Monk – tuhande näoga hääl
Istusin teisipäeva õhtul Sakala Keskuses ihuüksi. Saal oli küll puupüsti inimesi täis, kuid ma võin käsi Piiblil vanduda, et Meredith Monk laulis ainult mulle.
Minu ees, taga ja kõrval New Yorgi lauljatari hingamisega rütmi hoida püüdev seltskond kivistus olematuks, kadus musta auku, eraldus ükshaaval teineteisest. Monk andis just täpselt nii mitu privaatset etendust, kui oli pimendatud saalis kuulajaid.
Ma ei tea, millest jutustasid kõik need tuhanded erinevad lood. Ma ei saa siiani päris täpselt aru, kuidas ma end Monkiga tummalt vesteldes tundsin ja mil määral ma tal endaga manipuleerida lasin. Kõik toimus kui David Lynchi filmis – aeg seisis ja sündmuste kronoloogilist kulgu poleks ma järgmise päeva hommikul ilma kavalehe abita suutnud meenutada.
INIMHÄÄL ON TEADAGI VÕRRATU INSTRUMENT. Selle võimaluste piire kompavaid isiksusi tunneb ajalugu mitmeid. Kuid erinevalt näiteks Bobby McFerrinist, kes imekspandava autentsusega teiste pillide tekitatavaid helisid markeerib, jäi Monk ausaks iseenda ja oma kurgus graatsilisi liigutusi sooritavate häälepaelte ees. Ta ei püüdnud meid petta illusioonidega, taltsutada karu või panna õllepurki kõnelema. Ta ei kujutlenud oma instrumenti süntesaatori moodulite keskkonda, vaid mängis sellel talle ainuomase kõlaga. See ei olnud mustkunst, ehkki ühe inimese suust samaaegselt väljuvate kõlade rohkus sellele mõttele ju ka viia võis.
SÕNATULT JA KEERUTAMATA. Monk vabastas kuulaja kohe alguses hirmust lolliks jääda. Tema muusika ja selleni jõudmine on ühtviisi põnevad vokaaltehnika pisemaidki detaile teadvale asjatundjale ja neist peensustest kaugel seisvale inimesele. Kurbust, rõõmu ning armastust arvame ju kõik end kogenud olevat. Ja see oligi kogu vajalik
eelinformatsioon. Monk tutvutas veel üht võimalust neist emotsioonidest rääkimiseks. Sõnatult, lihtsalt ja keerutamata.
Kontserdi esimese poole läbis Monk üksinda ja tõtt öelda muutusin armukadedakski, kui ta minu ja tema vahel kirglikult alanud suhtesse kolmandaid isikuid tõi. Vapustav Theo Bleckmann ning suurepärane Eesti Filharmoonia Kammerkoor tõid saali tagasi tükikesegi sellest reaalsusest, mis seal enne kontserdi algust valitsenud oli. Ja Jumal tänatud, sest kuidagi pean ma ju oma elu edasi elama.
Muidugi võib alati küüniliselt väita, et Monki kombel oskab igaüks häälitseda. Et väike lapski on võimeline samamoodi ulguma. Kui nii, siis miks pagana pärast me seda küll ei tee? Mille kuradi nimel me kogu auru tihtilugu mitte midagi tähendavate sõnade kuuldavale toomiseks kulutame?
Suudaks me oma häälega kübetki Monkile omasest tähenduslikkusest väljendada, oleks maailm, kõlagu see kui banaalselt tahes, märkimisväärselt parem koht.
