Et mitte tsiteerida kõrval olevat plaadiarvustust, siis võib ka viidata mitmete pakutud võrdlusele, et Abraham on nagu Cool D omal ajal. Võib-olla häbematu, kindlasti ropp, aga vähemalt aus. Ja kaasakiskuv. Lennart Lundve nime kandev noormees teeb kaasakiskuvat räppi, sünge loo asemel on lõbus pilge.

Miks TommyBoy ja Chalice ta oma plaadifirma Superbandiit tiiva alla võtsid, oli samuti kaasahaaravuse pärast. Algaja räpparina oli Abrahamil kamaluga lavanärvi ning lava valdamise oskust. „Ta paistis kohe silma,” meenutas TommyBoy, tuues Abrahami kohe silma paistnud omadustena välja hea diktsiooni ja teadmise, mida ta tahab teha.

Abrahami raputas võistlusel MC Battle kuuldud Põhjamaade Hirm, tema jõud ja sõnamäng, mis ka Abrahamile endale juba noorest east omane.

„Inimesed ikka leiavad lõpuks enda jaoks mingi asja, mida nad naudivad ja mida on meeldiv teha,” usub ta, olles siiski kindel, et ka piinlikke räppijaid on piisavalt, et tema võiks harjutamisega vaeva näha ja nende ridadest välja jääda. „Pärast rahulikku katsetamist jõudis mulle kohale, et ka mina võin sel üritusel teistele ära teha. Tänu jumalale, ma ei eksinud!”

Abrahamile on eeskujuks ta enda Eesti inimesed, kelle pärast ta ütleb välja kõik, mis talle ja neile ei istu kohe kuidagi. „Korralik eesti mees annaks ikka pojale kere peale küll, kui see naise saapad jalga tõmbaks. Ma ise lähen küll seda rada pidi,” näitlikustab ta.

Staaride tule all

„Minu seltskonnas öeldaksegi alati välja, mida mõeldakse,” räägib ilustamata lüürikat esitav Abraham, kes usub, et otsekohesus maksab ja meeldib inimestele. „Kuidas ma saaksin seda muusikat muud moodi teha ja mis mõtet on kedagi ümber nurga sõimata?”

Tabasalust pärit ja mitte just kõige ilusama lapsepõlvega Lennart ütleb, et ta ei propageeri viha, vaid räägib, mis peaks olema teisiti ja mida peaks muutma.

Abrahami lugudest jookseb läbi plejaad avaliku elu tegelaste nimesid. „Ma pole elu jooksul midagi väga kartnud, sest enamik normaalseid inimesi on minu poolt, nad teavad, milline ma olen, ja et see, mille eest ma seisan, pole läbimõtlematu roppus, vaid sel on sügavam põhi,” põhjendab reljeefse kõnepruugiga Abraham.

Kriitikat kuulab ta hea meelega ning sõimu peab tõsiseltvõetavaks, sest ütlejad on samuti inimesed, kel on vaja end välja elada. „Kuigi mind eristab neist see, et ma julgen seda teha avalikult, enda nime all, aga olge mureta, ma annan teile andeks,” on ta lahkes meeleolus.

Abrahami lugusid kuulates võib tekkida küsimus sallivuse ja sarkasmi kohta. „Tegelikult olen ma väga salliv inimene, alati proovin aru saada, miks keegi midagi teeb ja mida ta tegelikult öelda proovis, sest alati ei kuku kõik laused andekalt välja,” seletab Lennart, kellele lihtsalt teatud suhtumine ei meeldi. „Ma ei propageeri vägivalda ega viha, vaid räägin neile, et nad jäävad surve alla, kui nad midagi endaga ette ei võta. Ma isiklikult neile kättpidi kallale ei läheks, provotseerigu palju tahavad, ma vastan neile teistmoodi, sõnadega ja mul hea meel, et mu sõnad nii mõjusad on olnud.”