Mis on hing? Keegi ei tea. Aga ta ei kuulu mulle

Sigmund Freudile, kelle 150. sünniaastapäeva maailm tänavu tähistab, võlgneme me Saksamaa ühe tuntuma nüüdisaegse neurobioloogi ja filosoofi Gerhard Rothi sõnul kõige põhjalikuma teooria inimhingest. “Freud omistas alateadvusele just nii suure tähenduse, kui sellele tõesti kuulub,” ütleb sotsiaalpsühholoog Harald Welzer.

— Paljud peavad Freudi täna-päeval surnuks mis surnuks. Mis huvitab nüüdisaegseid neurobiolooge ja sotsiaalteadlasi alateadvuse avastaja puhul?

— Gerhard Roth: 20 protsenti inimestest on oma elus vähemalt korra psüühiliselt haiged. See on kõige kallim tervishoiuvaldkond. Me peame tunnistama, et vaimuhaigusi ei saa ravida üksnes medikamentide ega psühhoteraapia abil. Freudile võlgneme me kõige põhjalikuma teooria inimhingest. Ning närviteadus on leidnud tõestust kolmele Freudi oletusele: alateadvus mõjutab teadvust rohkem kui teadvus alateadvust; alateadvus kujuneb teadvusest ajaliselt kaugel; ning teadvustatud Minal on vähe aimu oma soovide ja tegude põhjustest.

— Harald Walzer: Sellega saab nõustuda. Freudi teene on, et ta omistas alateadvsele just nii suure tähenduse, kui sellele kuulub. Mind on aga alati köitnud Freudi ilukirjanduslik kvaliteet. Sellised teosed nagu “Unenägude tõlgendamine” on mõjukad ka põhjusel, et nad panevad rõhku esteetikale. Ma hindan ka humoorikat Freudi. “Argielu psühhopatoloogia” on ju läbi ja lõhki vaimukas teos.

— Freud soovis anda inimestele rohkem vabadust, aidates neil muuta alateadvust teadvuseks. Mida te sellest nüüd arvate?

— Welzer: Ta mõistis õigesti, et teatud piire ei saagi põhimõtteliselt ületada. Alateadvus mõjutab meid küll tohutult, ent seda saab teadvustada vaid piiratud määral. Freud näeb alateadvuse juures ülekaalukalt just seda aspekti, mis meid rõhub. Mina olen aga veendunud, et seda saab vaadata ka ümberpöördult: alateadvus vabastab meid paljustki. Ning just see pakubki lõppeks vabadust.

— Roth: Täpselt samamoodi näeb seda ka neurobioloogia: aju püüab teadvusest kõike alateadvusse ümber tõsta. Alateadlikud toimingud on kiiremad, rutiinsed, automatiseeritud. Enamiku sellest, mida me teeme, teeme alateadlikult. Seetõttu ütlen ma oma loengutes alati: teadvus on aju selle jaoks, mida muidu välditakse.

— Psühhoanalüüs on algusest peale paiknenud justkui loodusteaduste ja sotsiaalteaduste vahel. Mis on teie arvates loodusteaduslik, mis sotsiaalteaduslik?

— Roth: Närviteaduse revolutsiooniline avastus on, et kommunikatsioon ja interaktsioon kujundavad ja muudavad aju, teinekord vaid ühe minuti jooksul. Inimese Mina tekibki nende interaktsioonide kaudu, just nii, nagu keskkonnafaktorid aktiveerivad ühe või teise geeni. Freudi perspektiiv teeb mõistetavaks, mille jaoks aju eksisteerib. Ja mitte siiski selle jaoks, et neuroneid kulutada, vaid selleks, et mõtestada individuaalset ja eriti sotsiaalset tegevust.

— Welzer: Tõsiselt võttes tähendab see tõsist lööki meie arusaamale inimese Minast ning lahtiütlemist modernsuse idealistlikust inimesepildist. Mina ei ole valitseja omaenda majas, nagu ütles Freud – tegelikult sellist maja ei olegi olemas.

