Kui jõuame Rummu karjääri juurde, on ilm rahulik ja päikeseline. Instruktor väidab, et siin on sageli täiesti isemoodi universum, vähemasti ilma poolest. Lähedal asuvas Keilas võib sadada paduvihma, metskitsesid ja hülgepoegi, ent Rummus päevitavad aerusurfajad keset järve, kõrval Rummu vangla uppunud osad. See on mitmes mõttes vastuoluline koht. Ent nüüd ka näitusepaik.
Rummu karjäär on olnud pikki aastaid magnet nii sukeldujatele, aerusurfajatele, snorgeldajatele kui ka kanuuhuvilistele. Salaja veekogu keskel olevates varemetes ujujatest rääkimata. Seisan kaldal, Rummu seiklusklubi ees. Paari aasta eest ei olnud sukeldumisklubi hooneid praegusel kujul veel olemaski.
Vabasukeldujad ja klaasikunstnikud Maarja Mäemets ja Rait Lõhmus avavad 26. juunil näituse „Vee all kuu peal”. Rait tutvustas vabasukeldumismaailma Maarjale EKA kunstiõpingute ajal. Ta ei varjagi, et projekt andis ühtlasi sobiliku ligipääsu viimastel aastatel tasuliseks seikluspargiks saanud Rummu karjäärile. Ja nende projekt on andnud siin olemiseks põhjuse mulle ja fotograaf Raunole.
Klaasikunstnikud Maarja Mäemets ja Rait Lõhmus
Klaas, betoon, ready-made
Näitus on avatud 26. juunist sügiseni.
Eraldi piletit näitusele ei ole, küll aga tuleks soetada pääse Rummu karjääri.
Rummu seikluskeskus asub Vasalemma vallas Rummu alevikus karjäärijärve tuhamäepoolses otsas endise karjääri territooriumil.
Jään ümbritsevat uurima. Ühtäkki saan aru, et ma ei ole jõudnud ärevuseni, mida eeldasin selleks ajaks tundvat. Oleme siia tulnud ju selleks, et sukelduda meetrite sügavusele veel avamata näitust vaatama.
Rauno on sukeldumisega tegelenud aastaid ja huvitub praegu sellest, kuidas jäävad tema kaamerasse objektid, mis viitavad nii appihüüetele kui ka seisma jäänud ajale, aga ka viimasele õhtusöögile ja leppimisele. Mina huvitun peamiselt sellest, kuidas hingata endasse õhku, mitte karjäärijärve vett.
Pärast põgusat ettevalmistust olen juba purde peal, kalipso üll, lestad jalas. Ja järgmisel hetkel vees. Sukeldumisinstruktor Daniel Pälling väljendab (oleme veel pinnal, vee all pole peale käemärkide eriti midagi väljendada) rõõmsalt lootust, et olen hommikust söönud ega kavatse suurest näljast regulaatori huulikut närima hakata. Ei kavatse. Kavatsen teha kõike, mida kästakse. Liiga palju seda pole, sest proovisukeldumine tähendab minu seisukohast, et peamise töö teeb vee all ära Daniel.
Muide, see ei ole kunstnikepaarile esimene kord kunsti vee alla viia. 2017. aastal võitis Maarja Mäemets magistrandina oma tööga „Underwater Love” Saksamaal Bild-Werk Frauenau korraldatud üliõpilastööde rahvusvahelise konkursi. Sukeldujatena tundus üha loomulikum sama rada edasi minna.
Koht on nõudlik. „See on mõneti taotluslik. Kui pealkirjas on sõnad „kuu peal”, siis see tähistab midagi, mis on enamiku jaoks kättesaamatu. Kõik ei jõua ka vee alla. See on meie jaoks täiesti sobilik,” ütleb Rait hiljem. Näituse vees hõljuvatest objektidest koosnevad osad on küll vaadeldavad ka snorgeldades või aerusurfates. (Või fotodelt. Tallinna biennaal on tulemas, seal näeb Raidu pilte.)
„Kuud on teine etapp, maandumine, kohalejõudmine,” iseloomustab Rait hiljem tagantjärele järgmist näituse punkti. Need, mille vahel veeslendu teen, ongi hõljuvad kuud.
Objekte on aidanud installida Barrakuuda sukeldumisklubi instruktorid eesotsas Sander Kiviseljaga, kes on Raidu sõnul olnud projekti sünni ühendav jõud. Näituse autorid on vabasukeldujad ehk sukelduvad lisaõhuta. Seega pole kuni kümne meetri sügavusel pikemalt askeldamine nende jaoks alati sobivaim lahendus.
Loomulikult saab igaüks võrdlemisi abstraktseid objekte tõlgendada oma äranägemist mööda. Palun siiski kunstnikult tema visiooni. „Need sümboliseerivad teatavat ärevust, teadmatust. Käed püüavad end kuidagi udu seest välja tõmmata,” ütleb Rait. Mina tahaksin udukogust sirutuvatele anonüümsetele kätele enda omad vastu ulatada. Need käed võiksid olla kaader mõnest Tarkovski filmist. Eeldusel, et sukelduja on selles filmis, mitte ekraani ees.
Üks asi on seda kogeda, ent sellist näitust ei ole lihtne üles panna. „Näiteks kujutasin ette, et panen laua ja toolid järve põhja, kinnitan raskused ja ongi korras. Aga need jäid lihtsalt hõljuma,” märgib Rait. Hõljuma jäid need isegi pärast betooni lisamist. „Lõpuks elas laud täiesti oma elu ja ujus silla juurde.” Aga kuidas see lõpuks ühes toolidega järve põhja sai? Rait: „Eks ikka veel raskust…”
Söögilaud kõnetab praeguses eriolukorrajärgses ajas ilmselt kõige tugevamalt. Ehkki ma tean, et ümberringi on teisigi, on vee all ikkagi omaette ja iseviisi olemise tunne. Tean ju, et instruktor Daniel on kindlalt minu selja taga, aga ei näe teda. Kõrvus on ainult minu enda hingetõmmete heli.
„Olen mõelnud, et kui oleksin kuidagi eraldatud või vanglas, siis kõige rohkem tunneksingi puudust sõprade ja perega ümber laua istumisest ja aja veetmisest,” selgitab Rait tagantjärele. Töö asub vanglamüüri kõrval. See kajastab isolatsiooni, eraldatust, teadmatust.
