Interpol
Hinne 3
„Interpol”
Indihittide aeg on möödas. Nii vähemalt tundub omaaegse indihitimeistri, New Yorgi muusikaskeene suure mõjutaja uut plaati kuulates. Interpoli uuel albumil pole ühtegi sellist laulu, nagu omal ajal olid näiteks „PDA”, „Slow Hands” ja „Evil” või siis kas või „The Heinrich Maneuver” bändi eelmiselt albumilt.
Kuigi Interpol on läbi aegade olnud gloom-roki süngelt kõva esindaja, on kaotusvalu sel plaadil rohkem esil kui varem. Laulukirjutaja ja solist Paul Banks nutaks justkui taga oma endist tüdrukut, kuigi palju suurem kaotus on basskitarrist Carlos Dengleri lahkumine bändist. Nii on ka Interpoli saundis muidu nii kõlavad kitarrid kohati taandunud kihiti laotud lauluhääle või klaverisoolode ees. Kuigi plaat voolab ühtlaselt, pakkudes aeg-ajalt üllatusi ja siis jälle rahunedes (ehk liigagi palju rahunedes), pole hittide asemel ka selget kontseptsiooni. See on lihtsalt üks kurb plaat. Mitte halb, kurb.
