Pillid tegid James Browni

James Browni neljapäevaõhtust kontserti Tallinna laululaval arvustab Mihkel Raud.

Soul on Eestis ikka olnud suhteliselt kitsa ringi muusika ning kuigi James Browni tähendust “hinge muusika” (nii on souli mõistet pisut kohmakalt eesti keelde püütud tõlkida) absoluutse kuningana on raske ignoreerida, koguneb Tallinna laulukaare alla ilmselgelt vähem kuulajaid, kui inimesed suvistel megakontsertidel nägema on harjunud. Ometi on kvantiteet oluline vaid Browni kogemust 700 krooni vääriliseks hinnanud kontserdikorraldajale ning mis jääb puudu publikunumbrites, tehakse tasa teadlikkuses, millega siinsed funk’i fännid nii tänaõhtust peategelast kui ka ilmselt iseendidki üllatavad. Juhuslikku rahvast on lauluväljakule sattunud vähe ja kui pisut kulunud sinistesse viigipükstesse ning punastesse pintsakutesse pugenud James Browni taustaorkester lavale ilmub, elavneb kuritegelikult pikkades õllesabades oma närvide vastupidavust testima sunnitud auditoorium silmanähtavalt.

Isiklikud kummardused

James Brown on vana mees ja ega temalt keegi 2006. aasta suvel endisaegset vokaalset magnetismi ootagi. Pärand on olulisem kui see, milleks souli ristiisa kõrges eas puht tehniliselt võimeline on ja nii kujunebki too Las Vegase sõu loogikaga kulgev vabaõhu klubiõhtu valdavas osas Browni tuntuimate hittide baasil gruuvivate instrumentaalimprovisatsioonide paraadiks. Püünel käib rahvast rohkelt – häbenematus camp’i võtmes puusi õõtsutavatest mustadest mama’dest Toomas Hendrik Ilveseni – ja igaühel neist avaneb võimalus (viimane, kui perioodikat uskuda) popmuusika tormilisimale mehele isiklikult kummardada. Ja kummardamist on täna õhtul palju.

Brown käib kuulajate rõõmuks läbi pea kõik oma kataloogi enimkülastatud leheküljed ning tuttavaid fraase püüab kinni ka kõige soulikaugema kuulaja kõrv. Need laulud on meie elus rohkem “kohal” kui Browni ja kogu funk-muusika geograafia eeldada lubaks. Võrreldes ajaga, kui must kultuur teiste hulgas just James Browni osalusel end aastakümnete eest keskealise valge mehe maailma murdes vihast vastupanu kohtas, on olukord – ka viimasel ajal rassismisüüdistusi kuulvas Eestis – praegu hoopis teistsugune. Vähemalt popmuusika võlgneme pea täies mahus mustadele meestele ja naistele ning neil silma järgi tublil viiel-kuuel tuhandel inimesel, kes maailma ajaloo raevukaima seksimasina gruuvide saatel lauluväljakul üles-alla hüppavad, ei näi selle mõistmisel küll mingeid probleeme olevat.

Valges ülikonnas “misteeeeeer Dzheeeeeeiiiiims Braaaaaaaauuuuuun” hõikava tseremooniameistri lõbusal “juhtimisel” kulgeva sõu mootor töötab ehk natuke rutiinselt, ent veatult. (Kuri)kuulsat lauljat saatev ansambel võib oma kulunud kostüümides ja keskmises vanuses ju päästearmee orkestrina välja näha, kuid siin iroonilised tähelepanekud ka lõpevad. Saksofon muutub kõhuka patsiga mehe käes õhtu vaieldamatuks muusikaliseks peategelaseks. Kõigi muude kontserdi aspektide (ja nende üleslugemisel on mis tahes musta kultuuriloo manuaal kindlasti täpsem kui see väike arvustusekatse siin) keskne figuur on aga teadagi James Brown, kes muu.