Maria Listra mängitud Lydia Koidula jääb meelde tänu soojale elegantsile ja sädelevale häälele. Foto: Henry Griin

Esimesest laulupeost möödub sel suvel 150 aastat. Eesti rahvusliku narratiivi ühislaulmise ja -tantsimisega seotud osa pole kõrvust mööda libisenud ka teatritel, laulupeoga seotud lavastusi jagub. Meedias on üsna ilmsetel põhjustel – Eesti Päevaleht korraldab ja veebis (sisuturundus)ruum otsa ei saa – enim pinda saanud Gustav Ernesaksa elust jutustav „Hakkame, mehed, minema”. Folklorist ja näitekirjanik Loone Ots on aga kolme Jannsenist rääkiva näidendi autor. Need on Tartu Maarja kirikus mängitud lavastus „Jannseni juubel ehk August Wiera tuleb Tartusse”, Raadi orus mängitav „Pidu tuli”, Jannseni ja Wagneri kohtumisest rääkiv Endla teatri suvelavastus „Ihu paradiis”.

Tartu Uus Teater on teemale lähenenud suurejooneliselt ja toonud lavale suisa ooperi. Alo Põldmäe kammerooperi „Emajõe ööbikud” on lavale seadnud Ivar Põllu.

Foto: Henry Griin

„Emajõe ööbikutes” on lavastuse kihid seatud üksteisele vastu mängima. Kohati tekitab see ergastava kontrasti, kohati küsimusi. Publikut peaks millegagi justkui tuulutama, seda enam, et teatrisaal on nii umbne, et nähtud etendusel (14. juunil) üks inimene minestas. (Nojah, kui tahta elu näha teatrina, siis paralleel laulupeoga on olemas: kes kunagi laulupeo proovides osalenud, teab hästi, kuidas keegi iga mõne aja tagant kuuma või kurnatuse tõttu meelemärkuse kaotab, mille peale arsti hüütakse.) Aga otsese õhuvajaduse juurest kujundliku juurde tagasi.

Papa Jannsen mõjub Oliver Kuusiku esituses kui trikster, teisalt kui kompromisside otsija suure eesmärgi hüvanguks.
Foto: Henry Griin

Tartu Uuelt Teatrilt ei ootakski laulupeo, „mu isamaade” ning muude alateadvusse kinnistunud viiside ja tunnete turjal priiküüdiga sõitmist. Koos on rahvakultuur (eks ikka laulupidu) ja kõrgkultuur (ooper), peaaegu eepiliste mõõtmetega teema – laulupidu kui vaat et eesti rahva püsimajäämise nurgakivi – on ühendatud kammerliku vormi ja ruumiga. Kostüümid (kunstnik Kristiina Põllu) ühendavad koreda viljakotikanga ja ajastumoe, lavakujunduses näeb publik ühte seina paigutatud mitmefunktsioonilist seinakappi, kus on näha ka keisri pilti, teisel pool aga otseses mõttes „meil aiaäärset tänavas” ehk toigasaeda. Huvitav on ka koosseis. Tartu noortekoor, mis kõlab hästi nii sega- kui ka meeskoorina, seitsmeliikmeline orkester ja solistid moodustavad küll mitte otseselt harjumatu, aga igal juhul värske kõlaga koosluse. Keelpillide ja klaveri kõrval annavad värvi saksofonid (Ursula Chillaud) ja marimbafon (Heigo Rosin).

Aga kasutatakse ka motiive, mille põhjendatus on küsitav. Lavastuses tegutsevad mustaks võõbatud Kunileid (Rasmus Kull) ja näotätoveeringutega Jakobson (Märt Jakobson). Mustanahaliste ja indiaanlaste paralleel on ilmselt eestlaste kui siinsete päris pärismaalaste, ühtlasi pärisorjade näitamise teenistuses. Toonasest Postimehest loetakse ette ka tsitaat, kus eestlasi otsesõnu neegritega võrreldakse. Kellele on Kunileid meeldejäävate viiside autor, kellele trikke tegev huvitav vaatamisväärsus – oskab teine klaverit mängida ja puha!

