Marko Mumm

•• Lavastaja Oleg Titov, teile tehti üheaegselt kaks pakkumist, lavastada Vanemuise teatris ballett ja Ugalas draamalavastus – Maksim Gorki “Põhjas”. Miks valisite draamalavastuse ja Gorki näidendi?

Kõigepealt tuli Vanemuiselt pakkumine tuua lavale lasteballett “Peeter Paan”, aga kui Peeter Tammearu tegi mulle ettepaneku lavastada Ugalas Gorkit, tundsin, et see huvitab mind rohkem. Tundus põneva väljakutsena võtta ette suur ja tõsine materjal, mis on mulle ja näitlejatele huvitav ja annab mulle võimaluse töötada peaaegu kogu Ugala trupiga.

•• Kuidas juhtus, et pärast tantsijakarjääri lõpetamist leidsite enda jaoks draamažanri?

See ei juhtunud ühe päevaga. Juba Moskvas balletikoolis õppimise ajal, eriti pärast Andrei Popovi draama-meistriklassi, tärkas minus suur huvi draamateatri vastu. Tegelikult olen liikumisjuhina olnud draamalavastustega seotud juba viisteist aastat. Kõigepealt kutsus Rakvere teater mind lavastuse “Naksitrallid” liikumisi seadma. Siis olin Andres Lepikule abiks “Carmeni” liikumisjuhina ja sealt edasi kutsus Lepik, kes oli tollal Ugala kunstiline juht, mind Ugalasse, kus ma juba Vanemuise balletiartisti töö kõrvalt olin kaks aastat liikumisjuhina ametis. Varsti sain Viljandi kultuurikolledžilt ettepaneku hakata tulevastele draamanäitlejatele liikumistunde andma, sealt algas tutvus Kalju Komissaroviga.

Kui Üllar Saaremäest sai Rakvere teatri peanäitejuht, tegi ta mulle ettepaneku lavastada “Tantsumaraton”, millega avati Rakvere teatri blackbox. See oli minu esimene lavastus üldse ja kummalisel kombel just draamažanris, balletilavastused Vanemuises tulid hiljem. Nii et see kõik on tulnud järk-järgult.

•• Kas ja kuidas mõjutab pikk tantsuteatrikogemus teie draamalavastusi?

Paljud arvavad, et tantsijad töötavad ainult jalgadega. See ei ole tõsi. Mul on vedanud, et Vanemuises on olnud väga huvitav repertuaar, mille aluseks on tõsine dramaturgia. Ka ise ballette lavastades valisin alati sellise dramaturgia, mis huvitaks ja aitaks nii mind lavastajana kui ka artiste laval.

•• Gorki kirjutas oma näidendi “Põhjas” 1903. aastal. Millest kõneleb teie lavastus meiega 2008. aastal, siin ja praegu?

Klassika jääb klassikaks, inimesed inimesteks. Mõned näidendi probleemid on praeguseks ajaks isegi võimendunud. Elurütm on muutunud nii kiireks, et meil on järjest vähem võimalust jääda üksi, astuda iseendaga dialoogi. Me armastame ennast järjest vähem, kuidas suudame siis armastada teisi?

Minu jaoks pole selles loos olulised ühiskondlikud probleemid. Situatsiooni, milles on selle näidendi tegelased, võib eri põhjustel sattuda igaüks meist. Mind huvitab see, mis toimub inimeste hingepõhjas.

“Põhjas” on näidend, mis esitab küsimusi. Ei Gorki, mina ega näitlejad püüa neile otsest vastust anda. Igal vaatajal on õigus leida need vastused iseendas.

•• Kuidas valisite näitlejaid?

Kuna Robert Annus lavastab samal ajal näidendit “Kunst” ja tema valis oma truppi Luule Komissarovi, Leila Sääliku ja Liina Olmaru, oli kogu ülejäänud Ugala trupp lavastuse “Põhjas” päralt. Trupis on ka näitlejaid, kes mängisid 1982. aastal Toominga lavastuses “Põhjas” (Andres Tabun, Peeter Jürgens, Arvo Raimo ja Margus Vaher). Nende kaasategemine annab jõudu.

•• Millised on teie edasised loomingulised plaanid?

Peeter Tammearu tegi mulle ettepaneku lavastada “Kolm meest paadis (koerast rääkimata)”. Sellest tuleb kammerlik lavastus väikeses saalis.

Maksim Gorki “Põhjas”

Lavastaja: Oleg Titov

Osades: Arvi Mägi, Indrek Sammul, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Janek Vadi, Kadri Lepp jt

Esietendus 1. märtsil Ugala teatris