“Näoline”: küündimatuse ebatavaline täpsus
Pilv on keeletundlik, mängib keelega, ületab kirjanduses harjumuspäraseid, traditsioonilisi piire. Kuid Pilve puhul on oluline, et ebaharilikkus ja piiriületus pole tema jaoks eesmärk iseeneses, nagu näiteks Valdur Mikitale, Erkki Luugile või kohati isegi sõbrale-kolleegile Erakkonnast Kalju Kruusale. Pilv mängib keele ning keele abil loodud kirjanduszˇanritega selleks, et leida paremaid vahendeid millegi ütlemiseks.
Nõnda kui Marcel Proust ei kirjutanud oma hiiglapikki põimlauseid mitte niisama, nalja, mängu või kiusu pärast või selleks, et näidata mis tahes lause olemuslikku tühjust, nii süveneb ka Pilv keelde ja žanritesse – balansseerides nende piiridel – millegi muu nimel.
Tegelikult on Pilv isegi veel vähem keelega mängija kui mitmed luuletajad, keda üldsegi ei peeta mingiteks esoteerilisteks avangardistideks. Võtame näiteks Juhan Viidingu, kes kirjutas: “Ma ei kirjuta vastikuid ridu / ma ei kirjuta nastikuid ridu / ma kirjutan rästikuid ridu / suuri rästikuid ridu.” Kui selle luuletuse kirjutanuks Pilv, siis ta ei jätnuks seda niisama. Tema selgitanuks täpsemalt, mis read ja mil viisil on vastikud, millised nastikud ja millised rästikud.
Kunagi aastate eest võis Pilv olla totaalsem sõnamängur. Näiteks mõnedes lõikudes, mis leiduvad käesoleva kogu “Näoline” tsüklis “Valitud luulet 93–06”. Kuid mulle tundub, et Pilv pole neid noorpõlve asju oma viiendasse kogusse võtnud mitte sellepärast, et ta oleks avastanud oma minevikupaberitest iseäranis “head tekstid”, mis tingimata vääriksid (taas)publitseerimist, vaid sellepärast, et esitada veel üht kõnelemisviisi teema(de)l, millest kõneleb ülejäänud kogu. Need kunagised tekstid on Pilvele endiselt piisavalt olulised, kuid nüüd mingis teises mõttes kui kunagi aastate eest.
Pilve väärtus ja andekus luuletajana ei seisne sõnamängurluses, teda pole lõppkokkuvõttes mõtet võrrelda Alliksaare, Laabani või juba mainitud Mikita, Kruusa või Luugiga. See, mis on Pilve puhul väärtuslik ja tähelepanuväärne, ongi tema tohutu täpsus millestki kõneldes. Kui vähekenegi Pilve tekstidesse süveneda, tekib tunne, et hoopis Pilv on see, kes kirjutab arusaadavalt, äratuntavalt, ning hoopis need, kes näiteks kõnelevad vajadusest kirjutada “lihtsalt, ausalt ja selgelt”, kes on “lihtsad maapoisid” vms, kirjutavad segaselt või halvemal juhul nii, et üldse midagi aru ei saa. Pilv tõepoolest murrab läbi käibefraaside ja -tõdede korporatiivsest ringkäendusest. Elu oleks palju ilusam, kui kõik inimesed käiksid keelega nii täpselt ümber kui Pilv.
Lisaks juba mainitud Proustile oskan Pilve võrrelda mõnede kirjanduslike filosoofidega, nagu Martin Heideggeri või Madis Kõivuga. Ilus proosatekst “Päike ehk suhkur” on kohati stiili poolest Kõiv mis Kõiv, ning raamatu keskel asuvast “sisukorrast” (nummerdamata leheküljed 66–67) näemegi, et see tekst on pühendatud MK-le.
Ei eita ega jaata jumalat
Kuid Prousti või Kõivuga kõrvutades on Pilvel üks väga oluline erinevus. Ka Pilv tegeleb palju näiteks lapsepõlvega, aga minu meelest puudub Pilvel see Prousti või Kõivu painajalik lõplikkus, natuke õudne püüd oma ebainimlikult täpse keeleaparaadiga asja (elu jne) tuumani jõuda.
Ma ei tea, kas sellest tuleneb, et Pilv on mingisugune kesetu “postmodernist”. “Näoline” on minu jaoks ootamatult (miks küll ootamatult? – ma ei tea) religioosne kogu, mille ühe terve alajaotuse pealkiri on “Usk”; religioosseid tekste leidub kogus mujalgi. Tekstis “Kõik suubub” (lk 39) on peategelaseks Aare, ning raamatu autor käsib, “ärge tulge talle praegu rääkima Jumalast”, sest tegelikult hoopis “kõik suubub lumme”, “tõeline Messias peaks olema lumest mees, keegi iga üksiku lumehelbe sees, nii et valge maa on teda kiitev kogudus” (lk 39). Pilve raamatus vist pole jumala eitust ega jaatust. Pilv küsib: Kui “jumalat pole, millest me siis elame – sest elame ju kahtlemata siiski”, kuid samas küsib ka: kui me “elame-kahtlemata-siiski oma tuuleõhu-elu, aga jumal on olemas sellest hoolimata – millest ta siis elab” (lk 81). Kui mõlemat pidi vaadates on olukord absurdne, siis võib-olla ongi asi selles absurdsuses: “Miks sa mu nime küsid? See on ju imeline!” (lk 85)
Pilve imelised asjad
Selle pärast, et kogu see värk on imeline, ei saagi välja tuua Pilve põhilist teemat, millest ta kirjutab või vähemalt mille poole eri asjadest kirjutades püüdleb. Seega, kui vastata küsimusele, mis see siis on, millest Pilv eri kõnelemisviise rakendades, segades, ületades ja äärmuseni rafineerides kirjutab (ja millest “totaalsed keelemängurid” ei kirjuta), siis võib öelda, et see on kogum Pilve jaoks imelistest asjadest ja hetkedest, mis “ei ole mõeldud millegi eest” – näiteks olukord, “mille absoluutselt ainus mõte on kunagi meelde tulla, meelde tuletada tõsiasi, et ma olen seal olnud [...].” (lk 92)
Ei ole lootustki, et midagi neist eneseküllastest hetkedest või asjadest saaks ära öelda, saab vaid libiseda mööda “sügavuse lõputut pindsust”, sest isegi kui panna käsi vette, ei ümbritse kätt mitte vee sügavus või sisemus, vaid käekujuline veepind käe ümber (lk 97). Selles mõttes on Pilv oma keelega alati küündimatu, kuid see küündimatus annabki Pilve keelele, eri kõnelemisviisidele selle ebatavalise täpsuse.
Ma tahaksin hea meelega Pilve imelistest asjadest kirjutada, sest need ju õieti ongi Pilve raamatu puhul kõige olulisemad või täpsemalt: ainsad olulised. Nende pärast ongi Pilve raamat hea. Oleks mõttetu ja totter neist kirjutada, loetledes näiteks, et nendeks on lumi (seda on Pilve raamatus palju), asfalt, millest taimed läbi kasvavad, märts, november, rong, saade “Meelejahutaja”, vana Vene raadio... Mõttekas oleks keskenduda neile Pilve kirjeldatud asjadele ja hetkedele, mis minus tekitasid mingil (rohkemal või vähemal) määral sarnast eneseküllast (ja seega imelist) äratundmist, ning pakkuda nende peegeldamiseks välja veel üks kirjelduskeel. Seda ma aga siin enam teha ei jõua.
“Näoline”
Aare Pilv
Tuum