Blackface ja indiaanlane kohtuvad teatrilaval... Päriselt, Tartu Uus Teater?
Foto: Henry Griin

19. sajandil USA-s levinud varieteeteatri vormi puhul püüti mustanahaliste karikeerimisega blackface’i kujul muuhulgas traditsioonilisi kõrgkultuuri vorme (nagu ooper) laiadele rahvamassidele lähemale tuua. Rassism toimis selleks kenasti. Viimases ma Ivar Põllut mõistagi ei kahtlusta, aga nii tugevalt laetud kujundite kasutamisel võiks olla rohkem vastutustunnet ja väga tugev sisuline põhjendus. Küsimus pole ülitundlikkuses, vaid suuremas pildis, mille meeleshoidmist praegu hädasti tarvis on.

Endale kohe vastu rääkides võiks muidugi öelda, et ülitundlikkus poliitiliste viidete vastu käibki viimasel ajal asja juurde. Näiteks „Emajõe ööbikutes” lavale ilmuvat tegelast, kellel on kaabu, pole võimalik mittepoliitilisel viisil näha. Muide, ma siiralt loodan, et see tunne möödub peagi, sest kaabu on iseenesest igati sümpaatne peakate.

Ühiskondlikult aktiivse Lydia Koidula (Maria Listra) ja tema koduperenaise unelmat kujutava õe Eugenie (Eva-Maria Shepel) kujul tuuakse sisse ka feministlik allteema. Seda enam, et kui tekib küsimus naiste osalemise kohta laulupeol, leiab papa Jannsen enesestmõistetavalt, et naise koht on leemekulpi liigutamas, laulma tema küll ei pea.

Mõtted, mis laiemaid üldistusi kannavad, kõlavad (või kostavad kõige paremini välja?) peamiselt koori esituses. „Kirik keset küla, see on Eesti pärisosa”, viidates kompromissidele, mis laulupeo üldse võimalikuks tegid, või „See rahvas, kel on priius ja kultuur, on väiksest arvust hoolimata suur”, küllap mõttelise kummardusega Hurdale.

Carl Robert Jakobsoni mängib nimekaim Märt Jakobson.
Foto: Henry Griin

Klassikalised tüübid on lavastuses olemas, solistid kannavad need nii palju, kui dramaturgia võimaldab, ka sümpaatselt välja. Näiteks Koidula mõjub Maria Listra elegantses ja soojas esituses (sädelev hääl jääb suisa kummitama) kangelasena, Jannsen on Oliver Kuusiku mängituna justkui omamoodi trikster, ergas ja ärgas Kunileid meenutab narri, pastor Willigerode (Atlan Karp) joonistub välja põhipahalasena jne. Ometi on „Emajõe ööbikud” üsna selgelt laulupeo lugu, kus tegelastevahelised konfliktid on küll markeeritud, ent neist ei arene kandvat draamakaart.

Koori ja Maria Listra esituses lõikavad lavastuse lõpupoole küll kuhugi hingepõhjalähedasse alasse.

Selgem lugu võinuks enam endasse tõmmata, aga teisalt, eks muusika tõmbab ju ka ning nüüd pääseb lihtsalt muu enam esile. Näiteks joonistub esimese üldlaulupeo korraldamise kõrval ilmnevatest vastuoludest välja, kui erinevalt on võimalik ajada eesti asja. Koidula arutleb Eesti-Soome ühisriigi mõtte üle; Heinrich Rosenthal (Simo Breede) ja Harry Jannsen (Rasmus Kull) ei pea kuigi tõenäoliseks, et tulevikus veel eesti keelel kohta oleks; Johann Voldemar Jannsen peab vajalikuks kompromisse baltisakslastega, et laulupidu üldse toimuda saaks; Jakobson peab kõikvõimalikke järeleandmisi jällegi reetmiseks jne.

Aga kes laulupeo tunnetuse järele küsib, siis nii palju võib vihjata, et koori ja Maria Listra esitus lõikavad lavastuse lõpupoole küll kuhugi hingepõhjalähedasse alasse. Ega laulupeo viimaste lugude puhul vist ka teisiti saa.