Mees ja meri lahkamislaual

Kunstihoone galeriis avati elavate meremaalide ja surnud riiete näitus Euroopa üleeilne päev annab näo meie homsele mõtteviisile

Jan Kaila ja Daniel de Chenu ühisnäitus “Nüüd ja siis” Tallinna Kunstihoone galeriis esmapilgul küll ei reeda, et mainituil midagigi ühist oleks.

Soome fotograaf Kaila, mitu aastat Eesti Kunstiakadeemias fotoõpetaja ametit pidanud alt viiekümnene muhe mees, on näitusesaali põrandale laotanud ilmatu hulga Humana vaesteabist laenatud second-hand riideid. De Chenu aga, Eestile veel vähetuntud videokunstnik, näitab tagatoas videot merest kuskil Iirimaa läänerannikul, mida on filmitud kolme kuu jooksul statiivi pealt sama rakursi alt.

Igav, ütlete teie. Igav on eel-kõige teil, ütleme meie. Kunstnikud on oma etteastesse siiski monteerinud konkreetse point’i. De Chenu on kolme kuu jooksul kogutud mere tuhandest näost välja valinud tüüpilmed ja reastanud need üksteise sulanduvaks žestikulatsiooniks: tüüne meri, karge meri, udune meri, tormine meri, lumeräitsakaid neelav meri, öine meri jne. Kõik see voolab me silme eest mööda nagu võõrkeelne kõne, mida tajume vaid värvi, kuju ja helisageduse muutusena.

Hulk tühje kesti

De Chenu’d ühendab Kailaga just seesama kirjeldatud huvi arhetüüpide vastu, mis ise tummalt vaikides ometi korrastavad me maailmapildi tüpoloogiateks. Kaugelt maalt heast südamest saadetud riided kannavad edasi saatjate kunagist ettekujutust siivsast inimesest ja veendumust, et raskel ajal kõlbavad need vaesele inimesele praegugi küll ja küll. Eriti kui selle külge pookida taaskäitlemise ja mittetarbimise rohelised ideoloogiad. Ja see müüb. Ärme unusta, et poppar Vaiko Epliku viiekroonine “kaltsukampsik” läks Eurovisiooni tuultes oksjonil kaubaks viiesaja krooni eest.

Seega ootab meid näitusesaali põrandal hulk tühje kesti, ärakingitud tüüpe ja vorme, mis tuleb täita uute tähendustega ja see on märksa keerulisem kui ühel hommikul teatada hingeliselt, et “meri on täna kuri”. Kellegi teksad, mingi ballikleit, lapse volangidega seelik, rüüĻidega pitspluus ja mis kõik veel.

Siin tuleb hing sisse puhuda uuele inimesele, kes vormiliselt sarnaneb küll mingi kauge heategijaga seitsme maa ja mere taga, kuid kõneleb siiski oma suveräänses keeles, millest kauge meretagune heategija muhvigi aru ei saa. Eurooplaseks saamise ja eestlaseks jäämise kasin valik seisneb siin kellegi teise “eilse päeva” ja oma umbkeelse regivärsilise joru kokkuklapitamises. See pole ainult Eesti probleem. Kas siis suured koloniaalriigid moestläinud saterkuubedes ja torukübarais pärismaalasi vähe on näinud? Ei ole.

Broadway teatrite kaja

Kõik see meenutab mõne pisikultuuri ainsat võimalust end nähtavaks ja kuuldavaks teha. Selleks on vaba voli “vehkida nagu tumm leilis” või tuhandenäoline meri kaameraobjektiivi ees. Keegi nagunii aru ei saa, kas sul on külm või palav, oled sa kuri või rõõmus.

Sellesse tausta paigutub ka Jan Kaila eksponeeritud fotoseeria suurest ekstsentrikust ja amatööretlejast Eelil Sinistöst, kelle teatraalseid olemisviise ta peaaegu paar aastakümmet on dokumenteerinud. Needki kannavad millegi suurema pitserit. Nad on jälg, mille on jätnud Broadway teatrite kauge kaja.