Pika tänava sõsargaleriides näeb tsirkust ja minimalismi
Harry Liivrand rõõmustab Postimehes, et vaatamata rasketele oludele oli 2009 meil huvitav kunstiaasta. Olen nõus ka tema arvamusega, et muuseumid, Kunstihoone ja galeriid on leidnud oma publiku. Tõele vastab seegi, et näituse taset ei pruugi alati näidata külastajate hulk. Ei ole nii, nagu ütles üks juhtiv poliitik, kes kahtles omal ajal Kumu vajaduses: kui ta Kunstihoones näitustel käib, on seal tavaliselt peale tema vaid üks inimene. Nüüd on nii Kunstihoone kui ka Kumu löönud külastatavusrekordeid.
Viimastel aastatel on ka kunstigaleriid leidnud kindlama orientatsiooni, mis aitab eri maitsega publikul valida, kuhu minna. Paljuski sõltub galeriide kuraatoritest ja galeristidest, samuti galerii asukohast.
Tõeline kunstihuviline asukohast ei hooli – olgu see siis Kadriorg oma muuseumidega või Lasnamäe veerel asuv Vaala galerii. Pika tänava kant ei tohiks erilist jalavaeva tekitada. Siin on kujunenud omamoodi kunstnike koloonia: kolm galeriid, töökojad ja kunstnike ateljeed. Hobusepea ja Draakoni galerii näivad olevat keskendunud nooremale kunstile. Kunstihoone ja tema galerii koos Linnagaleriiga toovad Eestisse palju rahvusvahelist kunsti. Seevastu Vabaduse galerii on kujunenud seeniorkunstnike galeriiks.
Tsirkus on lõbus!!!
Sõsargaleriidest, mida kureerib Elin Kard, saab Hobusepeas näha Edith Karlsoni näitust
„Tsirkus”. Skulptori haridusega kunstnik on mingit aimu saanud meil puuduvast tsirkusekunstist. Ega ta muidu ütleks, et „tsirkus on lõbus, kaasahaarav ja uskumatult huvipakkuv vaatemäng”. Järgnevad kolm hüüumärki.
Tsirkus oli Nõukogude ajal üks suuremaid meelelahutusi, ja seda maailmatasemel. Edith Karlsoni mulaažidel näeme dresseeritud loomi – kes turnib, kes hüppab läbi rõnga. Antud teema puhul tahaks peale saatetekstide näha ka rohkem värvi. Draakonis on Krista Möldri näitus „Igavus pole naudingust kaugel”. Hämmastusega sain teada, et Mölder on kõigepealt õppinud maastikuökoloogiks ja alles pärast seda Tartu kõrgemas kunstikoolis fotograafia erialal. Siit ilmselt ka tundlikkus keskkonna pildistamisel, just see detailide tabamise täpsus. Ta on minimalist, kes on baroklikust küllastusest tüdinenud.
Randel Saarma sekundeerib talle Draakoni allkorrusel oma nappide vahenditega, mis jätavad palju ruumi loovale mõtlemisele. Tõesti, kõike pole vaja puust ette teha, vaatajale peab nuputamist pakkuma.
Näitused
Kolm näitust kahes galeriis
•• Edith Karlsoni „Tsirkus”
Hobusepea galeriis
•• Krista Möldri „Igavus pole naudingust kaugel” ja Randel Saarma „KEPImo POPlerius” Draakoni galeriis
