Peter Greenaway klaarib kunstiajalooga arveid

Peter Greenaway on ju­ba mi­tu aas­tat loo­nud suu­re­joo­ne­li­si videoinstallatsioone, mil­le tee­maks on õhtu­maa­de maalikunsti täht­teo­sed.

2006. aas­tal te­gi ta al­gust Remb­rand­ti „Öise vaht­kon­na­ga”(1642) Ams­ter­da­mis Rijks­mu­seu­mis, mul­lu jät­kas Leo­nar­do da Vin­ci „Püha õhtusöö­maa­ja­ga”(1495– 1498) Mi­la­nos San­ta Ma­ria del­le Gra­zie kloost­ris ja tä­na­vu as­tus Ve­ne­zia bien­naa­lil ava­lik­ku­se et­te hom­maaÏiga Pao­lo Ve­ro­ne­se mo­nu­men­taal­maa­li­le „Kaa­na pulm” (1563) ko­ha­li­kus be­ne­dikt­las­te kloost­ris San Gior­gio Mag­gio­re saa­re­ke­sel.

Tea­da ju on, et nüüdseks pea seits­mekümne­ne va­na­meis­ter on oma fil­mi­de pil­di­keelt lae­na­nud Itaa­lia ja Ma­dal­maa­de re­nes­san­si­maa­list. Režissöör ise on „lae­nu” suu­ru­seks pak­ku­nud ko­gu­nis­ti 90 prot­sen­ti oma fil­mi­de ma­hust. Küll koh­ta­me te­ma fil­mi­kaad­reis Leo­nar­do da Vin­ci sel­gelõike­li­si kom­po­sit­sioo­ne, küll Car­ra­vag­gio keld­ri­luu­gi­val­gust, Remb­rand­ti hä­ma­rat ko­lo­rii­ti, Jan Ver­mee­ri pers­pek­tii­vis­tuu­diu­mi, Frans Hal­si var­je ja Pao­lo Ve­ro­ne­se priis­ka­vat vär­vi­pil­ler­kaa­ri. Gree­na­way on li­sa­nud nei­le fil­mi­li­ku volüümi, külva­nud juur­de vih­jeid la­hen­da­ma­ta int­rii­gi­dest ja tsi­taa­te muu­dest kuns­tia­ja­loo peatükki­dest ning val­mis ta on­gi – Gree­na­way ek­lek­ti­li­ne maailm. Tõeli­se ma­ne­ris­ti­na ei jä­ta ta oma tööd ku­na­gi to­peltsti­li­see­ri­ma­ta, mil­leks tal­le mui­du Jean-Paul Gaul­tier’ kostüümid fil­mi­te­ge­las­te sel­jas („Kokk, va­ras, te­ma nai­ne ja te­ma­ke­se ar­mu­ke”, 1989) või kor­du­vad küsi­mu­sed õukon­nae­ti­ke­tist. Kuns­tia­ja­loos ja söö­gi­lauas hu­vi­tab te­da es­ma­joo­nes kom­bes­tik, ri­tuaal­sus, ma­neer.

Nüüd, va­nui­gi ta­gas­tab ta am­mu­sur­nud ees­ku­ju­de­le neilt võetud võla. Enam ei lok­su­ta ta nen­de maa­le ek­lek­ti­ka tä­rin­gu­top­sis, vaid üri­tab su­kel­du­da neis­se maa­dea­vas­ta­ja ki­re­ga. Di­gi­taal­se 3D-su­per­teh­ni­ka toel kae­vub ta maa­li­de de­tai­li­des­se, jär­jes­tab neid ja­da­des­se (numb­rid, jäl­le need numb­rid!), ühen­dab neid di­gi­taal­se joon­laua­ga püra­miid­se­teks re­nes­sanss­kom­pa­deks ja ha­ru­tab hoo­le­ga ime­teo traa­gel­nii­te. Kas pa­kub hu­vi nä­ha mõnda maa­li­te­ge­last ta­gant­poolt? Sealt, ku­hu pints­li ja ba­re­ti­ga mees ei ka­vat­se­nud­ki kii­ga­ta? Aga pa­lun, Gree­na­way uu­sim män­gua­si, 3D-mo­del­lee­ri­misp­rog­ramm Hal9000 või-mal­dab se­da! Ai­na uued de­tai­lid ja sis­se­vaa­ted, ra­kur­sid ja di­gi­taal­selt muu­de­ta­vad he­le-tu­me­du­sed ja ko­lo­rii­did – nüüd on see võima­lik!

Selline Kaana pulm?

