Martin Scorsese gangsterifilmid on vägivaldsed. Ma jälgin vanameistri viimase menuteose “Kahe tule vahel” naturalistlikult kuivade revolvrilaksatustega palistatud finaali kinosaali tagaotsas ning kümme rida eespool pahvatavad näitsikud hüsteeriliselt naerma. Kahe ja poole tunni jooksul rämedaid teravmeelsusi ning lugematuid n-ö f-sõnu tulistanud võtmetegelased saavad minutiste intervallidega üksteise järel kuuliaugud otsaette ning tütarlaste lõkerdav konsensus kõlab sama pulssikruttivalt nagu scorseselikult ketsˇupine lõppmäng: “Issand, see ju rohkem nagu komöödia!”
Rahulikult järele mõeldes polnud see kindlasti esimene kord kohtuda reaktsiooniga “mida brutaalsem on vägivald, seda naljakam ta on”. Püha taevas, ma naersin ju isegi sisikonna pahempidi, kui Michael Madsen “Marukoerte” kuulsaimas stseenis tooli külge seotud sellil väitsaga kõrva küljest nüsis. Ma ei mäleta, miks. Küllap oli naljakas. Või oli ojadena pisaraid tekitavasse naeru mattumine omamoodi “itsitades läbi veritseva noahaava” eskapism. Keegi rääkis kunagi kinosaalitäie inimeste vaevu lõppeda tahtvast ühisnaerust, kui populaarse sõjafilmi avastseenis läbistas hetkeks kiivri peast võtnud sõduri laupa plupsatades armutu kuul. Oli olnud karm.
Tüdrukud nagu teisedki
Ei ole midagi tüütumat kui jutt Tomist ja Jerryst, kes vägivalla tajumise koodi juba maast madalast kruttima asuvad. Või Oliver Stone’ist, kes filmis “Sündinud tapjaks” multifilmikangelaste töö ohvri täiskasvanuna järgmisele intellektuaalsele tasemele tõstab. Need tüdrukud Scorsese seansilt ei olnud grammigi rumalamad kui põlastades nende kihistamist talunud ülejäänud publik. Nad püüdsid vägivalda selle üle naerdes ebareaalseks muuta. Me kõik kipume seda aeg-ajalt tegema. Eriti siis, kui vägivald hakkab muutuma ohtlikult tõeliseks.
