Disney-stuudio laiendab haaret feminismi

Joonisfilmi “Mulan” võib pidada klassikaliseks Disney toodanguks. Samas erineb see hiina tüdruku lugu nii mõneski teistest viimastel aastatel Miki-Hiire kodukatuse alt väljunud filmidest. Disney stuudio on laiendanud haaret, üritades lähendada jooniskarakterite kaudu nii vaatajatele erinevate rahvuste ja ajastute jutustusi. Disney animaatorite käe all on uudse kuju saanud antiikne Herakles, Anderseni merineitsi, kuulus Pariisi kellalööja jne.

Õnneliku lõpu suhtes ei erine ka “Mulan” teistest säärastest täispikkadest filmidest, kuid siirupisi lembestseene on antud loos vähem.

Mulan on sümpaatne, pisut poisilik hiina tütarlaps, kes läheb oma invaliidist isa eest Hiina armeesse ja kaitseb oma kodumaad hunnide vallutusretkede eest.

Vististi esimest korda on Disney filmil peale õilsuse, südamlikkuse ja ligimesearmastuse veel teine alatoon. Mulani teema käsitleb mõneti feminismi. Tüdruk pääseb rangest ühiskonna hoiakust hoolimata sõjaväkke ning päästab oma vägitegudega terve maa ja rahva. Naisõiguste näitamisele lisab kinnitust ka Mulani võitlusmeetodid, milleks on eelkõige mõistus ja julgus, mitte plõksuvad ripsmed või bikiinidega ülakeha.

Igas Disney filmis peab olema armulugu, siin põimub see nimikangelase ja sõjamees Shangi vahel. Kõige kurjema kurja jõudu kehastab hunnide võigas väepealik Shan-Yu. Naerutava veidriku draakon Mushu teksti loeb esikoomik Eddie Murphy, muutes väikese vibalikku eluka tõeliseks lemmikkarakteriks.

Visuaalselt mõjub positiivsena filmis esitatud pastellroosa, sinakashall ning pingestatud roostepunane värvigamma, mis lõid õhustiku andmaks aimu hiina kultuuris eelistatud värvikombinatsioonidest ning sõjaolukorra tõsidusest.

“Mulan” on loodud ajastu nais-ideaali põhjal – mehelik tarmukus ja hakkamasaamine on kõrvuti naiseliku romantika ja nõrkusega.