Paha 2009. aasta

Aasta 2009 võiks vahele jääda, sest sellest on oodata ainult halba, kirjutas möödunud aasta lõpus üks mu lemmikkolumniste, sakslane Harald Martenstein.

 Homme lõppeval aastal oli imagoprobleem juba enne, kui ta alata sai: oodati, et ta lõhub kõik, mille me oleme hoole ja vaevaga rajanud, „meie unistused, töökohad, investeeringud ja head sõnad”.
Möte, mida te käes hoiate, heidab pilgu tagasi tervele lõppevale aastakümnele. Millisena jäävad ajalukku „nullindad”? Mis võiksid olla selle kümnendi märksõnad? Infotehnoloogia tohutu areng, üleilmastumine, odavlennundus, terrorism, ülemaailmse majandusmulli paisumine ja lõhkemine, kliimasoojenemise probleemi lõplik teadvustamine? Selle üle mõtisklevad Jüri Arrak, Marju Lauristin ja Märt Väljataga. Paljud ohud, mille eest inimkonda hoiatati juba aastakümneid tagasi – terrorismist keskkonnaprobleemideni –, on lõppeval aastakümnel omandanud väga reaalse näo. Ja paraku on samavõrd saanud ilmsiks ka inimkonna suutmatus neile reageerida.
Kuid nagu ikka: kui olevikus on probleeme, on hea mõelda suurtele hetkedele minevikust. Lõppeval aastal tähistati suurejooneliselt 20 aasta möödumist Berliini müüri langemisest. Möte avaldab tänavuse Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Herta Mülleri meenutuse sellest, kuidas teda Ceauşescu-aegses Rumeenias taga kiusati. Ühtlasi avaldame intervjuu Saksa DV viimase peaministri Lothar de Maizière’iga. Müller ja de Maizière mõlemad küsivad: kas kommunistlike salateenistuste toimikutele ligipääsu võimaldamine on õige? Kui Müller usub, et toimikud aitavad paremini mõista ka olevikku, siis de Maizière näeb neis fakte võltsinud salateenistuste käepikendust tänapäeva.
Mõnusat lugemist! Ning ilusat aastalõppu ja head uut aastat!