24.09.2019, 00:05
Mis juhtub saja-aastasega, keda huvitavad pommid, aga mitte poliitika?
Ugala 100. hooaja avalavastuses hüppab saja-aastane Allan aknast välja ja paneb ajama. Huumorit on, ent mitmekihilisusest jääb vajaka.
Paljude ajalooliste tegelaste kõrval on laval üksjagu neidki, keda päris ajalugu ei tunne, peale peategelase (paremal, Aarne Soro kehastuses) näiteks Albert Einsteini mitte kuigi nutikas vend Herbert (Martin Mill).
FOTO:
100-aastane Allan Karlsson ronib sünnipäevahommikul Viljandi eakatekodu aknast välja ja põgeneb Mõisaküla poole. Nii algab Ringo Ramuli lavastus, mille dramaturg Priit Põldma on Jonas Jonassoni raamatu „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” põhjal Eesti konteksti seadnud.
Alusmaterjal, mis 2013. aastal ka filmi kuju sai, on nutikas valik. See on parajalt ootamatu, samavõrd vaimukas ja pakub nii ümmargusi numbreid kui ka värvikaid rolle. On mõõdukalt kriminaalne lugu ja pisut äraspidise pilgu läbi kirjeldatud ajalugu.
Lavastuses jookseb paralleelselt kaks lugu. Üks leiab aset 2019. aasta Eestis (originaalversioonis Rootsis), teine sajandi jooksul eri mandritel. Mõlema loo keskmes on Allan Karlsson, keda Ugala laval kehastab Aarne Soro.
2019. aasta Viljandis ei viitsi vanahärra tüütu vanadekodu reeglistiku ja veel tüütuma hooldaja Alice’i (Kadri Lepp) imelike tahtmistega (näiteks ei lubata tal viina võtta) pikemalt tegeleda. Rahakott ununeb maha, välja aitab tasuta transport. Mõni mõis siis Mõisakülla minna. Tee peal paneb ta poolkogemata pihta ühe mitte kõige nutikama Poldi-nimelise päti (Martin Mill) kohvri. Algabki korralik trall ja tagaajamine, mille käigus mõned inimesed lakkavad eksisteerimast, ent seltskond üldiselt pigem suureneb.
Muu hulgas täieneb kamp ka ühe elevandi võrra. Ei tea, kas Annika Lindemann on kunstnik, kelle nimel on nüüd Eesti lavalaudadel kõige rohkem elevante? Õigupoolest on siin küll vististi tegemist sama elevandiga, kes end esimest korda NUKU teatri laval ilmutas (lavastuses „Mustkunstniku elevant”, mille kunstnik oli samuti Lindemann). Tore ristviide ja taaskasutus igal juhul. Elevandid on üldiselt toredad, kuigi mitte ehk inimeste jaoks, kellele nad peale istuvad (täpsemate detailide jaoks peab lugeja lavastust vaatama).
Aastakümnete jooksul on Allan Karlsson poolkogemata sattunud ajaloo sõlmpunktide keskmesse. Asju tuleb ajada nii Franco, USA järjestikuste presidentide, Stalini, Kim II-sungi ja tema poja Kim Jong-ili, Mao Zedongi, Soong Mei-lingi kui ka paljude teistega. Selge, et paralleelid Forrest Gumpiga on kiired tekkima (viimast tuntakse ilmselt pigem legendaarset filmist Tom Hanksiga peaosas kui Winston Groomi romaanist).
Nii Allan Karlsson kui ka Forrest Gump libisevad mängleva kergusega läbi ajaloo olulisemate sõlmpunktide. Kui Forrest Gump on pisut lihtsameelne ja heatahtlik tegelane, siis Allan Karlssoni intellektil pole häda midagi, ta lihtsalt ei vaeva pead poliitikaga. On nagu on ja mis tuleb, see tuleb. Peategelast huvitavad küll pommid ja plahvatused, moraaliküsimused aga sama vähe kui poliitika.
Nii nooremas kui ka vanemas eas Allan Karlssonit mängib Aarne Soro, kes ei lahku kahe vaatuse jooksul lavalt vist hetkekski. Kostüümide ja grimmiga rahmeldamist ei ole, erinevad vanused mängib Soro ilma valget parukat ja habet kaotamata veenvaks kehakeelega. Vanainimese lohisevatest sammudest ja küüru tõmbunud seljast pole jälgegi, kui tegemist on noore Allaniga. Ühtlasi veenab roll taas, et Soro on üks tippnäitlejaid praeguses Eesti teatris (vähemasti minu jaoks, aga vaevalt, et ma üksi olen).
