Mees, kes istus pankadele pähe
Nii algab 32-aastase Katalaani tuntud süsteemivastase aktivisti Enric Durani ülestunnistus. Enne Hispaaniast lahkumist avaldas ta oma kolm aastat tagasi alanud „operatsiooni” viimse detailini plaanitud üksikasjad selleks puhuks välja antud ajalehes Kriis. Lehte trükiti 200 000 eksemplari ja jagati Kataloonia linnades tasuta.
Praegu on mehe asukoht teadmata, kuid süsteemivastane Enric suhtleb Hispaaniaga interneti vahendusel edasi. Peale Durani veebilehe tegutseb Facebookis tema toetusgrupp, Youtube’is saab aga vaadata Ernici kümneminutilist videot, kus ta selgitab ülirahulikult (et mitte öelda flegmaatiliselt) oma suurejoonelise teo tagamaid.
Tema idee petta finantsasutustelt välja võimalikult suur summa raha, et nõnda avalikkusele teadvustada pankade ahnuse tõttu valitsevat spekuleerimistava ning elementaarse kontrolli ja terve mõistuse puudumist majandussüsteemis, on tekitanud Hispaania meedias suurt elevust. Eriti seetõttu, et petuskeem paistab lausa solvavalt lihtne.
Enric asutas kolm firmat, et mitte sattuda enne õiget aega võlgnike nimekirja, ning võltsis siis vajaminevaid dokumente, sest „kääride, liimi ja koopiamasinaga võib imesid teha”. Ja ei midagi rohkem. Nõnda sai ta 68 laenu 39 finantsasutuselt. Kokku 492 000 eurot ehk 7 699 800 Eesti krooni.
Osa kättesaadud summast läks petuskeemi üleval hoidmiseks, osa hilisema põgenemisplaani elluviimiseks ja Kriisi väljaandmiseks, kuid suurim summa kuulus heategevusorganisatsioonide ja süsteemivastaste sotsiaalühingute toetamiseks. Nimesid ta aga ei nimeta, kaitsmaks toetust saanud organisatsioone võimalike surveavalduste ja tagakiusamiste eest.
Enric ise kinnitab, et tegemist on teadliku individuaalse vastuhakuga pangandussüsteemile täiesti vägivallatu aktsiooniga, mis Enrici sõnul on üks uusi tsiviilallumatuse vorme.
Majandus kahanegu
„Praeguses ühiskonnas, kus domineerivad tarbimiseks mõeldud rahastamine ja spekulatsioon, pole paremat sellest, kui varastada neilt, kes meid kõige rohkem röövivad, ja anda see raha neile, kes tahavad ehitada ühiskondlikke alternatiive,” kirjutab Enric Duran oma loos.
Kriisi teised artiklid lisavad, et kapitalismi laienemisega on hakatud „äri tegema” aina rohkemate eluaspektidega. Erastamise tulemusena kallineb kõige elementaarsem, nagu toiduained, haridus ja tervishoid. Rääkimata infrastruktuuri ja industrialiseerimise pimedast kasvust nii linnades kui ka maal, mis rikub, haavab, suretab meie Emakest Maad.
Artikkel pealkirjaga „Ehitada teine ühiskond siin ja praegu” algab sütitavalt: „Nagu oleme varem näinud, ei saa mitte miski enam samamoodi jätkuda. Ilmsiks tulnud kriis ei ole nelja-päeva-küsimus, vaid tegemist on niivõrd sügava muutusega, et on raske uskuda, et sama süsteem, mis ta põhjustas – kapitalism –, suudab tuua lahendusi. Tema tagajärgede all kannatajatena pole meil raske teada, mida me ei taha.”
Ja suurte rasvaselt trükitud tähtedega on esile toodud lahendus: „Et kapitalismist mitte sõltuda, ehitatakse alternatiivset ühiskonda, põhinedes autonoomiale, lõigates katki sidemed suurte ettevõtete ja riiklike asutustega ning samal ajal tugevdades naabritevahelisi sidemeid, taas luues kogukondlikke suhteid. See uus ühiskonnavorm põhineb ka isejuhtimisel, mis tähendab võimu ja tööde jagamist kõigi osalevate inimeste vahel, vältides hierarhiaid ja praktiseerides vastastikust toetust.”
Üks põhiidee käib risti vastu tänapäeval toimivale majandussüsteemile, selle eesmärk on majanduse „kahanemine”, vastukaaluks praegusele pideva majanduskasvu nõudele. Artiklis „Kahanemine, nende sotsiaalsete liikumiste ühine mõtisklus” selgitatakse, et kahanemisidee lükkab ümber otsatu tootmise ja tarbimise ehk kapitalismi hädavajalikkuse, kutsub üles loobuma globaliseerimisest.
