Brigitta Davidjants Vallo Kruuser

„Kui sa mind armastad, siis sa magad minuga praegu!” nõuab üks Brigitta Davidjantsi uue noorteromaani tegelane tüdruksõbralt. „Armastuseta” on järg raamatule „(Mitte just) armastuslugu”. 1990-ndate Tallinnas elavast 14-aastasest peategelasest Rebekast on sirgunud lõpuklassi tüdruk.

Noorteromaanidele omaselt keerleb tegevus paljuski suhete ümber, kus teiseks pooleks on sõbrad, koolikaaslased, romantikaobjektid. Peateemana joonistuvad välja manipuleerivad suhted, oluliseks kõrvalteemaks on seksuaalse identiteedi avastamine. Noor ise ja teda ümbritsevad inimesed kipuvad olema ühtaegu nii eripärased ja samal ajal selles erilisuses nii sarnased. Ka kõik need ainulaadsed mustrid, mis esimesi armastusi ja sõprussuhteid leides ja kaotades tunduvad nii ainulaadsetena, on ometi korduvad.

Esimese osa antikangelaseks oli peategelasest kümme aastat vanem Ardo. Mees, kelle jaoks „ei” tunnistamine oli äraütlemata keeruline ülesanne ja kes sugugi ei tahtnud aru saada, et kui suhte teine pool juhtub olema 14-aastane, on nende vanusevahe päris suur. Vahet pole, kui „oma ea kohta küps” tütarlaps ka oleks. Esimest osa lugenuile võin vihjata, et teises osas on Ardost saanud peaaegu et sümpaatne või vähemasti mitte liiga negatiivne kõrvaltegelane. Inimestel on ikkagi voli areneda. Kahtlase väärtusega kipub olema hoopis Rebeka enda käitumine mehega, tulenegu see siis hoolimatusest, reaktsioonina varasemale valule või mõlemat.

Nagu esimeses raamatus, ei ütle autor ka siin otsesõnu, vähemasti mitte kohe, et see või too tegelane teeb kurja.

Ent selles loos tõuseb esiplaanile hoopis teist tüüpi manipuleerija, oluliselt arukam ja karismaatilisem ning sellevõrra ohtlikum mees. Selline, kellega võiks kõik ju olla täiuslik, kui ainult… tüdruk ise natuke rohkem pingutaks. Nagu esimeses raamatus, ei ütle autor ka siin otsesõnu, vähemasti mitte kohe, et see või too tegelane teeb kurja. Saab selletagi selgeks. Rõhk on mehhanismide näitamisel, kuidas eri tüüpi toksilised suhted samm-sammult üha hullemaks pöörduvad. Konkreetne tehe, mis ja miks selles kõiges valesti on, jääb lugejale.

See, kuidas inimene leiab end ühel hetkel vägivaldsest suhtest ja kipub toimunus ometi ennast süüdistama, on teema, mille avamine on oluline, sest see ei puuduta vaid noori. Vaadakem või lähisuhtevägivalla statistikat (mis jällegi ei tähenda – praegu vist kohustuslik kõrvalmärkus –, et see puudutaks ainult naisi, lihtsalt… enamasti neid).

Peategelane Rebeka on ühtaegu arukas ja emotsionaalselt kogenematu. Ta ei analüüsi suhteid liiga pikalt, ei näe ohumärke. Psühholoogilises plaanis toimuvas ei ole Davidjants paljusõnaline, pigem on Rebeka ja teda ümbritsevate inimeste dünaamika markeeritud täpselt. Mõnes mõttes meenutab see värvi-ise-raamatut, kuhu igaüks oma värvid lisada saab.

Kuivõrd raamat viib lugeja ajas tagasi, on oluline osa atmosfääri kirjeldamisel. See aitab teosega suhestuda eriti neil, kes otseses mõttes samadel või paralleelsetel tänavatel, linnaosades ja kõrtsides on käinud. Mina olen. Küll teisel ajal, aga olustik on edasi antud nii, et lugedes teleporteerusin hetkega viieteistkümne aasta tagusesse aega. Suur osa on muusikal. Mul on tunne, et teismelise kõrvaklappides mängival soundtrack’il ongi omadus saada terve ühe eluetapi soundtrack’iks. Selleks ei pea olema melomaan. Isiklikud juhuslikud mälestused: Pastaca „Bellamor” sügavalt õnnetutel vihmastel õhtutel Tartus Karlova tänavatel uidates, Vennaskond või J.M.K.E nädalavahetusel peo järel korterit koristades, ka raamatus mainitud Einstürzende Neubauteni „Stella Maris” juba ülikooliajal, hõllanduslikel köögis maailma selgeks rääkimise õhtutel.

Raamatu selgrooks oleva romantilise suhte kõrval jooksevad mitmed teised liinid. Näiteks küsimus, miks valivad mõned inimesed ilmselgelt vägivaldsesse olukorda mittesekkumise: „„Ära hüsteeritse,” ütleb lõpuks Erki. „See on teievaheline asi.”” (lk 150) Või küsimus sõbranna aitamise võimalikkusest, kui tolle kogu iseseisvat mõtlemist asendab jõuline ja enda nägemust peale suruv mees. Või enda leidmine olukorras, kus tunned romantilist tõmmet endaga samast soost inimeste poole, ent ülejäänud maailma jaoks näib see olevat vale.

Ühe kõrvalteemana on esil ka religioosne kasvatus. Küsimus pole mitte ainult kooli usurituaalide kohustuslikkuse kahtluse alla seadmises, vaid näiteks uskumustest otsesemalt või kaudsemalt mõjutatud koolitundides. Perekonnaõpetuse tunni kirjeldus (kahtlustan, et selle alus on vähem või rohkem tõsieluline) on just seda masti näide. „Aasta algul rääkis õpetaja neile, et esimene mees, kellega nad magavad, jätab neisse oma geneetilise koodi, mis kandub edasi nende lastele.” (lk 111) Või teisal kirjeldab Davidjants õpetaja tarkusi teismelistele, kes osutuvad õnneks ise oluliselt haritumaks: „Kui te kasutate kondoomi, siis tähendab see, et te takistate mehe spermatosoididel jõudmast munarakuni. Sisuliselt võrdub see abordiga, sest te takistate keha loomulikke protsesse. Lisaks on kondoomiga rasestumise protsent kaheksateist.” (lk 112)

Esimene osa, „(Mitte just) armastuslugu” sai võrdlemisi palju vastukaja, sealhulgas üsna kriitilist, mille põhjal oskan vaid oletada, et raamat ei kõneta kõiki samamoodi. Võimalik, et teise osaga on sama lugu. Peamine on aga, kas Davidjantsi noorteromaanid kõnetavad neid, kes võiksid olla sihtgrupiks ehk eelkõige teismelisi. Ei tea, aga võin vaid loota, sest „Armastuseta” ei mõju vähemasti mulle mitte niivõrd loona ajastust või teismelise esimestest armastustest, vaid olulise, täpse ja haaravalt kirja pandud kirjeldusena manipuleerimise mehhanismidest. Aga ka sellest, kuidas manipuleerivatest suhetest võimalikult tervena välja tulla.