Ajalooliste tegelaste plejaad ühes Allan Karlssoni kaaskonnaga pakub Ugala näitlejatele võimaluse korralikult möllata. Kindlasti on tähelepanuväärsed ka Martin Milli ümberkehastused. Ta mängib äpardunud gängsta-kaksikvendi Polti ja Pange, Francisco Francot, aga ka Albert Einsteini oluliselt vähem kirgast venda Herbert Einsteini. Iga tegelase jaoks on Mill kunstnike-kostümeerijate-grimeerijate abiga leidnud isikupärase võtme, mille ta veenvalt välja mängib (Einsteini suust lipendav keel!). Mööda ei saa ka Laura Kalle kehastatud 11-aastasest Kim Jong-ilist. Poisikese elurõõmu ja Põhja-Korea tulevase liidri verejanu kombinatsiooni mängib Kalle välja parajalt kriipivalt ülieksalteeritud moel, nii et sel on potentsiaali unenägudes kummitama jääda.
Raamatu meessoost pahalasest Šefist on lavastuses saanud hoopis endine õpetajanna. Matrooni rollis on Ugala raudvara Luule Komissarov. Vahemärkusena: Komissarovi fenomeni on omaette võluv jälgida, sest õigupoolest võiks ta ka lihtsalt lavale astuda ja edasi üleüldse mitte millegagi pead vaevata, sest publiku vaimustuse haripunkti jõudmiseks piisab pelgalt asjaolust, et ta on olemas. „Saja-aastase” puhul on õpetaja Ilona Raatma tegelaskuju aga üsna nutikas muudatus võrreldes algtekstiga. Pahalase rollis on vanamoodne keemiaõpetaja oluliselt põnevam kuju kui originaali kaks meetrit pikk ja noaga vehkiv vägagi isane Šeff (kellel on küll väga murelik ema, kes gängsterist poja tõsiseltvõetavust õõnestab).
Ugala lavastus on lõbus meelelahutus, millesse lisavad vürtsi kohaliku publiku jaoks kirjutatud väikesed üllatused. Ometi jääb huumori kõrval, mida rõhutab pop- ja rahvalikest lugudest koosnev muusikaline kujundus, lavastusest puudu see, milles peitub algteksti võlu. Jonassoni romaani huumoril on mitu kihti, mis jätavad ruumi mõelda: miks ma naeran ja millest mulle õigupoolest räägitakse?
Näide ajaloosündmuste kirjeldamisest à la Jonasson: „Tiibetlaste sõbralikus suhtumises Rahva Vabastusarmee kõrgesse esindajasse polnud midagi imelikku. Oli ju üldiselt teada, et kohe, kui kommunistid Hiinas võimule pääsevad, tunnustavad nad Tiibeti formaalset iseseisvust.” Minu jaoks on see üks paljudest näidetest, kuidas autori tekst töötab pidevalt korraga kahel tasandil: kirjelduse justkui pealiskaudse, kohati võõritava ja alati humoorika laadi taustaks on lugeja teadmised, kuidas ja mis ajaloos tegelikult toimus. Lavastaja Ringo Ramul on aga valinud lähenemise, kus erinevatest nüanssidest ja potentsiaalsetest tähenduskihtidest sõidetakse paksudele värvidele panustava huumoriga tuimalt üle.
Eriti veidralt mõjus stseen, kus Allan Karlsson peab Stalini juures kõnet Eesti vabaduse auks ja ärgitab pärast saalis istuvat publikut laulma „Jää vabaks Eesti meri”. See tekitab ajus praeguses poliitilises kontekstis lühise. Mida mulle sellega näidata tahetakse? Patriotismi kui midagi positiivset või kui midagi, mis ka praegusel ajal mõjub hullumeelselt, ehkki Gulagi minekut ei pea kartma? Saalis hakkas ebamugav, kuigi ilmselt lavastaja seda ei taotlenud.
Kohti, mida võiks alla joonida, tekstis ju jagub. Kipub meil ju praegu kõik poliitiliselt kahte lehte ja vastandumise poole, samas on Allan Karlsson selle kõige vastand. Ta näeb inimesi, kes visa järjekindlusega poliitiliselt paremale või vasakule kalduvad ja tedagi endaga kaasa tõmmata püüavad. Tegemist on iga ajastu paratamatusega. Idioote on igasuguse maailmavaatega, samuti nagu häid ja kirkaid inimesigi.
Selle kõige juures ei kahtle ma hetkekski, et lavastust ootab suur menu. Tekst on vaimukas, lavastus hoogne, tegelased värvikad ja peategelane suurepärane. Ise jään Ugala hooaja avalavastuse puhul puudust tundma sellest, millele juba eelpool vihjasin: et lavastusest tuleks minuni läbi ka põhjus, miks ta lavale on pandud. Võimalus naerda on kahtlemata ligitõmbav, aga mitte piisav.
