Balti ketti ja sellega seotud teemasid kajastati eri lehtedes rohkem kui nädala vältel. Avaldati kõnesid, karikatuure, aga ka sündmustelt püütud fotosid. Foto: Rauno Volmar

Tolleaegsetest ajalehtedest joonistuvad välja nii Balti ketiga seotud algsed plaanid kui ka märksa võimsam tulemus. Juba viis päeva enne keti toimumist andis näiteks kultuurileht Reede (praegune Sirp) teada, et „Eestimaa Rahvarinde, Läti Rahvarinde ja Leedu liikumise „Sajudis” üleskutsel toimub 23. augustil k.a. kõigis Balti vabariikides protestipäev Baltikumi annekteerimise vastu 1939. aasta MRP (Molotovi-Ribbentropi pakt – toim) lepingu alusel.” Kirjas on (oletatavad) üksikasjad: „Keti pikkus Eestis on 211,5 kilomeetrit, sellesse ühendatakse vähemalt 140 000 inimest (keti üldpikkus on ca 600 km, 700 000 inimest). Inimesed paigutatakse ketti hajutatult mitte rohkem kui 10 meetrit inimese kohta, linnades ja asulates aga kujundatakse seotud kett.” Ehkki täpseid arve ei teata, hinnatakse osalejate arvuks tagantjärele siiski umbes kaks miljonit, nii et selle uudisnupu ennustusi võib pidada küllaltki ettevaatlikuks.

23. augustil ilmus aga MRP 50. aastapäevale tähelepanu juhtivaid tekste. Sakala avaldas näiteks Jaak Alliku, Toomas Korgi, Tõnu Laagi ja Jüri Raidla (toona vastavalt EKP Viljandi, Rakvere, Tartu ja Pärnu rajooni- või linnakomitee I sekretärid) artikli „Eesti tee iseseisvusele”. Seal kirjutati, et Nõukogude Liidu valitsus peaks astuma vältimatu ja tähtsa sammu ning tühistama MRP salaprotokolli. „Samas peame endale aru andma, et sellest ei tulene Teise maailmasõja tulemusena Euroopas väljakujunenud riigikorralduse ja riiklike suhete süsteemi ümberkujunemist. (...) Kuid me ei eita, et MRP salaprotokolli tühistamisest ja Eesti Riigivolikogu poolt 1940. a juulis vastuvõetud aktide õigusliku aluse ümberhindamisest võib tuleneda Eesti praeguse juriidilise staatuse muutumine.”

Ükski tont pole hirmus


Järgmisest päevast avaldatakse juba kõikvõimalikke Balti ketiga seotud kajastusi: reportaaže, kõnede äratrükke, arvamusavaldusi – ikka ühes võimsa pildimaterjaliga. 24. augustil kirjutavad sündmustest näiteks Rahva Hääl ja Noorte Hääl. Esimeses on pealkirja „Meie tee on vabaduse tee” alla koondatud mitu lugu, kus pööratakse tähelepanu ka Lätis ja Leedus toimunule. Mati Määrits kirjeldab seal üht lõbusamat hetke: „Kolleegiga ajalehest Tiesa tekkis väike mõttevahetus: kus ikkagi oli Balti keti algus, nimelt arvas leedulane, et Vilniuses, mina jälle, et Tallinnas. „Iga lõpp on ühtlasi algus ja iga algus lõpp,” võttis arupidamise kokku kolleeg. Ja küllap tal on õigus.” Sama päeva Noorte Hääl trükib esiloona ära Arnold Rüütli kõne. „Väikese rahva iseolemine, isetegemise tahe ei ohusta ja ei tohiks solvata kedagi. Ainult vaba inimene ja vaba rahvas võib luua, tõeliselt edasi viia majandust ja kultuuri,” tsiteeritakse Rüütli sõnu.

