Päris kriminaalne lugu lastele Aki Kaurismäe moodi momentidega
Kätlin Vainola teine raamat pajatab üksjagu põneva loo sellest, kuidas kümneaastane tüdruk Mia keset suurt suve seiklustesse satub. Tegu on tänases päevas toimuva lastekrimkaga, mis on üsnagi nõudlik žanr.
Nõudlik eeskätt seetõttu, et tänapäeva olustikku paigutuv lugu on ometigi fiktiivne. Lihtne on libastuda, ebausutavaks muutuda. Samas ei saa kuritöö olla liialt karm ega mingil juhul verine: tegu on ju siiski lastele suunatud lugemisvaraga. Ja lõpuks ei tohi üks õige detektiivjutt – ei laste ega täiskasvanutegi oma – sisaldada ülemäärast liigliha, kõikvõimalikke miljöösid, muljetusi, olustikudetaile ega kirjeldusi. Põhirõhk peab olema sündmustikul, ja lugejal peab olema põnev.
Ometi näib, et kõigist nendest karidest on autor suutnud mööda triivida. Tulemus on saanud värske ja nauditav. Kujutage ise ette seltskonda, kes ühel suveööl linnavalitsusse sisse tungib: kümneaastane laps, punase pea, kuid rohelise ilmavaatega kiosköör, keegi Konrad, kes ei tea, kes ta on, Konradi kassipoeg ning lõpuks keegi prükkar, kelle kireks on tuulelohede lennutamine! Kusjuures sissetungi eesmärgiks on ära hoida seda, et linnapea sekretär saaks uimastada ta teatud tüüpi narkootilise ainega. Sest uimastatud olekus linnapea peaks alla kirjutama tähtsatele paberitele, mille abil saaks maha raiuda kõik puud sellel puiesteel, kus töötab kiosköör Miranda. Ning puude asemele peaks kerkima parkimismaja! Üks tänapäevaselt pöörane kinnisvarapettus, kas pole?
Puudekaitsjaid vaja ka
Raamatu keskmes on Mia, kellel, nagu enamikul tegelastel tänapäeva lastekirjandusest (ja ka päris-elus), on vanemad kogu aeg tööl ja teenivad raha. Oma lapse jaoks neil aega üle ei jää. Kuid Mia on hakkaja tüdruk ja leiab endale ise sõbrad, õigemini esialgu vaid ühe sõbra – tundmatu mehe, kes raamatu alguses vedeleb teadvuse kaotanult tänaval. Mia kutsub mehele kiirabi. Selgub, et tollel on läbielatud trauma tõttu ilmselt kummaline mälukahjustus, mille tagajärjel ei suuda ta ise oma identiteeti tuvastada. Veidi aja pärast ilmneb, et mehel on seoses mälukahjustusega tekkinud ka ebatavaline võime uksi ja aknaid iseenesest lahti teha. Kuid kuna on tegemist ausa inimesega, ei tule talle kordagi pähe seda võimet kurjal moel ära kasutama hakata. Vaid siis, kui küsimuse all on täies elujõus puude saatus, on ta nõus oma annet rakendama. Õnneks jäävad puud alles.
Mingil moel meenutab Konrad Aki Kaurismäe filmi “Minevikuta mees” peategelast. Seesama sisemine väärikus ning vaese inimese kompromissitu ausus. Kahe vanema inimese armastuslugugi on raamatus endale koha leidnud. Ja muidugi on suure soomlase laadiga sarnane ka see veidi naivistlik, õhkõrn muie, mis jutustuse tagant läbi kumab. Teemana on kinnisvarapettus lasteraamatus ehk küll veidi ootamatu, kuid omast kandist ka õpetlik. Lugejale antakse mõista, et õige asja eest tuleb välja astuda ning et hädas olijale peab appi minema – isegi kui see abi on pealtnäha õige väike.
Tõtt-öelda tahaks, et selliseid puude eest välja astuvaid inimesi oleks rohkem päris-eluski. Kahjuks on Eesti linnarahva puudevaenulikkus üldteada. Mis puutub meie linnapeasse, siis tema kohvitassi pole mõtet uimastitki panna – järjekordsele puude mahavõtmise aktile kirjutaks ta alla nagunii.
“Mia, Konrad ja
avanevad uksed”
Kätlin Vainola
Tänapäev
