Pateetiline kukkumine XXI sajandisse
Kohtasin Tartus ühte tuttavat kunstnikku, keda polnud ammu näinud. Mis teed, küsisin. Ah, olen Tartus, vastati. Pärast näituse avamist seltskonnaga juttu puhudes oli ka põhiteemaks Tartus olemine, selle mõju inimesele ja muidugi klassiklaline väide, et erinevalt sellest, mis Vonnegut arvas, on maailma urruauk Tartu. Huvitav, kui vestled Pärnu, Tallinna, mis iganes linna inimesega, siis ta ei ütle sulle, et tema peategevuseks on vastavas linnas olemine. Tartu vaim on muutumas aina mõjukamaks selle linna asukate psüühikale ja aina ebaolulisemaks laiemas kontekstis. Vähemalt kunstimaailmas.
Näitus "Eneseksjäämine. Väikesed rollimängud XXI sajandiks" Tartu Kunstimajas peaks idee järgi puhuma Tartu vaimu sisse värsket tuult. Teades kuraatorit Reet Varblast, oli arvata, et seal võib kohata naisekeskset maailmanägemist kaasaegse kunsti võtmes - ühte nähtustest, mis on Tartu kunstile küllaltki võõras. Aga, nagu ka varem Tallinnast tulnud dessantide puhul, jätab see mõttetu võimuvõitluse kallal askeldavate Tartu kunstnike ja nende formalistliku loominguga harjunud publiku südamed üpris külmaks. Nii vähemalt tundus avamisel. Kahtlemata teen ülekohut mõnele üksikisikule, kuid üldistusena peaks väide paika pidama - mingit sisulist diskussiooni ei kippunud tekkima.
KURAATOR PEAB OLEMA KURI inimene. Kui idee on välja käidud, peab sellest ka kinni pidama, kui on sooviks saada terviklik näitus. Reet Varblane ei ole kuri, ta on lasknud lisaks nö oma reale tuppa ka killukesi Tartu vaimust. XXI sajandi rollimängudega ei ole küll mitte midagi pistmist näiteks Priit Pangsepa figuratsioonidel (ta tegi samasuguseid juba XX sajandi II poolel) ega Kaire Nurga ilusal maalil (tema puhul on uus rohelise asendumine valgega, mis ei vabanda aga välja eksiarvamust, nagu oleks nartsissismis midagi uut). Nende asemel võinuks Tartut esindada näiteks TÜ maaliõppetooli kasvandikud Kärt Putk ja Evelyn Müürsepp, kes tegelevad juba ammu ja väga ilmekalt muuhulgas ka soo- ja muude rollide lahkamisega.
Ka tallinlased esinevad mitmekesiselt. Omaette probleem on näiteks autobiografiline kunst, nagu seda pakub Anu Kalm. Süda läheb soojaks, kui vaadata kompositsioone kõigi tema perekonnaliikmete märkmike ning päevikutega. Aga kui perekonnaliikmeid ise ei tunneks, ei ütleks see väärt materjal vist küll suurt midagi.
Omaette ooperi moodustas Terje Ojaveri vaarao-etendus. Foto- ja slaidiprogramm sellest, kuidas kunstnik on end Egiptuse kostüümi pannud, paneks vaataja ilmselt õlgu kehitama. Kuid tema performance oli asendamatu. Lõputu püüd peegli ees endale erinevaid habemeid ette kleepida viis mõtted naise soovile ühiskonnas rohkem võimu omada, aga ka sellele, et meestekesksete võimustruktuuride võitlused on naise pilgu läbi vaadates tõesti tutanhamonlikult tõsise maski taga tehtud tsirkus, suurte poiste mängud, kus puhta lusti huvidest lähtudes otsustatakse miljardite inimeste saatusi.
MINU LEMMIK ON Kai Kaljo "Pateetika". Pianistiks moondunud kunstnik esitab pateetilist muusikapala, taustal kakerdab lootusetu prükkar ja iga tema püüe edasi liikuda lõpeb mahakukkumisega. Vaesuse-teema, mida Kaljo esitas rahvusvahelist tunnustust pälvinud videos "Luuser", on siin leidnud laiema kõlapinna, tasandi, mis ei puuduta ainult autorit ennast, vaid meid kõiki. Neid kahte videot tuleks koos eksponeerida, siis oleks asi täiuslik. Ei maksa unustada, et unistus XX sajandil valges maailmas väljakujunenud keskklassi jõudmisest lõpeb XXI sajandil ilmselt meie kõigi jaoks kõrgelt kukkumisega, sest hüved on kogunenud väikese hulga rikkurite kätte.
Näitustekett "Eesti kunst. Eesti võimalused". Avatud 21. maini. Korraldaja: Eesti Kunstnike Liit.
* Tallinna Kunstihoones "Déja vu ehk lühike eesti kunsti lähiajalugu". Kuraator Toomas Vint. Igaühelt on kaks tööd - üks valminud Eesti NSV aegu, teine aastal 2000.
* Rotermanni soolalaos "AIDS kultuuris. Immuniteedi kadumine kunstis". Kuraator Johannes Saar. Näitus juhib tähelepanu tõrjemehhanismide varisemisele ja identiteedi lahustumisele aina uuenevates oludes.
* Tallinna Kunstihoone galeriis "Naturalism". Kuraator Peeter Allik. Eksponeeritakse töid, mille olemuslikkus jälgib looduse naturaalsust. Igal öösel kell 3.00 Academia Non Grata performance'id.
* Tartu Kunstimajas ja monumentaalgaleriis "Eneseksjäämine. Väikesed rollimängud XXI sajandiks". Kuraator Reet Varblane. Kunstnikud arutlevad mehelikkuse ja naiselikkuse üle.
Mari SOBOLEV
