Pimeduse printsi pöörased ajad
Eks ta muidugi joob (või vähemalt jõi kunagi) ja paneb triipu (vajadusel koosnevat see kas või sipelgatest) nagu pöörane, kuid mis vastuolulisus see siis neil päevil nii väga ikka on.
Pigem tekitab küsimusi pimeduse printsi ümber toimuv meediatsirkus ja Ozzy muutumine turvaliseks ning käega katsutavaks koomiksi karakteriks – mütoloogilisest lauljast on saanud poolearulistest teismelistest lapsi kamandav abitu pereisa, prime time televisiooni ikoon, ülemaailmne Mõmmi koos aabitsa ja Mõmmibeebidega.
Võiks ju küsida, et mis on sellel kõigel pistmist Ozzy muusikaga? No eks ikka täpselt nii palju, kui mis tahes kunstniku elul tema poolt tehtava kunstiga. Õnneks on MTV muutunud Ozzy Osbourne’i elu lahutamatuks koostisosaks alles viimasel ajal. Nii sisaldab Black Sabbathi originaalkoosseisu lauljana heavy metal’it suuresti defineerinud mehe neljast CD-st koosnev kogumik nii muusikaajaloo säravamaid kui ka piinlikumaid hetki.
Kakskümmend viis aastat
“Prince of Darkness” pole juba ainuüksi oma mahukuse poolest mingi tavaline Lukoili kraam. Omas teatavas eksklusiivsuses trügib too boks esmajoones tõsimeelsete kollektsionääride riiulile, võttes Ozzy Osbourne’i 25-aastase soolokarjääri kokku põhiliselt rariteetsete kontsertversioonide ja nn b-poolte põhjal, kuigi mõned lood on ka oma esialgsel kujul esindatud – äiapapale ehk Sharon Osbourne’i ihnsast muusikamagnaadist isale pühendatud “You Can’t Kill Rock’n’Roll” näiteks.
Esimesed kaks plaati kulgevad kronoloogilist joont pidi “Blizzard of Ozzi” ning “Diary of a Madmani” juurest päris viimaste Ozzy sooloplaatideni. Kolmas plaat sisaldab nn duette. Neid on vanameistri tormises karjääris ette tulnud igasuguseid – alates Muppet Show seapreilist nimega Miss Piggy kuni Wu Tang Clan’ini välja.
Neljas CD on uute cover’ite plaat ning sellisena kogu kupatuse kõige kahvatum osa.
Raamatumõõtu plaadiboksi vahele on rammitud põhjalik buklett, mis rohkete fotode kõrval sisaldab ka Ozzy kommentaare. Nii umbes iga kümnenda loo salvestamise kohta näiteks puudub mehel igasugune mälestus: asi pole ilmsesti selektiivses mälus, vaid ikka nendessamades sipelgates, mida ta joogikõrre abil ninna armastanud tõmmata.
“Prince of Darkness” on harukordselt põhjalik ja sama ebaühtlane ning eklektilinegi kogumik, mille võiksid puhtalt kas või silmaringi laiendamise mõttes läbi kuulata ka need, kes Ozzyt tolle imesulni “Dreameri” põhjal tunnevad. Ehk kujuneb kogemus valgustuslikuks.