Seevastu maakonnalehed pööravad tähelepanu eelkõige oma piirkonna osalejatele. 25. augusti Pärnu Postimehe esiküljel on fotod pärnumaalastest Balti ketis, kuid sel päeval asi piltidega piirdubki. Pisut pikemalt kirjutatakse juba järgmisel päeval ja avaldatakse tänu Kilingi-Nõmme linna ja ümbruse inimestele, kes „aktiivselt ja distsiplineeritult kujundasid üle 2 km Balti sõltumatuseketis.” See ei ole ainus leht, kust saab lugeda sääraseid tänusõnu. Läänemaa rahvarinde eestseisus avaldab osalistele tänu 26. augusti Läänlases palaga „Te olite suurepärased!”. „Kui me ka edaspidi suudame olla nii ühtsed oma mõtetes, arusaamades ja tegudes, pole ükski TONT meile ohtlik ega hirmus!” kirjutatakse seal. Sama päeva Valgamaalane avaldab, et arvutuste ja küsitluste põhjal oli maakonna 8,4-kilomeetrisel teelõigul üle 9000 inimese, kellest tuhatkond võis olla teistest rajoonidest.
Läänlane kirjutas, et hiidlasi oli kerge ära tunda, sest nad olid tulnud rahvariietes.
Foto: Rauno Volmar

Vabadus, vabadus, vabadus!


Kultuurileht Reede 25. augusti esiküljelt vaatab mõistagi vastu kollaaž Balti ketist. „Me nõuame: Vabadus! Vabadus! Vabadus!” ütleb roheline kiri. („Vabadus! Vabadus! Vabadus!” konkreetsemalt on valitud pealkirjaks näiteks Võru Teataja 26. augusti ülevaatele, kus nagu mitmes teiseski kirjutatakse kurjuse võitmisest.) Selle päeva Reedes keskendub Edgar Savisaar MRP-le ning toob esile, et kui NSVL-i juhtkond on valmis tunnistama, et stalinism nõudis vähemalt 20–30 miljonit ohvrit, näib ühe pool sajandit vana paberi pärast visklemine kahtlane ja tekitab mulje, et selle taga peab olema veel midagi. Rein Veidemann kirjutab artiklis „Kas pääseme vabaks?”, et meie riigi ja rahva vabadus on tingimustega vabadus ning pigem protsess kui seisund. „See on pidev võitlus ja seejuures võitlus, mida ei või lunastada vere hinnaga. Ajalugu ei kordu enam selles mõttes, et meile antakse kätte juhus võidelda vabaks end relvaga. Meie ainus võimalus seisneb mõistuse juhitud tegudes, meie taotluste selguses ning püsivuses.”

Siin-seal satub lugude sekka ka teistmoodi kõrvalteateid. Sakala esiküljeloos „23. august polnud leinapäev” on näiteks vabandust palutud: „Kahjuks lõppesid Rahvarinde Toetuskaardid kiiresti otsa, kuid neid saab Võhmas uuesti juba lähemail päevil, avaldame selle kohta teadetetahvlil info.”

Veel kajastatakse isiklikke kogemusi. Ajalehes Vooremaa kirjeldab Balti ketis seismist Vaike Käosaar. „Tagasiteel kuulen kedagi nukralt ütlemas: „Ei aita see meie kett ka midagi!” Siis meenuvad peaminister Indrek Toome sõnad ühest hiljutisest raadiokõnelusest: „Iga murdumine on raske, kui ta on tõeline… Me ei mängi oma taotluste realiseerimise mängu, me tahame seda tõeliselt…” Kui me oleksime alati pooltki nii ühtsed, üksteise vastu nii heasoovlikud kui nendel tundidel, vahest siis…” lõpetab ta mõtiskluse.

