NO99 teatrilakke valmis sajandi uhkem kunstiteos

Tõnis Saadoja võttis aasta jooksul ette töö, millega pole hakkama saanud ükski elav eesti kunstnik.

Ülejärgmisel neljapäeval avatakse teatris NO99 laemaal, mille kallal kunstnik Tõnis Saadoja on töötanud enam-vähem kogu tänavuse aasta. See sündmus on harukordne. Monumentaalmaale, näiteks eepilistes proportsioonides seinamaalinguid, tehakse Eestis vähe. Laemaale on viimase sajandi jooksul valminud vaid kaks: Estonia teatris ja Vene kultuurikeskuses, mõlemad pool sajandit tagasi.

Teadmine, et töö on selline, mida ükski teine elusolev eesti kunstnik pole ette võtnud, mõjus Saadoja sõnul üksjagu heidutavalt. „Aga ei olnud nii hull, kui ma arvasin,” lisab kunstnik. „Kui sa aasta aega ühe asjaga tegeled, harjub lõpuks ära. Mäletan enda algset elevust, mis mingil hetkel asendus teatava nukruse või jõuetusega. Alguses ma ei arvanud, et pean ta nii detailselt läbi maalima. Kui suvi hakkas lõpule jõudma, siis vaatasin, et tegelikult ta ei vastanud päris sellele ettekujutusele, mis mul oli. Siis tekkis jälle selline hasart või kindlus sisse, kuna teadsin, mis ma tegema pean. Mõtlemiseks kulus tohutult aega: üheteistkümnest töötatud kuust poolteist läks lihtsalt istumise ja molutamise peale.”

Tähtaeg venis kavandatust kaks korda pikemaks, kuigi viimaseks kuuks võttis Saadoja endale appi ka maalikunstnik Mart Vainre. Teatri tehtud ettepaneku ja töö tegeliku alguse vahele jäi kunstnikul veel kolm aastat mõtlemisaega. Selle jooksul kõhkles Saadoja vahepeal, kas ta ei peaks ajaloolist konteksti arvestama ja oma teoses kuidagi ka Estonia laemaalile viitama. „Seal ongi Eesti kõige tuntum laemaal ja selle valmimine koos Estonia taastamisega toimus täpselt samal ajal kui NO99 hoone [valmis 1947. aastal] ehitamine,” selgitab Saadoja. „Arvasin, et äkki peaks nende kahe vahel mingi ühenduse tekitama. Aga sain ruttu aru, et siin peaks olema siiski mingi kujund, mille üldistusvõime oleks iseseisev ja väljaspool kohalikku kunstiajalugu.”