Mis tuleb enne pilti?

Koraan... on üks Jumala atribuute nii nagu vagaduski: seda saab raamatuks ümber kirjutada, keele abil esitada, pähe õppida, kusjuures keel, märgid, kiri on küll inimese tehtud, kuid Koraan ise on muutumatu ja igavene.

Jorge Luis Borges, "Averroese uurimus"

Kolm mõtlemist

Tavateadvus samastab mõtlemise ja kõnelemise: mõtteks peetakse teatavat sisekõnekatket, mis tekib tänu inimese rääkimisoskusele.

Psühholoogias eristatakse Marburgi koolkonna jälgedes aga koguni kolme mõtlemise võimalust. Mõtlemine ei tohi olla mitte ainult "sõnaline" (mõisteline), vaid ka "motoorne" (kui inimese ette kerkiva probleemi lahendab tema keha eneselik mehhaanika) ja "kujundlik". Mõlemas viimati nimetatud võimaluses nähakse sõnade-eelse mõtlemise vormi.

Niisugune süsteem on silmatorkavalt sõnakeskne: muudes mõtlemise vormides ei nähtaks just nagu enamat kui tähtsusetut eelmängu sõnalis-mõistelise mõtlemise ülevale ilmumisele. (Kes nimetab seda hegelluseks, unustab, et Hegel jõudis juba oma "Vaimu fenomenoloogias" sõnadetaguse mõistelise mõotlemiseni.)

Tänapäeva semiootikud, nende hulgas eriti selgesti Juri Lotman, rõhutavad seevastu, et mittesõnaline, pildiline mõtlemine pole mitte lihtsalt "eelmäng", vaid "omaette ooper". Sõnaline ja pildiline mõtlemine moodustavad kaks võrdselt tähtsat ristuvat telge, mille abil inimteadvus koordinaadistab maailma. üks ilma teiseta oleks poolik ja tohutu.

Nõnda ei tuleks siis rääkida mitte sõna ja pildi vastandlikkusest, vaid nende koostoime viisidest niihästi kujundlikus kui mõistelises mõtlemises.

Kunstid

Kujundliku mõtlemise peamiseks esemestatud vormiks on kunst. See, et eristada saab sõna- ja piltkunste (kujutavkunste), viitaks nagu asjaolule, et loomeprotsess võib lähtuda kord sõnast, kord pildist. Kummatigi ei seisne sõnakunstiloome mitte pildi lähendamises mingile (alg)sõnale, vaid vastupidi, sõnade lähendamises mingile algsele kujutluspildile.

Kuidas jääb aga kujutavkunstiga? Mida kunstnik seal millele lähendab? Igal juhul on tulemuseks pilt. Aga mis pildile eelneb? Kas mingi teine pilt? Voi sõna?

Mis on literatuursus?

... ilmas ei ole ühtki haljendavat ega närbuvat asja, mis ei seisaks Tema Raamatus kirjas. Jorge Luis Borges, "Averroese uurimus"

Mõlemad juhud on mõeldavad. Kui pilt lähtub mingist sõnalisest tekstist, on tegemist literatuursusega. üldjuhul kehtib, et mida terviklikum tekst aluseks võetakse, seda selgemini paistab välja pildi literatuursus. Literatuursuse ilmseima vormina tunneme illustratsiooni.

Literatuursus pole mitte tingimata halb. XIX sajandil harrastati seda väga edukalt nii kujutavkunstis (prerafaeliidid, Doré illustratsioonid) kui ka näiteks muusikas (Berlioz, Wagner).

Tuleb aga toonitada, et mitte igasugune "jutustav" ("realistlik") pilt pole literatuurne. Literatuursust ei määra mitte pildi sõnaline ümberjutustatavus (s.t. edasijutustatavus), vaid tema "tagasijutustatavus", taaslähendatavus oma lähtetekstile. Kui säärane taaslähendus (tagasitõlge) ette võtta, selgub, et tulemus ei kattu lähtetekstiga põhimõtteliselt mitte kunagi, samal ajal kui lihtsalt "jutustaval" pildil mingit sõnalist lähteteksti polegi. Viimasel juhul on tegemist pelgalt - semiootikute zhargoonis öelduna - ikooniliste märkidega - märkidega, mis äratuntavalt sarnanevad oma kujutusesemega.

Sõnatu kunst

...arutlesin ilma nimisõnadeta keele võimalikkusest, impersonaalsete verbide ja käändumatute epiteetide keelest. Jorge Luis Borges, "Surematu"

üldjuhul tähendab literatuursus, et "alguses oli sõna". Kuid kunst ei pea tingimata olema literatuurne. Alguses võib olla ka pilt. Nagu öeldud, sõnakunstis (kõige puhtamalt luules) see nõnda ongi. Autor sõnastab midagi, mis saab talle osaks enne sõnu. See on kõige otsesemalt küsimus mittesõnalise, täpsemalt visuaalse kujundliku mõtlemise olemusest. Mis saab mõtlemise algtehetest - nominatsioonist ja predikatsioonist (nimetamisest ja lausumisest-lausestamisest) - ilma sõnadeta?

Visuaalse mõtlemise psühholoogia, mille arendamisel etendasid märkimisväärset osa geshtaltistid, aga ka moodne eksperimentaalesteetika lubavad öelda, et inimteadvus kasutab väga edukalt nii preverbaalset nominatsiooni (sõnade-eelset, sõnatut nimetamist) kui ka preverbaalset predikatsiooni (sõnade-eelset, sõnatut lausestamist). Tähelepandavalt kajastub nende psüühika operatsioonide olemasolu juba piibli loomisloos. Moosese järgi lõi Jumal maailma nimetamise (nominatsiooni) teel: "Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai." Niisamuti nomineeriti olema ka näiteks loomad: "Ja Jumal ütles: "Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järele..." Ja nõnda sündis..." Kuid see loov nominatsioon on ilmselt nimede-eelne, sest hiljem selgub, et alles Aadam, s.t. "inimene pani nimed kõigile lojustele ja lindudele taeva all ja kõigile loomadele väljal"! - Selles ongi vahe: Jumala loomeakt kujutab endast preverbaalset nominatsiooni, Aadama nimepanekuakt aga verbaalset.

Preverbaalse nominatsiooniga tegeleb ka inimene keerulisemate kujutiste (näiteks "tuttav nägu") äratundmisel või= déj=85-vu-nähtuse puhul. Samamoodi on lugu preverbaalse predikatsiooniga, sõnatu lausestamisega, millele on sihitud näiteks niisugune fenomen nagu imidzhikujundus.

Sõnatu kunstiline mõtlemine leiab tervikuna aset selles preverbaalsuse sfääris. Algab seal ega välju sealt kuni teose valmimiseni. Alles kriitik tuleb nagu Aadam ja hakkab verbaliseerima.

Eraldi tuleb rõhutada, et preverbaalne mõtlemine pole mitte mingi kollektiivne ühetaoline hämarolek, vaid sügava isikupäraga protsess. Selgelt individuaalsemgi kui verbaalne mõtlemine.

LINNAR PRIIMäGI