„Kui me oleksime alati pooltki nii ühtsed, üksteise vastu nii heasoovlikud kui nendel tundidel, vahest siis…”

26. augusti Edasi avaldab laupäevaküsitluse pealkirjaga „23. august 1989 – mis teil seal toimus?”. Balti keti hullumeelset päeva kirjeldab Toomas Ilves, Raadio Vaba Euroopa Eesti osakonna juhataja Münchenis. „Arvasime, et kuulajat huvitab eelkõige see, mis tehti mujal maailmas. Poola Seim võttis vastu üksmeelse MRP-d tauniva otsuse, isegi idasakslased tunnistasid, et sihuke asi oli olemas,” ütleb ta muu hulgas. Torontos viibinud Tiit Pruuli sedastab, et sel päeval oli USA ja Kanada kõigi suuremate tele- ja raadiojaamade põhiuudistes MRP ning Eestis, Lätis ja Leedus toimunu. „Tähtis oli ka see, et eestlaste, lätlaste, leedulaste, poolakate ja ukrainlastega olid ühinenud vietnamlased, kuubalased, afgaanid, rumeenlased. Seda võib pidada üldiseks totalitarismivastaseks meeleavalduseks.”

Eestimaa Rahvarinde väljaande septembrinumbri esiküljeloos „Üksi nõrgad. Aga üheskoos?” kirjutab eri rahvaste ühtehoidmisest ka praegune Eesti Päevalehe keeletoimetaja Maris Makko. Ta kirjeldab, kuidas Tallinna ketis seisid ka noormehed venekeelse loosungiga „Lihtsad inimesed Tšehhoslovakkiast on teiega!”. „Kas suudame hoida ühte – omavahel, naabritega, mõttekaaslastega?” jätab Makko õhku küsimuse.

26. augusti Leninlik Lipp (Kohtla-Järve häälekandja) kajastab Jõhvis Rahu väljakul peetud miitingut. Pealkirja „Augustiõhtul” all kirjeldatakse, kuidas demonstratsioonist osavõtjad väljendasid „oma negatiivset suhtumist Molotovi-Ribbentropi pakti”. Rajooni täitevkomitee esimees kinnitab: „Me peame tundma ajalugu, et elada edasi puhta südametunnistusega.” Pärast kõnesid olevat miitingulised üksteisel käest kinni võtnud ja moodustanud ahela, väljendades nii oma solidaarsust nendega, kes seisid pakti allakirjutamise 50. aastapäeval Tallinnast Vilniusse ulatuvas suures ketis. Sama päeva Harju Elu esilugu sedastab, et kui muidu öeldakse, et iga kett on täpselt nii tugev kui tema nõrgim lüli, siis „kolmapäeval „Balti teel” moodustunud inimkett lükkas selle reegli ümber – iga lüli, iga eestimaalane tugevdas seda ahelat, võimendades lõpuks Toompealt kostnud sõnumi vabadusest ja sõltumatusest mitmesajatuhandeliseks”.
Nii mõnigi ajaleht nõudis vabadust.
Foto: Rauno Volmar

Loosungeid suruti peale


Igal juhul oli Balti kett sündmus, millest võiski kirjutama jääda – veel nädal pärast ketti võtab sellega seotud sündmused luubi alla Noorte Hääl, kuid ajalehes nenditakse, et 23. augustist on raske rääkida midagi uut. „Ühtsuse tunne liitis meid kõiki võrdselt,” seisab seal.

31. augusti Maaleht on visuaalsele kajastusele teistest rohkemgi rõhku pannud. Lehe kõigi külgede allosas on fotod Balti ketist, ühel juhul ka kelmikas karikatuur. Kui üks pilt ütlevat rohkem kui tuhat sõna, siis mida ütlevad tollase lehe 22 pilti? Lihtsast matemaatikast jääb siin ilmselt väheks.

