Naiste ja meeste väljakujunenud rollide ümber keerutamine on vahel irooniline, vahel eneseirooniline. Foto: GABRIELA URM

Kirjutasin selle artikli esimesed märkmed vastu kevadet. Enne kui „Anne lahkub Annelinnast” lükkus teadmata ajaks edasi nagu paljud teisedki etendused. Avaldamiseni siis ei jõudnudki, ent lavastusele mõtlesin edaspidigi. Selle ajatu teema mõjus tol ajal peaaegu kohatuna, sest kõik ümberringi muutus ühtäkki tundidega. Ärevus mõjutas ümbritsevat nagu doominokivid.

Kuna pandeemia kestab ikka veel ning poliitikud peavad otseses ja kaudses mõttes tordirallit, on Ivar Põllu lavastuse üldinimlikkuses justkui midagi lohutavat.

Etendusest „Anne lahkub Annelinnast” on keeruline kirjutada, ehkki vaatajale on see usutavasti pigem lihtsasti suhestutav psühholoogiline draama. Keeruline kirjutada, sest lavastaja ja teksti autor on näidendi üles ehitanud klotsidest, mis mängivad vaataja eeldustega. Iga kord, kui vaataja otsustab, kelle ja millega on tegemist, visatakse mängu järgmine vihje, mis pöörab asjad pahupidi. Tegemist ei ole trilleriga ja tekst ei tööta vaataja adrenaliini peal, aga kena oleks ju seda kõike ise avastada.

Lavastus on tulvil vihjeid, mis on kui vette visatud õnged, ainult et alati ei pruugi konksu otsas olla kala.

Seega ülesanne: leida üles need lavastuse osad, mis jäävad väljapoole mõtlemist, et mis siis on, kui ei ole nii, kuis näib?

Nostalgiavaba draama


Esiteks asjad, mis on paigas. Ivar Põllu on kirjutanud näidendi just neile kahele, kes on laval: Maarja Mitt-Pitchenile ja Märt Avandile. Algne idee tuli Maarjalt ja sai praeguse vormi eri keerdkäikude kaudu, mille olemust võib lavastust tutvustavate intervjuude põhjal enam-vähem oletada.
Kirjelduse järgi toimub tegevus ühes paneelmaja toas ja lavastuse pealkirjast võiks oletada, et Annelinna omas, ent sageli on see ruum pigem metafüüsiline kui füüsiline.
Foto: GABRIELA URM

Teiseks asjad, mis ei ole paigas. Kes on see Anne, kes Annelinnast lahkub? Või on see hoopis anne, mis otsib väljundit? Kus lavastus toimub? Kirjelduse järgi ühes paneelmaja toas ja lavastuse pealkirjast võiks oletada, et Annelinna omas, ent sageli on see ruum pigem metafüüsiline kui füüsiline. Ja mida tähendab „nostalgiavaba draama”, mis on justkui žanriks kirjutatud? Mulle tundub, et see on puhas eksitamine, sest lavastus käib paljus mööda mälestusi. Lavastus on tulvil vihjeid, mis on kui vette visatud õnged, ainult et alati ei pruugi konksu otsas olla kala.

Lavakujunduses (kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi) on sümboleid rohkem, illustratiivsust vähem. Laval on ruum ruumis. Tuba, millel pole küll eraldi näidatud seinu (küll aga seinatagused helid), madal lagi, mis näitlejatele justkui peale suruks, auk põrandas ja seda läbiv redel. Kujundus kutsub end tõlgendama: näidatakse publikule läbipääsu, põgenemisteed, lihtsalt üht redelit paneelmaja katusele? Valgusega markeeritakse hommikuid, õhtuid, ent ühtlasi maailma realistlikkuse ja unenäolisuse vaheldumist.

Esimeses pildis on publiku ees mees ja naine, kelle monoloogid küll suhestuvad, ent ometi ei suhestu kaks inimest tingimata omavahel. Kui teineteisega räägivad, siis mööda.

Naine: „Nii lihtne on olla seksobjekt. Nii raske on olla inimene. Nii lihtne on selle üle kurta. Nii raske on sellest olemuslikult aru saada. Olemuslikult aru saada, ütleb naine, ilmselt on ta seda lugenud mõnest raamatust. Või kui see on näidend, siis on selle kirjutanud mees. Igatahes ei kõla see hästi minu suus.” (…) Mees: „Naised ei tea midagi. Kui raske on olla mees. Nad ei tea midagi. Kui raske on olla normaalne mees. Nad teavad täpselt, milline on normaalne mees.”

