde. Lavastus tegeleb otseses mõttes keelega. See on selges seoses lavastaja eelnevate töödega, milles ta teatrisituatsioone uurib ja loob, aga ei eelda seda teadmist vaatajatelt. Lavastuses on kasutatud teatrivahendite laia diapasooni, et rääkida keelest ja häälest.

"When sounds of fucking, heard but yet unseen caused curiosity and fear and trauma - and Sigmund Freud calls that the primal scene, it sounds like mama being killed by papa," jookseb katkematu tekst seinal. Lavastuses on läbivalt keele võimu, ajalugu, kohati ka vaikimise mõjujõudu näha. Mõnikord otse, teinekord aimamisi.
Foto: Arne Hauge
Lavakujundus on minimalistlik. Kanuti SAALi lavastustes muidugi enamasti on, nii et keeruline tuvastada, kas kontseptsiooniga kaasneb rahapuudus, vajadus lavakujundus reisimise tarbeks kompaktsena hoida või midagi muud. Etenduse alguses istuvad kangaga kaetud poolseina ees kaks inimest, seljaga vaatajate poole, pusad seljas. Üks tõuseb, osutub Iggy’ks ja pöördub pikemata publikusse. Ta selgitab, et vaadake, see ei ole veel sugugi etendus. See on hoopis sissejuhatus, kus ta tahaks mainida, et eesootav ei ole osavõtuteater. Ja inimesed võiksid omakorda olla nii lahked ja mitte rääkida. Ka siis, kui näitlejad peaksid küsimusi küsima. Nii et kas kellelgi on küsimusi? Ja mina, kes ma pigem harva kui tihti osavõtuteatrit hinnata mõistan, langen vähemasti nii palju lõksu, et mõelda: oota, miks see ei ole osavõtuteater ja miks ei tohi rääkida?

Kui meenutan õhtu algust, siis õigupoolest algas etendus mõneti juba veel varem. Veel enne seda sissejuhatust, mis mängib, et ei ole etendus. Kanuti eesruumis kostis kõlaritest biidiga segamini üha intensiivsemaks muutuv ähkimine. Esialgu rütmistatud, peaaegu meeldiv taustafoon muutus etendust oodates minut-minutilt üha talumatumaks. Nojah, asi võib muidugi olla ka selles, et ma seisin täpselt kõlari kõrval. Igal juhul hakkas heli kehas resoneeruma. Ei saanudki aru, kui teadlikult see lavastuse juurde kuuluma oli seatud, ent mustrisse sobis ta igal juhul. Ka etenduse ajal ei kasutata heli vaid sõnade ja sõnumi edasi andmiseks. Heli antakse kohati edasi teadlikult füüsilise aistinguna, otseses mõttes toolide värinal läbitunnetatavalt.

Intensiivsematest hetkedest hoolimata tähendab etendus eelkõige umbkaudu 75 minutit rahulikku, end mitte liigselt peale sundivat keele ja mõtete nihestamist. See, mida Iggy Lond Malmborg ja Rea Lest-Liik Kanuti SAALi laval teevad, on pea täiuslikkuseni lihvitud vormiga keelekogemus, millest ei puudu füüsiliselt vaatajani jõudvad aistingud. (Ei, muidugi mõista mitte osavõtuteatri kujul, öeldi ju). Keel, milles näitlejad räägivad, on seejuures inglise ja aktsent on mõlemal aus ja oma. Ka etenduse vältel teksti dubleerivad tiitrid on inglise keeles. Selle juurde tulen edaspidi veel korraks tagasi.

On siis sõnum? On üldse alati sõnumit vaja? Vaadake neid veidraid naerunägusid. Ütlevad need midagi? On üldse alati vaja öelda?
Foto: Arne Hauge
Esmalt teemast. Kui kunstnikud kunstist rääkida tahavad (ja esmalt ma lavastust selles kahtlustasin), siis tekitab see sageli midagi äraootava umbusu laadset. Ikka küsimus oma nabast ja sellest, ega see ole juhtumisi nagu sügavik, mis, kui teda piisavalt kaua vaadata, vaatab sulle vastu. Ent “Things in my mouth” sirutab end oluliselt kaugemale kui vaid teatrisituatsioon.

