Vaheaeg oli pikk, nii et jõudis kontserdi "maja" üle vaadata ja augustiöös tontlikult haigutavate aknakoobastega hiigelhoonete vahel ekskurseerida.

"Nad õpetasid siin oma allveelaevadele jobusid välja, nemad pidid neid nuppe jagama," kostis pimedast mehine teadjahääl. Pereisa oli võtnud oma naispere kõr-val giidirolli.

"Kuda kontsert meeldib?" päris keegi. "Ei, täitsa tore, see helitehnika on vist natukene paha," rõõmustas naishääl vastu. Eestlane on leplik. Laupäevast Pentagoni-kontserdi esimest poolt saatnud "kõuemürin" mattis kõik vähegi vaiksemad kohad. Vähegi võimsamad ja mitmehäälsed partiid, rääkimata koori sissetulekust, võimendati alguses üle. Õnneks läks kontserdi teine pool paremini.

Eestlane on muusikaliteadlik

Omaette "soojendusbändidena" tegid Paldiski kontserdile reklaami Sarah Brightmani kevadine kontsert Tallinna Linnahallis, eriti aga ETV jõuluprogrammis nähtud vägev Webberi-juubeliõhtu.

Paldiskisse peibutatigi Webberi nimega. Kavas kõlas paar tosinat muusikalihitti, neist vaid veerand Webberi omad. Mõistagi kõlasid rahva rõõmuks "Ooperifantoomi" kolm kuulsat pala nagu "kolm isamaalist kõnet". Ja muidugi ka "Kasside" igihaljas "Memory".

Webber pole oma talenti raisanud. Pea igas muusi-kalis on paar ülihaarava meloodiaga tõmbenumbrit, mille kõrval väheütlevat täitematerjali. Erinevalt näiteks Benny Anderssoni – Björn Ulvaeuse muusikalist

"Chess" või John Kanderi "Kabareest" või Lowe "Minu veetlevast leedist", kus eranditult kõik lood on hitid.

Kahelda võib, paljud Webberi muusikalidest aga otsast lõpuni kuulamist kannataks. Eriti veel kontsertettekandes, lavastusliku tulevärgita.

Paldiski kokteilkavas ei puudunud oma rahvavalgustuslik ivagi.

Kirev valik näitas ilmekalt, et operetist välja kasvanud ja kohati rockooperiks väljamurdnud muusikal on zhanrina üsna kummipaelana veniv.

Rahva rõõmuks kõlasid ennekõike suhkruselt kaunikõlalised ja hümnilikult tundepaisutuslikud palad. Karmimad kõlad ja teravam sisu (nagu "Jeesus Kristus Superstaar" või "Kabaree") olid välja jäänud.

Teise poole avanud uver-tüür Rogersi "Oklahomast" (1943) ning duett Berlini muusikalisest komöödiast "Annie, võta püss" (1916) kõlasid kui meenutused muusikali operetlikest algusaegadest. Sellele järgnenud "West Side Story" rõdustseen oli ainus number, milles lauljad astusid hetkeks ka sõnalisse dialoogi.

Pala Bernsteini "Candide ist" oli kui puhtast ooperist. Tänase muusikali keerukamaid kõlasid esindasid "Miss Saigon" ja "Hüljatud".

Valiku määrasidki ilmselt Eestisse saabunud Londoni solistide hääled. Kahest naislauljast oli Kim Criswell ooperisoprani häälega muusikalitäht. "Candide i"

aarias tuli ta välja koloratuursoprani hääleviguritega. Ka "Ooperifantoomi" nimidueti finaali võttis Criswell jõulisemalt välja kui Webberi muusa Sarah Brightman kevadel Tallinna Linnahallis.

Puhast muusikalihäält esindas Deborah Myers. Sellist, kohati rämedat tämbrit, millega me Elain Page i järgi harjunud oleme. Selge see, et Webberi plaatidega tirazheeritud etalonidest tavakuulaja naljalt ei pääse. Nii nagu on pärast filmi ainult Madonna see õige Evita.

Myersi "Memorys" pähekulunud Page i esitusele konkurentsi ei pakkunud. Paremini istus Meyersile jazzilikuma kõlaga "As Long as he Needs Me" muusikalist "Oliver".

Kõlas vägevamalt kui Webberi plaatidel

Ooperiga võrreldes draamale lähemal seisvas muusikalizhanris maksab loomulikkus. Sellepärast võib siin mõni poplaulja või draamanäitleja (Madonna ja Banderas!) paremini mõjuda kui mõni koolitatud häälega noote võttev ooperilaulja. Sellist tavapärast katkendlikku, tervikutajuta lauljatüüpi esindas Paldiskis bariton James Graeme.

Õhtu haaravamaks solistiks tõusis tenor Andrew Halliday. Tema soolodes

("Chessi" hümnis ja eriti "Sunset Boulevardi" nimiloos) oli seda loomulikku voolavust, mida annab otsida isegi Webberi plaatidelt.