Silvia Pärmanni huviorbiidis on juba pikemat aega olnud vabariigid, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest. Nende hulgas on riike, millel on oma territoorium, rahvas ja toimiv valitsuski, ent mida peaaegu keegi iseseisva riigina ei tunnusta. On oma rahvusriigita rahvaste elupaiku ja kohti, mille unistus iseseisvusest on lõppenud vaid formaalse sildiga piiril, kus on kirjas„vabariik”. Reiside põhjal sündis näitus ja raamat „Riigid, mida pole olemas”.

"Peaaegu kõikide kohtade kohta, millest on juttu, kui välja arvata suuri kuurorte täis Põhja-Küpros, kehtib välisministeeriumi soovitus sinna mitte sõita. Punased hüüumärgid tulevad näiteks nii Tšetšeenia kui ka Dagestani juurde. Aga näiteks Dagestanis käinuna ei oska ma oma kogemuse pealt öelda, miks peaksin sinna reisimist vältima," ütleb Pärmann.

"Samas, hommikul, kui jõudsin Stepanakerti Mägi-Karabahhis ja selgus, et piiril on alanud lahingutegevus, oli see väga halb üllatus. Aga enamasti osutub kohapeal kõik palju toredamaks, kui välisuudiste põhjal arvad või enda peas info puudumise tõttu ette kujutad. Turismi on neis paikades vähe ja viimane, mille otsa komistad, on välisuudis umbes kümne aasta tagusest ajast, kui seal toimus tõesti sõjategevus," räägib fotograaf.

Kõige kurvemad fotod tegid ta Kalmõkkias. "Tegemist oli rändrahvaga, stepi karjakasvatajatega, kes kaotasid hiljem kodumaale naastes täielikult oma identiteedi. Nad pidid hakkama elama kolhoosides, kortermajades," kirjeldab Pärmann nende kurba saatust. 


Avalehele
22 Kommentaari
Loe veel: