Lembit Peterson Foto: Ilmar Saabas

Kõige huvitavam on lavastuses „Ma olen tuul” Marius Petersoni piano, millega ta vastab Ott Aardami küsimustele, seistes päris eeslava seina ääres. See ei ole isegi piano, vaid heli ja vaikuse piiri kompamine. Metafüüsiline sissejuhatus metafüüsilisse ainesesse.

Lavastusel on täiuslikkuseni lihvitud tekstirežii. Küsimuste-vastuste rütm ja sõnarõhud on ülimalt täpselt välja kaalutud. Kuid nad pole tehniliselt kuivad, vaid istuvad täpselt tegelaskujude tervikusse. Sõna ja mõtte valdamise poolest kujutab lavastus endast teatri kõrgtaset.

Salapära kaob

Keerulisem on lugu keha füüsilise tegevusega. Näitlejad tunnevad ennast laval vabalt, kuid kujuteldavate esemetega tehtav pantomiim läheb kuidagi argiseks kätte. Kaob salapära, ettearvamatus.

Väga täpselt on aga välja nuputatud kahe merele läinud mehe karakterid. Ott Aardam mängib elurõõmsamat, aktiivsemat, Marius Peterson salapärasemat, endassetõmbunumat.

Toimuvate sündmuste eelaimdus, möödapääsmatus ja seletamatus on teemadena näitlejatöödest näha. Kuid doosides ja ajastatuses on ilmselt veel arenguruumi. Esietendusel maksimumini jõudmist olekski liiga palju oodata, sest lavastuse metafüüsilised väärtused tekivad koos publikuga, kellega kokku mängimine nõuab näitlejatelt harjumist.

Õhtu teises osas Tarmo Johannese flöödimuusika kohta pole ka ütelda midagi halba, kava oli hea ja seos Fosse näidendigagi tuli kenasti välja.



„Ma olen tuul”

Autor: Jon Fosse

Lavastaja: Lembit Peterson

Osades: Marius Peterson ja Ott Aardam

Flöödil: Tarmo Johannes

Esietendus 25. jaanuaril Salme kultuurikeskuses

Järgmised etendused 7. veebruaril Salme kultuurikeskuses, 14. veebruaril Võru Kandles, 19. veebruaril Kuressaare linnateatris, 20. veebruaril Salme kultuurikeskuses