Seesama peaks toimuma ka poliitikas. Otsused, mis puudutavad vaid teatud piirkonda, võetakse vastu väiksemas ringis, ja otsuseid, mis võivad muuta terve maa saatust, arutletaks riiklikul tasemel. See päästaks Kriisi sõnul meid multinatsionaalsete firmade ja maailma majandusjõudude mõjusfäärist.
Säärane lokaliseerimine peab aga endaga kaasa tooma radikaalse tarbimise vähenemise, mis omakorda eeldab põhjalikku sotsiaal-kultuurilist muutust, alustades reklaamiäri kadumisest. Et inimesed ei peaks oma heaolu näitajaks enam materiaalseid väärtusi ja vaba aja veetmine ei võrduks tarbimisega, vaid rõhutaks hoopis inimsuhteid.
Artikkel kinnitab, et „nõnda õpime teistmoodi koos elama, üritades samal ajal peatada ülivõimsaid vähemusi omastamast rikkusi, mis kuuluvad tervele inimkonnale, pannes ohtu planeedi ülejäänud asukate elu”.
Elu kommuunis
„Kollektiivsed alternatiivid saavad teoks” on pealkiri loole, kus tuuakse näiteid juba eksisteerivatest uue ühiskonnakorra nähtustest Kataloonias ja mujal maailmas. Kirjeldatakse isekorralduslikke sotsiaalkeskusi, mis tegutsevad üldjuhul skvottides, kuid ka üüriruumides või selleks otstarbeks loovutatud erapindadel. Kui keskusel on aed, siis tegeletakse seal ökoloogilise põllumajandusega, et luua toidu kasvataja ja tarbija vahel võimalikult lähedane suhe. Vahendajateta.
„Muide, taimed ei ole ainult toit, vaid ravivad ka meie tervist,” kirjutab ajaleht. „Neid nimetatakse ravimtaimedeks ja ka siin raskendab kapitalism meie elu ja eriti tervist. Hea näide on stevia (tuntud ka Paraguai suhkrulehe ja meetaime nime all – toim), looduslik magusaine, mille tõhusus diabeedi ravil on tõestatud, kuid sellega kauplemine on Hispaanias keelatud. Kas võib see olla sellest, et ravimifirmasid ei huvita ravim, mis teeb inimese täiesti terveks?
Tervisest rääkides tuuakse sisse ka sünnitusega seostuv. Rõhutatakse, et on alternatiivasutusi ja -gruppe, kes pooldavad loomulikku sünnitust, kollektiivset laste hoidmist ja kasvatamist ning muidugi imetamist. Kui suurem osa naistest hakkaks rinnaga toitma, siis oleks see tõsine pauk süsteemile, sest kuigi rinnapiimast paremat pole, on piimaasendajate peale üles ehitatud tohutu turg.
Turumajandusest loobudes või mööda minnes toimib neis kogukondades otsevahetus inimeste seas, kes soovivad rahuldada mõningaid kaubanduslikke vajadusi. Põhiliselt vahetatakse riideid, raamatuid, muusikat, vanu kodumasinaid ja toitu.
Alternatiivsetes sotsiaalkeskustes toimuvad kursused, kus on võimalik tasuta õppida ja õpetada. Tähtis on teadmiste vaba vahetamine.
Nagu ka kultuurivaldkonnast tuntud copyright – autoriõigustel ja patentidel pole siin kohta. Nõnda on nende sõnul kultuur ja teadmised kõigile kättesaadavad ning erahuvid ei võimutse ühise hea üle.
Kus alternatiivkogukond elab? Peale skvottide (tühjalt seisnud maja hõivatakse elamiseks) võib kortermaja kuuluda kooperatiivile ja selle liikmed maksavad kodu eest vähem kui praegu omanikule üüri või pangale kodulaenu. Need on nn kasutusõigusega korterid. Kes soovib oma õigusi müüa, tohib küsida vaid sama hinna, mille ta ise maksis. Et vältida spekulatsioone.
Kapitalismi taassünd
Ajaleht Kriis ilmus 17. septembril. Kataloonia autonoomsel politseil Mossos d´Esquadral võttis aega tervelt kuu, et kuulutada „Robin Pank” – nagu Enric Durani Robin Hoodi järgi kutsutakse – tagaotsitavaks. 39-st petetud ettevõttest on tagasimaksete viivituse tõttu esitanud noormehe vastu kaebuse aga vaid 18.
Samal ajal kui Hispaania blogimaastikul ja noorte aktivistide seas on Enricist saanud kangelane ja Kriisist kultusleht, püüab Hispaania sotsialistist peaminister kõigest väest saada kutset maailma rikkaimate foorumile, mille pealkiri „Kapitalismi taasasutamine” tekitab süsteemivastastes õudusvärinaid.
