Ühest küljest on tegu kõrgtasemel kunstiteadusliku üritusega, kus kohal esinduslik valik rahvusvaheliselt tuntud arhitektuuriteadlasi ja suhtlus käib nagu ikka erialasiseste märkide keeles. Teisalt peegeldab konverentsi argine, igaüht puudutav elukeskkonna-teema nihet kaasaegses arhitektuuriuurimuses endas, kus rõhk pole objektikesksel stilistilisel -ismi-jutul ega vanadel ja ammu väärtuseks tunnistatud ajalooperioodidel, vaid hoonete seostel laiema ühiskondliku kliimaga, kasutusviisiga.

Naeratavad ida ja lääs

Nii muutuvad huvitavaks stiilipuritaanide poolt marginaaliaks tembeldatud ääremaine diletantlik arhitektuur, banaalne argipäev ja kole riiklik tüüpehitus, kõik mis ametlikesse ajalugudesse ei mahu. Arhitektuuri vaadeldakse tema sotsiaalse toimimise, ideoloogilise tausta aspektist, tast räägitakse laiema kultuurilise välja nagu kirjanduse või filmi abil. Konverents “Võistlevad õnned” interpreteerib seda kõige vahetumat, ihulähedasemat ümbrust – kodu ja selle asustamise argiseid viise.

Teise maailmasõja järgne, nn külma sõja aegne maailm oli amerikaniseerumise, massikultuuri, valgete uuslinnade ja tehasest tulevate betoondetailide aeg, kus nii ida kui lääne ametlik elamuehituspoliitika ja koduajakirjade laviin hoolitsesid selle eest, et “sinu igapäevane olme poleks sinu eraasi” (deviis ühe nõukogude agitatsioonivihiku kaanelt).

Argikeskkond oli avaliku huvi objekt, võimude tööriist kummalgi pool raudset eesriiet – poliitika oli nii normidekohane korter mikrorajoonis, äärelinna ostukeskus kui ka “silma alt ära” saunapidu suvilas. Ida ja lääs, mis maailmasõja järel elasid pidevas vastanduses, ehitasid mõlemad õnnelikumat ühiskonda, naeratav pere vaatas vastu nii kapitalistlikelt kodukeemiareklaamidelt kui ka nõukogulikult kommunismiehitaja plakatilt. Elati võidujooksus helgema õnnelubaduse nimel ja õnnelik kodu paneelrajoonis või kataloogimajas oli otsesemaid väljundeid, kus see lubadus kuju võttis.

Nõukogude köök

Berliini müüri langemine muutis lääne teadlastele uurimata ahvatlustemaaks ka seni suletud Ida-Euroopa, konverentsi üks peaesinejaid, disainiajaloo professor David Crowley Londonist on näiteks suur Poola sõjajärgse disaini- ja ruumikultuuri asjatundja.

Durhami ülikooli vene kirjanduse õppejõud Jeremy Morris räägib köögitemaatikast nõukogude vene kirjanduses, Hruštšovi sula aegset nõukogude kunsti uurinud inglanna Susan E. Reidi teemaks on samuti sovetiaegne köök ja nõukogude tarbimiskultuuri eripärad.

Arhitektuuriajaloolane Adrian Forty Londoni Bartletti arhitektuurikoolist on juba mõnda aega uurinud sõjajärgset perioodi betooni kui materjali aspektist, Tallinnas räägib ta materjali tajumisviiside erinevusest kummalgi pool.

Menuka, moodsate korterite ruumilise ülesehituse ja sooliste identiteetide konstrueeritust käsitleva uurimuse autor, soomlanna Kirsi Saarikangas analüüsib Soome sõjajärgset metsalinna kui naistele ja pereväärtustele orienteeritud keskkonda.

Meie oma kodumaistel teemadel kõnelevad vaid kaks ettekandjat – Liina Jänes teeb ülevaate eesti talupoja metsa vahelt lagedapealsesse paneelmajja ümber kolinud kolhoosi-asula ideoloogilisest taustast ning etnoloog Anu Kannike eestlaste kodukujundustaktikaist.

Siinse keskkonna ajalis-ruumilisest katkendlikkusest saavad väliskülalised aimu konverentsi järel vastandlikke väikelinnu Rakveret ja Sillamäed külastades.