— Roth: Just seda tahaksin minagi rõhutada. Inimest kujundab tohutult teda ümbritsev kultuuriline keskkond. Ükskõik milline geenikombinatsioon inimesel ka poleks – kui ta kasvab üles Aafrikas, saab temast aafriklane, kui Euroopas, siis eurooplane ning kui Jaapanis, siis jaapanlane. Ning see, kes on ühes kultuuris üles kasvanud ja on, ütleme, 20 aastat vana, see ei suuda enam kunagi teist kultuuri täielikult mõista – sest tema aju on juba teistsuguseks arenenud.

— Kuid kas meie hing muutub ka täiskasvanuna? Näiteks kas oleks mõtet hoiatussildil “Ettevaatust, see vestlus võib muuta teie aju”?

— Welzer: Muidugi on välised mõjud lapseeas palju suuremad kui täiskasvanuna. Kuid põhimõtteliselt peab paika, et keegi ei välju vestlusest samas seisundis kui vestlust alustades. Või nagu ütleb üks ilus lause – you never use the same brain twice (sa ei kasuta sama aju kunagi kaks korda – toim).

— Freud läks ajalukku inimhinge lahtimuukijana. Mis on teie jaoks inimhing?

— Roth: Neurobioloogil on seda raske öelda. Loodusteadlane Freud uskus, et hingeline on tihedalt seotud neuronitega. Freud uskus, et hingelist saab ja tulebki seletada neurobioloogiliselt.

— Ning milleks peate inimhinge teie?

— Roth: Arvan peaaegu samamoodi. Kuni tänaseni pole keegi suutnud täpselt seletada, mis on psüühiline. Ürgvana sˇamanistliku arusaama järgi vabaneb magades teatud osa inimhingest keha küljest, läheb rändama ning pöördub ärkamisel kehasse tagasi. Ja religioonide üheks põhiküsimuseks on, mis saab hingest pärast surma.

— Härra Welzer, ja teie hing?

— Welzer: Ah, hingi on palju… Kuid tõsiselt: kuna kõik see, mis meid kujundab ja meile tegevust annab, pärineb suhtlusest ja kogemustest, tekib küsimus, kas individuaalne hing on üldse olemas. Ka hing on kultuuriline. Utreeritult võib seega küsida: kui selline asi nagu minu hing üldse olemas on, siis ei kuulu ta igatahes mulle üksi.

— Roth: Arengupsühholoogias saab jälgida, kuidas hing tekib. Kõigis vastsündinutes on juba olemas protopsüühiline alge. Kuid tõeliselt hakkab hing tekkima alles ema ja lapse omavahelises suhtluses. Seejärel lisandub isa, õdede-vendade, ühiskonna mõju.

— Welzer: Võib-olla seisnebki hing suhtluses. Ka vastsündinu juhib teatud signaalide abil suhet emaga. Suhtlusvõime kuulub meie nn põhivarustuse sekka. Ja paljud asjad näivad aset leidvat subjektide vahel, mitte aga nende sees.

— Roth: Huvitav on võrdlus loomaga. Alates esimesest elutunnist areneb inimlaps teistmoodi. Ta tuleb ilmale teatud suhtlusvõimega. Näiteks pole teada, et inimahvide pojad hakkaksid varakult ema imiteerima – naeratama või keelt suust välja ajama. Juba siis hakatakse paika panema nn rööpaid, mis võimaldavad empaatiat. Põhiline pööre saabub aga siis, kui laps hakkab rääkima.

— Freud omistab keelele erilise tähenduse. Kogu patsiendi eluaeg võetakse ühel päeval kokku keele abil. Kuidas teie hindate taolist keelelise mäletamise vormi?

— Roth: See on kindlasti üks keerulisemaid küsimusi, mille üle psühhoanalüütikud ja neurobioloogid vaidlevad. Inimese tunded arenevad limbilise süsteemi küpsemise käigus ja esialgu on see mittekeeleline protsess. Mällu see ei jää, kuid ometi on sellel ajule kaugeleulatuvad tagajärjed. Mitmed aju-

osad, nt amügdala ehk mandeltuum (aju emotsioonide keskus, mis kontrollib hirmu, ängi, ehmatuse ja ilmselt ka viha tekkimist – toim) mõistavad üksnes tundeid, kuid mitte keelt selle grammatilis-süntaktilises mõttes. Autobiograafiline mälu tekib alles umbes kolme aasta vanuselt. Ja siit tekibki küsimus, kuidas saab inimene keele abil jõuda tagasi mittekeelelise arengufaasini? Kuidas saab keele abil jõuda amügdalani? See “lapseea mälukaotus” on psühhoanalüüsi lahendamata probleem. Sestap see ongi nii raske ning paranemine nõnda keeruline. Ajutomograafide abil läbi viidud katsed näitavad, et amügdala reageerib keelele, ent ei teata, kuidas – võib-olla vaid keele afektiivsetele osadele.

— Welzer: Sellist väljendit nagu “amügdala mõistab” pean ma probleemseks. Amügdala töötleb üksnes ärritavaid või erutavaid signaale; kuid see, mis amügdala tegelikult on ning mida ta mõistab, on üks suur mõistatus. Ja “lapseea mälukaotus” pole ju midagi muud kui täiskasvanu suutmatus mäletada oma lapsepõlve: minu hüpotees on, et siin on tegu eri mäletamisvormidega. Väikesed lapsed võivad meenutada ajas üsna pikalt tagasi, ent nad ei mäleta iseennast. Ja neil puudub arusaam ajast. Arusaam iseendast tekib aja jooksul. Keele omandamine pakub võimalust representeerida iseennast kui sümbolisüsteemi. Ent selleks ajaks omandatud teadvuse abil ei saa minna tagasi kõnevõime omandamise eelse teadvuse juurde. See on ka kultuuriliselt erinev: kui eri maade inimeste käest küsida, millisest vanusest on pärit nende kõige esimesed lapsepõlvemälestused, siis räägivad eurooplased kahe-kolme aasta vanuses juhtunust – Aasia maades kestab aga “lapseea mälukaotus” pea viie aasta vanuseni.

— Roth: See on väga põnev. See tähendab ka lääne tugevamat individualiseerumist ning seda, kui oluliseks peetakse meil keelelis-ratsionaalset.

— Welzer: Jah, täpselt nii. See näitab, kui erinev on meie enesetunnetus. Aasia ühiskonnad on märksa tugevama sotsialiseerituse astmega ning seega algab seal ka individualiseerumine hiljem.

— Filosoof Paul Ricœur on kirjeldanud psühhoanalüüsi kui meetodit, mis võimaldab patsientidel saada oma elus “iseendaks”. Kas te peate sellist kirjeldust adekvaatseks?

— Roth: Ainuüksi mäletamine ei vii kunagi häire korrigeerimiseni. See on pigem taasõppimine – patsient õpib analüütiku abil häiretega toime tulema ning taastama limbiliste keskuste vahelist tasakaalu. Häiret mitte ei kõrvaldata, vaid ta pigem kapseldatakse, isoleeritakse. Kui teraapia õnnestub, siis tekitatakse ajus asenduslülid ning taastatakse habras tasakaal.

— Welzer: Ma usun, et Ricœuri väljend “saada iseendaks” tähendab vaid seda, et patsient õpib end paremini mõistma, mitte aga seda, et paljastatakse tõde, mille üle varem endale valetati. Patsiendi häire seisnebki ju selles, et ta ei suuda mõista iseennast ega teisi. Hea teraapia abil saab seda korrigeerida.

Roth: Millal tunneb inimene end vabana? Siis, kui ta on nõus sellega, mida ta teeb. Neurootik kannatab selle all, et ta ei suuda olla tema ise, ta on sunnitud tegema asju, mida ta teha ei taha. Psühhootik seevastu on küll tema ise, kuid teistest ära lõigatud.

— Mil määral mõjutavad inimest väljakujunenud struktuurid ja kui kaugele üldse ulatub psühhoanalüüsi mõju?

— Welzer: Ma usun, et siin on tegu kahe küsimusega. Üks kõlab: kas psühhoanalüüsil on teraapiline toime, muudab ta elu kergemaks? Ja teine küsimus on: kas psühhoanalüüsi toime seisneb selles, et ta muudab lapsepõlves juhtunu mõistetavaks? Mis puudutab esimest küsimust, siis minu arvates on tervendav mõju juba ainuüksi sellel, et analüüs annab inimesele võimaluse vabalt ja turvaliselt rääkida. Mis aga puudutab teist küsimust, siis teraapia tervendava toime puhul pole otsustav, kas selle käigus tõepoolest avastatakse tegelikke varase lapsepõlve kogemusi või mitte. On täiesti võimalik, et lähtesündmust, mis tekitas vaimse häire, ei saagi mõista. Ent ometi võib selle sündmusega seostuda mõni teine, mis muudab häire patsiendile mõistetavaks ning annab võimaluse häirega toime tulla.

