Meid ühendab must huumor
Eesti, läti ja leedu keraamikute ühisnäitus „Družba narodov ehk rahvaste sõprus” tarbekunsti- ja disainimuuseumi esimese korruse teises saalis tõestab, et teravama suunitlusega teemavalik ja väiksem kunstnike ring võivad anda ootamatult kompaktse tulemuse. 15 kunstnikku on valinud välja neid inspireerivad tšastuškad ja luuleread keraamikasse mudinud. Mis on tšastuškad? Vaapo Vaheri määratluse kohaselt on tšastuška „isevärki folkloorne žanr, sõnalis-muusikaline miniatuur, lühike lööv rahvalaul, enamasti humoristliku värvinguga, vahel satiirilis-torkeline, rahvapäraselt vaimukas või vaimutsev, ent mõnikord, eriti oma varasemates vormides, ka eleegiliselt nukrutsev või suisa murest pakitsev”.
Igal juhul on need Juku-Kalle Raidi väga ladusalt eestistatud värsiread musta üle-võlli-huumoriga vürtsitatud luulelised lühivormid, kus seekord on kindel roll Nõukogude sümboolikal. Minimalistlikku või pealtpoolt pilvi abstraktset vormikeelt sel näitusel ei kohta – küll aga jutustavat, sümbolistlikku ja humoorikat lähenemist. Need kvaliteedid on ju tegelikult väga omased me lõunanaabrite kunstikeelele, mis armastab üle kõige jutustada detailirohkeid kujundlikke lugusid. Kurva lõpuga naljalood Ingrid Allik räägib meile seitsme sinise ja ühe valge plaadiga loo tüdrukust, kes läks suvel ujuma ja leiti alles talvel, kui vesi oli juba jääs. Samalaadset koomiksilikku kvaliteeti on ka Zivile Bardzilauskaite-Berginse taieses, mis koosneb õhus tiirutavatest trullakatest naisaktidest ja keraamilis-metallilisest kaosest – naivistlik pildikeel nagu ei lasekski aimata, et tädid lendasid õhku, sest saunas toimus plahvatus. Ka Tõnis Kriisa figuratiivne kompositsioon jätkab sadistlike lugude jutustamist – kuid selles töös on isegi sotsrealistlikku mõõdet tänu heale detailitunnetusele (pilotkad, kruustangid, valulik karje näos).
Kuid absurdseks teeb töö see, et hoopis piinajate univormid kannavad Nõukogude sümboolikat, mitte vastupidi. Viive Väljaotsa installatsioon on märksa koredam ja isegi ihulikum – vaevalt et tšastuška plangule naelutatud lastest kedagi väga naerma ajaks. Leedulase Daiva Ramoškaite töö seos tšastuškaga jääb küll hämaraks, kuid samal ajal on selles mingit priit-pärnalikku absurdihuumorit. Vita Valdmane jutustab lihtsa sümbolite keele abil meile loo oktoobrilastest, kes jäid trammi alla. See kõik on aga taas esitatud nii, nagu oleks tegu kõige optimistlikuma jalutuskäiguga päikeselisel Komsomoli väljakul, verisest retsimisest ja sadismist on rahvaste sõpruse kunstnik hoidnud julgelt distantsi. Need õnnetud lõpud ajavad pigem naerma.