San Gior­gio Mag­gio­re kloost­ri söö­gi­saa­li ot­sa­sei­nas ri­pub Ve­ro­ne­se „Kaa­na pulm”, õige­mi­ni sel­le tu­na­mul­lu val­mi­nud koo­pia. Ori­gi­naa­li viis Na­po­leon omal ajal Pa­rii­si, lõikas ri­ba­deks, et saa­da mu­ga­va­mat pak­ki (ik­ka­gi 66 ruut­meet­rit kuns­ti), ja sol­gu­tas se­da möö­da kõiki oma sõdu kaa­sas. Itaal­las­te loo­dud koo­pia, mis val­mis Louv­re’is res­tau­ree­ri­tud ori­gi­naa­li jär­gi, on meie pil­gu­le säi­li­ta­nud ka Na­po­leo­ni kää­rijäl­jed. Ja sel koo­pial, mis lait­ma­tult jär­gib nii suu­re Ve­ro­ne­se kui ka väi­ke­se kor­sik­la­se käe­kir­ja, tant­sib Gree­na­way di­gi­taal­ne tu­levärk, te­ma teat­raal­ne käe­ki­ri ja küllus­lik dra­ma­tur­gia. Jah, ei saa ta lä­bi teat­ri­ta.

Kaa­na pul­ma 126 küla­list on võetud üks­haa­val di­gi­luu­bi al­la, nen­de näod on suu­rest maa­li­kan­gast väl­ja no­pi­tud, nei­le on an­tud jär­je­kor­ra­num­ber ja need on jär­je­pan­nu suu­res plaa­nis pro­jit­see­ri­tud teis­te­le kloost­ri söö­gi­saa­li sein­te­le. Kaad­ri­ta­gu­se hää­le ja subt­riit­ri­ga on port­ree­de­le li­sa­tud võima­li­kud rep­lii­gid ja kom­men­taa­rid, mi­da võib te­ki­ta­da ülla­tav tõsia­si, et ve­si kan­nu­des on vei­niks muu­tu­nud. Kee­gi mat­roon mu­ret­se­mas, kas imev­äel il­mu­nud vei­ni on ik­ka ohu­tu juua. Min­gi kontvõõras loet­le­mas var­das­se ae­tud si­gu. Üks naa­ber sa­la­mi­si pil­ka­mas ot­salõppe­nud vei­ni pä­rast jän­nis pul­ma­li­si. Kee­gi vaik­selt tun­nus­ta­mas Jee­su­se ja te­ma jüng­ri­te vää­ri­kat ra­hu kesk pul­ma­me­lu. Keld­riülem mu­ret­se­mas lau­da trügi­nud lin­na­joo­di­ku­te pä­rast jne. Kõik nad as­tu­vad Gree­na­way di­gi­teat­ris üks­haa­val üles, esi­ta­vad oma proo­sa­li­se rep­lii­gi ja taan­du­vad jäl­le maa­li üldis­se hei­des­se. Proo­sa, proo­sa, proo­sa. Vaid vä­he­sed mär­ka­vad imet, ena­mi­kul on kae­las mu­red igap­äe­va­se lei­va või võimu pä­rast.

Nii koo­rib­ki Gree­na­way ka­no­ni­see­ri­tud ime­teo ta­gant väl­ja ar­gi­se sot­siaal­se taus­ta: la­ba­se oma­ka­su ja vim­ma, kah­jurõõmu ja suu­rus­ta­mi­se. Jäl­le on ta re­bi­nud su­le­ke­se kuns­tia­ja­loo ja krist­lu­se sak­raal­sest abie­lust ja jät­nud mei­le se­gi­pai­sa­tud kaar­di­pa­ki.

Kas me sel­list Kaa­na pul­ma taht­si­me­gi?  Vae­valt. Ent ek­lek­ti­ka­moo­tor pop­sib eda­si ja tä­rin­gud vee­re­vad jäl­le. Mic­he­lan­ge­lo, Velásquez, Pi­cas­so, Pol­lock, Seu­rat – ne­mad on järg­mi­sed. Kõigist võima­li­kest ni­me­kir­ja­dest, ku­hu need kunst­ni­kud on sat­tu­nud, on Gree­na­way hom­maaÏide oma kõige hap­ram ja et­tear­va­ma­tum. Kas ta­bab neid sa­ma­su­gu­ne pro­fa­nee­ri­mi­ne või hoo­pis ülem­laul – ei tea, võima­lik, et mõle­mad. Nii võime Ve­ro­ne­se tõlgen­du­ses­ki tä­hel­da­da kor­ra­ga nii sümfoo­ni­list pühit­sust kui ka ki­rur­gi­list lah­ka­mis­hu­vi. Nüüd on see võima­lik.

Näitus

Peter Greenaway

Paolo Veronese „Kaana pulm” Multimeediainstallatsioon seeriast „Üheksa klassikalist maali”

•• 6. juunist 13. septembrini San Giorgio Maggiore kloostris Venezias