MUUSIKA: Suur leedi Diane Schuur
Et meil väljakujunenud jazzklubisid kahjuks pole, siis seisavad festivali väisavad muusikud silmitsi ülesandega oma muusika väljaspool niiöelda klassikalist keskkonda ehk hubast paar-kolmsada inimest mahutavat kohvikut toimima panna. Sama kehtib tegelikult ka publiku suhtes. Üks asi on täis piibutatud klubikeses koos jazziga ka kõik selle juurde kuuluv muusikaväline endasse imbuda lasta, teine aga partei kongresside läbiviimiseks konstrueeritud saalis haudvaikselt ning tikksirge seljaga kontserti kuulata.
Karla katedraali vaim. Ma ei taha öelda, et jazzkontserdil ilmtingimata kaaslasega katkematult lösutades vestlema peaks. Pigem vastupidi, mõnes mõttes loob Sakala keskuse teatav majesteetlikkus olukorra, kus ainus oluline asi ongi muusika. Sa ei pääse tema tähelepanelikust jälgimisest isegi siis kui tahaksid. Teisalt kuulub mistahes muusika juurde vabadus kuulmismeele kõrval ka näiteks haistmine täistuuridel tööle rakendada ning mõnel vaesema fantaasiga inimesel võib see lihtsalt saavutamata jääda. On kuidas on, Diane Schuuri kontserdil said oma osaga suurepäraselt hakkama nii esineja kui ka teda nautima tulnud rahvahulk.
##Schuuri pühapäeval mängitud ning lauldud muusika oli hõlpsasti visualiseeritav ja enda mõtlemine mõnesse päevinäinud New Yorgi jazzikohvikusse polnud sugugi raske. Ameerika Ühendriikide saatkond tegi lauljatari Tallinna kontserti spondeerides oma maale suurema teene kui nad ilmselt arvata oskasid. Sest tõepoolest, pahatihti tekivad küünilisel eurooplasel sõnapaari “Ameerika kultuur” kuuldes vaid odavad seosed. Kuigi geograafilistest eripäradest sõltuvalt on jazzilgi miljoneid nägusid, on ta eelkõige ikkagi Ameerika värk. Ja Diane Schuur tõestas laval veenvalt, et vastu mistahes eelarvamusi võivad klaveril, kontrabassil ning trummidel esitatud jazz-standardid kõlada värskelt. Ning et Ameerikal on meile kõigile ühtteist öelda, läbi kunsti igatahes.
Diane Schuuri hääles oli külmust. Sel külmusel on ohtralt erinevaid temperatuure ja ehk olekski õigem seda karguseks nimetada. Ühtpidi justkui sootu, teisest küljest äärmiselt naiselik. Schuur ei pugenud kuulaja ees, ta hoidis teiselpool lava hinganud anonüümse seltskonnaga väärikat distantsi. Ta polnud ülbe ega ülearu lipitsev. Näiliselt tõmbas ta oma etteaste lõpuks kõik otsad kokku, samas jättis ta need õhku rippuma.
Käbe pianist. Klaverit mängis ta kui pianist ja mitte laulja. Laulis ta kui muusik ja mitte häälitsemist pelgalt tööna käsitlev vokalist. Daami trummidel ja kontrabassil saatnud mootor oli pea sama fantastiline kui neid sõrmenipsudega käivitanud juht. Reggie Jackson on arvatavasti väheseid trummareid, kelle kohustuslikud soolod samal määral muusikat sisaldavad kui neid raaminud laulud.