29. (mõningal juhul ka 30.) augustil trükivad paljud lehed ära NLKP keskkomitee kurikuulsa ja mahuka avalduse „Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides”. Muu hulgas seatakse seal kahtluse alla lääne toetajate motivatsioon ja huvid. „Kasutades ära rahvusvaheliste sidemete vabadust, on natsionalistlikud tegelased astunud kontakti välismaa organisatsioonide ja keskustega, kaasates tegelikult neid oma vabariikide siseasjadesse, muutnud nad oma konsultantideks ja nõuandjateks, otsekui need inimesed Läänest mõistaksid paremini, mida on tegelikult tarvis Balti rahvastele, otsekui nad ei juhinduks omaenda salajastest ja avalikest kavatsustest meie maa suhtes, vaid tõepoolest kannaksid hoolt nõukogude inimeste heaolu eest.”

Eriti tekitavat muret mõistagi 23. augusti sündmused, avalduse sõnastus selle kohta kõlab ehk tänapäeval veidi tuttavlikult. „23. augustil 1989 püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolusid üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani. Loosungid, mis sunniti peale tuhandetele inimestele, olid tulvil vaenu nõukogude korra, venelaste, NLKP ja Nõukogude armee vastu.”

Kohati sihitakse sõnu ka konkreetsemalt. Näiteks „eriline mure ja lootus” suunatakse avalduses „teie poole, kallid naised, emad ja õed.” Eraldi nimetakse haritlaskonda ja viimaks pöördutakse „paljurahvuselise Nõukogude Baltikumi rahvaste kaine mõistuse poole.” Kirjutatakse: „Säilitame Nõukogude rahvaste ühtse pere, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ridade ühtsuse!”

Mõistagi on vastukaja kiire tulema. 1. septembri Reedest võib lugeda Eesti kirjanike liidu juhatuse ja Eesti kirjanike liidu parteibüroo vastust, mille kohaselt põhineb NLKP avaldus tendentslikul informatsioonil suveräänsetes vabariikides toimuva kohta. „Eriti peame vajalikuks rõhutada, et meie teada ei kuulu Eesti põhirahvuse huve esindava ühegi organisatsiooni või liikumise taktikasse tänavarahutused ega mingi füüsiline vägivald.” (Avalduses on ka sellele viidatud.) „Oleme veendunud rahumeelse demokraatliku ja parlamentaarse arengutee õigsuses ega lase end sellest kõrvale juhtida,” seisab seal.

Kunsti- ja kultuuritegelaste liitude ühises vastuses, mis ilmub samal päeval Rahva Hääles, märgitakse hämmeldusega: „See, mida avalduses on nimetatud natsionalismiks, tähendab tegelikult rahvusliku suveräänsuse taotlust, mida Nõukogude Liit on alati ja traditsiooniliselt toetanud, kui see leiab aset teistes maailmajagudes.” Ja siis: „Me loeme pühaduseteotuseks hinnangut, mis avalduses antakse 23. augusti Balti ketile. Balti kett – see oli enam kui kahe miljoni Eestis, Lätis ja Leedus elava inimese unikaalne tahteavaldus, mille rahumeelsus, vaimuühtsus ja hingestatud distsipliin ei vaja tõestamist. On tundeid, mida ei tohi halvustada.”

Samas lehes väljendavad ka NSV Liidu 32 rahvasaadikut, et nad pole kuidagi nõus NLKP keskkomitee avalduse „mõningate seisukohtade ja järeldustega”.

„Kõige suuremat pahameelt on meie vabariigi üldsuses tekitanud avalduses sisalduv kinnitus, et meie rahvaste edasist saatust ja elujõudu ähvardab oht, kui meie rahvad nõuavad edasi täieliku riikliku iseseisvuse taastamist. (...) Peame NSV Liidu juhtiva partei keskkomiteele lubamatuks vastata sellistele nõudmistele säärase ähvardusega, mida meie rahvas käsitab otsese vihjena genotsiidi võimalikkusele.”

Freedom for Baltic States!


