Meisterkokk Karlaga köögis
Ja ennäe, vaevalt jõudsin lehte keerata, kui tatrad ennast ka tekstilisel kujul ilmutasid. Täpsemini ”mälestus tatrast ning pudrust ning kotletist”.
Basiilik, pune ja tabasko
Eks ”Artutart & 39” üks memuaarteos olegi. Sellest, kuidas noor mees Tartus boheemitseb ja kuidas ta pärast Tallinna kolib ja mitte enam väga nooreks saab. Ega need nostalgilised rongid ilmaasjata raamatu kujunduses esine. Kohti, eriti elukohti, leidub ”Artutartis” rohkelt.
Sinijärv meenutab, et kurat elas Kuu tänavas ning vanasti lõhnasid randmed õlle ja viinerikastme järele. Usun teda, sest minul lõhnasid samuti. (Kuu tänavas olen küll vähevõitu viibinud, nii et kuradi osas usaldan autorit pimesi.)
Põimida igale sammule lihtsaid, kuid veenvaid märke – see on peaaegu labane, aga õieti väga keeruline kunst tekstitootmise juures. Umbes nagu basiiliku, pune ja tabasko kasutamine toidu juures. Kui paned üleliia, keerad toidu tuksi. Kui paned liialt vähe, võiks üldse panemata jätta. Sinijärv adub täpselt, palju panna. Erinevad maitsed on kogu aeg olemas, aga lugejale või üksteisele pinna peale ei käi.
Mäletan, kunagi ütles või kirjutas Sinijärv, et teeb vanemaks saades romaani. Ei viitsi targast internetist järele vaadata, kuivõrd ebanoor ta praegu on. Piisavalt, usun. Romaani aga pole, on ikka veel luuletused. Äkki kõlab lolli kiidulauluna, aga ”Artutart & 39” mängib minu jaoks mitu tonni romaane üle. Võib-olla mitukümmend tonni.
Lineaarset süeed ”Artutartis” pole. On Tartu-Tallinn liikumisjoon, aga sealt põikab autor alatihti kõrvale või tagasi. Põnevust põiked maha ei võta, võltskunstiliseks ei muutu. Igal leheküljel avaneb vähemalt üks tugev pilt, millest ideesäästlik jobu kakskümmend lehekülge romaani võiks vormistada.
Kujutage pilti: Karl Martin Sinijärv paneb telefoni laadima ja kustutab lapse toas öötule ära. Okei, oleks nagu lahja tekst. Aga kohe seejärel: ”Mu jalgadelt kaovad inimese karvad, tekivad kääbiku omad, murdjakääbiku omad.” Huhh. Pärast teeb Sinijärv veel Sambal Oeleki piprahakkega süüa, meenutab õlleputkat ja kiidab surnuaeda. Kõik ühel ainsamal leheküljel! 4 in 1, ütleks ma selle kohta.
Palju märke, palju süeed
Priipärast muhe, kuid samas piisavalt tõsine tekst. Boonusena on kuradima tore tõdeda, et mees, keda mina kogu oma teadliku elu olen lugenud-teadnud, suudab nüüd, kui ma ise tasapisi tattnoka staatusest välja tüürin, ikka veel tugevalt kirjutada. Ja tundub, et mitte ainult tugevalt, vaid ka teistmoodi kui varem.
Raamatus esitatud tekstikooslus on tihe, tipptegijate vahel ruumitäitjaid pole. Olen veendunud, et sama tugeva nimekirjaga partei paneks valimised puhtalt kinni. Kuigi see on nõme võrdlus. Hoopis tabavamalt kõlab, et Sinijärve Karla on tekstiline meisterkokk. Poliitika on ajalik, toit ajatu. ”Artutarti” kätketud aegumatu toidu eest pole kahju raamatupoes rohelisi luhvtitada.