Keel kehtestab võimu


Üheti pole lavastuses justkui midagi otseses mõttes sotsiaalset ja tänast puudutavat (kui just mitte arvestada nalju nagu “What goes with Coronavirus? Lyme disease.” Kaboom.). Samas on raske mööda vaadata sellest, et keel ise on selgelt poliitiline instrument. Nii otseses kui kaudses tähenduses. Keele kaudu kehtestatakse ja kinnistatakse võimustruktuure: sugu, rass, majanduslik alam-, kesk- ja ülemklass on vaid mõned näited.

Nagu mainitud, etendus on inglise keeles. Paratamatu kaassaadusena illustreerib see paraku keele omadust kõrvale jätta need, kellele üks või teine keel tuttav ei ole. Kummagi näitleja jaoks ei ole tegemist emakeelega ja see on laval ka selgelt teadvustatud. Näitlejad on teadlikud aktsendist, nad on teadlikud, mida võib või ei pruugi kehtestada hääletoon, tämber.

Räägib see kuulajale sellest, et kõneleja on valgenahaline? Ida- või Põhja-Euroopast? Mees või naine? Kui haritud? Kui enesekindel? Annab see kuulajale vihje, juhul kui rääkija on vägistaja? Või vihje, et ta ei ole vägistaja, vaid rohkem nagu see tüüp, kes grupivägistamise puhul ei ütleks ka “Stopp!”? (Viitan mõistagi lavastuse tekstile.)

Iggy Lond Malmborg ja Rea Lest-Liik esitavad laval korda-mööda iseennast ja teineteist. Kõik see sulab ühte poeetilise ja voolava tekstiga, mis kostab kõlaritest ja paistab kangalt ja püüab vaatajale/kuulajale sisendada, et tekstis ei ole sügavamat mõtet. Et see läheb lõpuks lälinaks, pläminaks, laminaks.

Aga kas läheb? "As words in loop expands from merely naming, it will be hard for you to grasp their meaning," jooksevad sõnad. "Roos on roos on roos on roos," mõtleks ilmselt esimese kursuse semiootikatudeng. (Mida ikkagi tahtis nende sõnadega omal ajal öelda Gertrud Stein?) Ma ei tea Iggy Lond Malmborgi suhteid semiootikutega, aga kui saaks, lisaks lavastuse humanitaaria bakalaureusetudengite soovituslikku kavasse. Kuhugi semiootika alusainete kõrvale. Lavastus ei räägi sellest, mis on keelesemiootika. See kehastab seda sisuliselt.

(to hell with theatre that is not bigger

than this, as this wont even cause a storm

inside an academic glass of water.)

Lava- ja muidusiirus


Sõnade ja tähenduste suhe on pidevas voolamises. Küll seatakse neid tegudega vastuollu, küll nihkesse, küll teineteist kordama ja rõhutama. Ähkimised ja öökivad häälitsused, mille allikat publik ei näe, mõjuvad lavastuse alguses muu teksti taustal ühel, ehkki mitte kindlalt piiritletud moel (Seks? Peojärgne hommik?), ent saavad lavastuses viimaks uued tähendusvarjundid, kui seljaga publikusse istuv Rea Lest-Liik vaid häälitsuste abil dialoogi ja sündmuste järgnevuse esile manab. (Vanem mees ja noor tüdruk? Kust läheb nõustumine üle sunniks, kust veel räigemaks?) Ükskõik kui häiriv see ka poleks, kannab stseeni taas kord küsimus sellest, mida saab teha keelega.

Iggy Lond Malmborg oskab käsitleda nii vormi kui häält.
Foto: Arne Hauge
Näitlejad kannavad poolmaske, mille lõuad lõksuvad rääkimise taktis. Maskid fikseerivad ja kinnitavad pidevalt, et publiku ees, mis sest, et oma nimedega, on ikkagi näitlejad ja need näitlejad esitavad rolle. Kui tekst võikski püüda mõjuda (lava)siirana, meenutavad maskid distantsi. See on lava (on lava on lava on lava).