Tekstid on mäng


Vaatajale pikka asu ei anta, monoloogid saavad peagi uue tähendusraami ja panevad küsima autori motiivide kohta. Nii fiktsionaalse autori ehk Naise kui ka reaalse ehk Ivar Põllu. Naiste ja meeste väljakujunenud rollide ümber keerutamine on kohati irooniline, kohati eneseirooniline, viidates ka lavalt väljapoole, tagasi autorile Ivar Põllule. Mees on autor, ent idee on naiselt. Sama võtet on hiljuti kasutanud ka Jürgen Rooste: luulekogus „Sagittarius A*” Doris Darki alter ego kaudu (...isegi see kes / kirjutab minu eest luuletusi / sest ise ma ju ilmselgelt ei suuda / sest ma olen naine (...) et isegi tema kaob ära / ja jätab mu maha”).
Monoloogid markeerivad kohati konkreetset tuba, ent kohati panevad seda hoopis unustama.
Foto: GABRIELA URM

Need tekstid on mäng, mitte moraalilugemine. Samal ajal ei jää kahtlust autori positsioonis, mille Valle-Sten Maiste on tabavalt kokku võtnud: „SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks austajatele „Anne lahkumine Annelinnast” hingepidet ei paku.” (Vt „Mehe pilkamine Annelinnas”, Sirp 15.5) Ent progressiivne vaade ei tähenda mõistagi kiviploki kombel muutumatut vaadet asjadele. See tähendab palju küsimusi ja pidevat ümbermõtestamist. Ikka see pidev iroonia. (Naine: Kui naine on kuidagi olemuslik või sügav, siis ta teeb järele. Siis ta on nagu mees. Siis ta tahab olla nagu mees. Tahab olla tõsiselt võetav nagu mees.”)

Mehe ja Naise suhe annab edasi üldinimlikku frustratsiooni. On küll ühine keel, ent see ei tähenda, et võimalus rääkida ja kuulda tähendaks tingimata ärakuulamist. Näibki, justkui püüaksid näitlejad paradoksaalsel kombel sõnades edasi anda sõnade võimetust midagi lõpuni edasi anda. Kisub klišeelikuks, aga vaadates leian end mõtlemas, et inimene ei saagi mahtuda ühte lausesse, aga üks hästi sõnastatud lause võib aidata sammu inimesele lähemale. Muide, dialoogi poeetilisuses avaldub omadus/võimalus uuristada end vaikselt alateadvusse. Seda enam et laval on vähe väliseid sündmusi. Pea kõik, mis juhtub, juhtub sisimas.

Aga ka väikesed sündmused saavad peas suurema narratiivi osaks.

Mees: „Sa demagoogitsed nagu…” Naine: „Nagu mees.” Mees: „Jah.” Naine: „Kõik te ütlete nii. Aga ma koristan nagu naine.” Mees: „Jah. Te panete asjad teise kohta. Asjad on kadunud.” Naine: „Kui sa süsteemist aru saad, siis leiad kõik üles.” Mees: „Mul pole vaja süsteemi, mul on hea mälu. Ma tean väga hästi, kus kõik asjad on.”

Sellised maailma seisukohast justkui ebaolulised nüansid toestavad ometi inimese(ks olemise) selgroogu. „Mul pole vaja süsteemi, ma tean väga hästi, kus kõik asjad on” on ju üldinimlik. Seal on süsteem, aga ainult ühele poolele mõistetav. Pisike detail, ent ometi lavastuses välja mängitud sellisena, et seda võiks pidada ka enesedefinitsiooni osakeseks.

Süveneb kiusatus tõlgendada auku laval kui teekonda ühest maailmast teise, ehkki rännak paneelmaja korteri ja igavikulise abstraktsete mõtete maailma vahel jääb iga vaataja peas edasi arendada.
Foto: GABRIELA URM

Selle kõige taustal toimub pidev Mehe ja Naise tegelaskujude ümberraamistamine (kes nad ikkagi teineteisele on?). Lava on nagu kast Schrödingeri kassile. Seda enam et lavastuses toimuvad pidevad nihked muudelgi tasanditel. Monoloogid markeerivad kohati konkreetset tuba, ent kohati panevad seda hoopis unustama. Süveneb kiusatus tõlgendada auku laval kui teekonda ühest maailmast teise, ehkki rännak paneelmaja korteri ja igavikulise abstraktsete mõtete maailma vahel jääb iga vaataja peas edasi arendada.

See lavastus pakub võimaluse isiklikud peretraumad peegelpildis läbi elada. Statistiliselt on tõenäoline, et see puudutab vaatajat.

Lavastus mängib binaarsustel: mees ja naine, karjääri alustav ja kunagi karjääri teinud, olemasolev ja äraläinud. Teemaks on põlvkondade vahed, individuaalsed elud versus üldkehtivad mustrid. Armastus vaheldub kurbusega ja vihaga, vaheldub tahtega haiget teha ja haiget saamisega, vaheldub armastusega ja soovidega sellest, kuidas me tahaksime tunda. Kõige taustal on öeldu ja ütlemata vaheline pinge, mille mõlemad näitlejad suurepäraselt välja kannavad. Ilulemata, traagikata, kargelt, usutavalt.

Taustal on öeldu ja ütlemata vaheline pinge, mille mõlemad näitlejad suurepäraselt välja kannavad.
Foto: GABRIELA URM

Ja kui veel midagi konkreetsemat öelda, siis: see lavastus pakub võimaluse isiklikud peretraumad peegelpildis läbi elada. Statistiliselt on tõenäoline, et see puudutab vaatajat.