— Kas neid küsimusi saab valgustada ka loodusteadusliku lähenemisega? Kas neuronite ja emotsioonide vahel on sild?

— Roth: Seda silda pole veel ehitatud, ent ta muutub aegamööda nähtavaks. Kui me suudaksime kirjeldada, millised neuroloogilised funktsionaalsed häired esinevad ühel või teisel raskelt traumeeritud patsiendil ning mis toimub psühhoteraapias, siis avaneb ka võimalus selgitada, miks ühe inimese puhul teraapia toimib, teise puhul mitte. Muidugi ei aitaks see psühhoanalüüsi asendada, ent me peame püüdma leida sellele teraapiale usaldusväärset teaduslikku alust. Kuid see oleks vähem loodus- ning enam sotsiaalteaduslik põhjendus. Nõnda vaadates ei saa neurobioloogiast üksnes humanitaar-, vaid ka sotsiaalteadus. Aju on sotsiaalne organ. Meie neurobioloogidena saame uurida aparaati ennast, mitte aga seda, milliseid tähendusi ta töötleb. Seda ütlevad meile humanitaar- ja sotsiaalteadlased.

— Welzer: Ma olen vaimustatud. Ning sellele sotsiaalsele organile saame me läheneda vaid siis, kui unustame oma kitsa distsiplinaarse imperialismi.

— Milliseid avastusi võib psühhoteraapia tulevikus neurobioloogialt oodata?

— Roth: Psühhiaatrid ja analüütikud lähtuvad tänapäeval sellest, et kõige tõhusam on farmakoteraapia ja psühhoteraapia koostoime. Pelgalt ravimite andmisel on sageli hukatuslikud tagajärjed. Aga miks ja kuidas see konkreetse indiviidi puhul toimib, on ebaselge. Ravimitööstus soovib üksnes medikamente müüa – ja sellega pigem segab psühhoteraapiat. Ent see vajab mõningat selgitamist. Uus lähenemine on nimelt individuaalmeditsiin. Iga patsient vajab spetsiaalselt tema jaoks välja töötatud teraapiat.

— Kui palju saab psühhoteraapia toimet neurobioloogiliselt tõendada?

— Roth: Suures plaanis on see võimalik. Näiteks depressiivsete isikute amügdala on üliaktiivne ning teatud otsmikusagara osad alaaktiivsed. Sellised patsiendid kaotavad huvi ümbritseva vastu. Ärevushäirete all kannatavate patsientide olukord on aga täpselt vastupidine. Nende tähelepanu võimaliku ohu suhtes on kõrgendatud ja seega on ka otsmikusagara aktiivsus suurem. Ning teatud juhtudel saab näidata, et eduka teraapiaga on taastatud tasakaal eri ajuosade vahel. Kuid ometi ei tea me veel, kuidas täpselt mõjutab patsiendi-terapeudi suhe aju. Ma usun, et 10–20 aasta pärast suudetakse seda täpsemalt seletada.

— Welzer: Minu jaoks näib põnev olevat küsimus, kas neurobioloogia ja sotsiaalteaduste ühendamisel tekiks uus säde. Kui me suudaksime need kaks ühendada, siis vabaneksime suurest osast ballastist – looduse/kultuuri dihhotoomiast, vaidlusest selle üle, kas määrav on keskkond või kaasasündinud omadused. Siis tekiks ruum, kus saaks mõelda kontseptsiooniliselt uutmoodi. Kuid ometi on distsipliinid siiamaani uskumalt eraldatud.

Tekst: Ulrich Schnabel ja Elisabeth von Thadden

Tõlge: Külli-Riin Tigasson

Artikkel ilmub Ulrich Schabeli ja Elisabeth von Thaddeni loal. Esmakordselt ilmus see 23.2.2006 ajalehes Die Zeit.