Välis-Eesti väljaanded kajastavad Balti ketti arusaadavatel põhjustel hiljem kui kodumaised väljaanded. New Yorgis ilmuvas Vabas Eesti Sõnas kirjutatakse toimunust 28. septembril. Esmalt tuleb juttu USA sündmustest ehk Detroiti musta lindi päevast. „23. augustil kogunes juba enne keskpäeva keskvalitsuse maja ette üle 300 isiku, kes distsiplineeritult ühiselt hõikasid „Freedom for Baltic States! Now!”” kirjutab leht. Samas kirjeldatakse ka teisi USA meediakajastusi: „Eriti imposantne oli The Detroit Newsi esiküljel suur eestikeelne sõna „vabadus” kirjelduse ja värvifotoga. Sõna „vabadus” peal oli sissejuhatavaks lauseks: 2 million join hands to pass the Estonian word for „freedom” down the line.”

Järelkajad Vabas Eesti Sõnas jätkuvad 12. oktoobril. „Okupeeritud Eesti ei alistu nõudmistele” teatab leht ja nendib, et erakordsed sündmused – Eesti on ENSV ülemnõukogu seisukohtadena esitanud Moskvale oma nõudmised – on äratanud suurt huvi kogu läänemaailmas. Viidatakse omakorda Svenska Dagbladeti reporteri sõnadele, kes kirjutas Eestist naastes: „Hiljutine N. Liidu kompartei kallaletung, mis oli erakordselt äge eestlaste püüdluste osas saavutamaks suuremat poliitilist ja majanduslikku sõltumatust, polevat eestlasi üldse hirmutanud. Samuti pole neid kartma löönud vene uudistemeediate igapäevased rünnakud.”
NLKP sulest tulnud avaldus leidis kiirelt kajastust ning ka tugevat vastukaja.
Foto: Rauno Volmar

Estniska Dagbladet ehk Rootsi Eesti Päevaleht kirjutab 30. augustil esiuudise Stockholmi meeleavaldusest, kus nõuti samuti Baltimaade vabadust. Teise loona on esiküljel loomulikult lugu Balti ketist. „Kunstnik Heinz Valk – sama mees, kes Stockholmis EV aktusel oli kõnelejaks – luges ette läkituse, mida loeti ette ka naabermaade meeleavaldustel.” Kirjeldatatakse sedagi, et kui Baltimaades hoidusid miilitsaüksused kõrvale ega seganud vahele, siis Moskvas läks teisiti ja meeleavaldajad aeti „kiiresti laiali miilitsa uute läänest muretsetud veekahuritega”.

Kuid erinevalt Balti keti kajastusest reageeritakse NLKP avaldusele väga kiiresti. 1. septembril kirjutab Rootsi Eesti Päevaleht, et Moskvast tuleb pahaendelisi uudiseid. „Mõni päev pärast baltlaste hiigeldemonstratsiooni vabaduse eest võib-olla kuni kahe miljoni osavõtjaga Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeval, 23. augustil, asus N. Liidu keskkomitee ägedale rünnakule baltlaste vastu. Pikas resolutsioonis, mida tutvustati 20 minuti vältel uudisteprogrammis „Vremjas”, ütles keskkomitee, et balti rahvuslased on „äärmuslased ja separatistid”, ja jätkas, et „balti rahvaste saatus on hädaohus”. Kui areng jätkub, võib see anda „katastroofilisi tulemusi”.”

Kajastus jätkub ka nädalaid hiljem. Näiteks 13. septembri Eesti Päevaleht kirjutab Tunne Kelami visiidist Põhja-Ameerikasse ja toob esile tema sõnavõtu: „Sõnum, mis tänasest Eestist tuleb, on lootuse sõnum. (...) Paar päeva tagasi toimus inimkett Eestist läbi Läti Leeduni. Kuid on tõsisem kett, mis algas 1940. a. ja viis Eestist läbi Gulagi, läbi soomepoiste, läbi eesti kodude, mida on võimatu mõõta kilomeetrite või aastatega. See kett on ulatunud ka läbi pagulaseestlaskonna, kes on Eesti Vabariigi seadusi palju aastaid ülal hoidnud.”