Distantsihoidjana mõjuvad muude funktsioonide hulgas ka tiitrid. Peaaegu kogu tekst on täismahus kuvatud, aga see ei ole tõlge, välja arvatud kahes rootsikeelses stseenis. See aitab publikul ka sõnavoos järge hoida. Inglise keel võib olla küll tänapäeva lingua franca, ent vaevalt, et see Kanuti SAALis kuigi paljude vaatajate emakeel on. Ning tekstimassiivi jagub. Kui näitlejad võiksid ühes või teises stseenis mõjuda spontaanselt, meenutab sõna-sõnaline tekst taustal igal sekundil, et see kõik on juba kirjutatud.

Kõrvalepõige. Meenus üks teatriõhtu Vabal Laval, kus tiitrite peale sarnastel põhjustel mõtlema jäin. Lavastus: Armel Rousseli “Elagu elu, mis põletab rinda”. Laval oli Jarmo Reha ja ekraanil näitlejad eri maailmajagudest. Reha rääkis eesti publikuga inglise keeles. Küllap oli lavastus algusest peale (ka) välislavade jaoks mõeldud. Eestis tegeletakse tasapisi, aga siiski üha enam teatriekspordiga. Lavastusi, mille puhul juba protsessis mõeldakse, et need rahvusvaheliselt ja festivalide kontekstis töötaksid (Roussel on nii ehk naa rahvusvahelise haardega lavastaja), iseloomustavad mitmed sisulised ja vormilised detailid, sealhulgas küsimus keelest. Inglise (või vastavalt olukorrale näiteks vene) keeles rääkimine või tiitrid võivad olla osa sellest.

Jarmo Reha oli näitlejana veenev; lavastus, milles Roussel põimib oma tööde mineviku, teatriajaloo skandaalse näidendi ja mõtleb silmnähtavalt ka tulevastele lavastustele, teema poolest huvitav. Ent miks see mulle Iggy Lond Malmborgi lavastusega seoses meenus, on justnimelt tiitrid. "Elagu elu, mis põletab rinda" on tulvil stseene, mis näivad olevat üles ehitatud mõjumaks isiklikuna, siirana, paljastavana, spontaansena. Publikut julgustatakse viimaks lavalegi tulema ja näitlejat kallistama. Ometi kaotavad sõnad igasuguse spontaansuse näilisusegi, sest seinal jookseb sõna-sõnaline tõlge. Annan aru, et ma soovin siin midagi, mis on juba eos vastuoluline – et teater petnuks mind uskuma oma ausust.

Iggy Lond Malmborgi lavastus lahendab olukorra teisiti: tiitreid on teadlikult kasutatud moel, kus algusest peale on välistatud igasugune võimalus, et spontaansuse illusioon sündida võiks. Mängitakse vaid võimalustega, et juhul kui.

Kui nüüd püüda mingisugust enam-vähem klassikalist kokkuvõtet teha, siis umbes nii: “Things in my mouth” on puhta vormiga mitmekihiline lavastus, mis liigub sujuvalt ruumis, ajas ja vaataja ajukurdude vahel ning saab seda teha suurepärase teksti ja võimekate esitajate tõttu. See on füüsiline kogemus keelest, lavastus, mis võib ideaalis mõjuda nagu tippkoka tehtud mitmekäiguline eine (ja ei pretendeeri olema vanaema tehtud aus ja maitsev roog), mille detaile esitleb kokk ükshaaval uhkusega, aga mille tervik sellest ei kannata.

Hoolimata kõigest eelpool öeldust ei kahtle ma, et kogu sõnamassiivil on potentsiaali kujuneda ka üsna väsitavaks kogemuseks. Nii et mõnes mõttes ikkagi nišivärk? Ent mitte kunstikeele, vaid pigem keelehuvi enese seisukohalt.

P.S. Põhjus, miks ma seda arvustust Kanuti Gildi SAAList alustasin: Iggy Londi lavastus on üks näide (kes teeb SAALi märtsikuise kava lahti, leiab sealt ka teise), mis võiks SAALi tuua inimesed, kes peaaegu kahekümne aasta jooksul veel täpselt teadvustanud ei ole, et see uks Tallinnas, Pikal tänaval, üsna Venemaa saatkonna vastas, on teatrisaal.