„Playful Tiger” pakub lastele ka sensoorset kogemust. Sellele aitavad kaasa kangad, etenduses kasutatavad esemed, isegi tantsijate lõhnastatud kostüümid. Foto: Barrowland Ballet

Selle loo eelduseks on, et ükskõik millise inimese jaoks on elus palju enamat kui vaid põhivajaduste täitmine.

Erivajadustega inimeste kaasamine on lai teema, praegusel juhul räägin kitsamalt teatrist ja peamiselt neuroloogiliste erivajadustega lastest ja noortest, ehkki eraldi tähelepanu vääriks füüsilise ja meelepuudega noorte ning täiskasvanute kaasamine. Eelkõige on see aga üleskutse kaasa ja edasi mõtlema.

Loo ajendiks on septembri alguses Norras ASSITEJ Artistic Gatheringil etendunud lavastus „Playful Tiger” ja samal festivalil jutuks olnud teatrifestival Safe Place. Mõlemad on loodud autistlikele lastele ja noortele. Neist lähemalt veidi hiljem. Ent esmalt: milline on olukord Eestis? Kas ja millist teatrit tehakse Eestis erivajadustega noortele? Milline on Eesti teatrite kogemus? Kui võtta ette statistika hooldus-, toimetulekuõppes või lihtsustatud õppekava järgi õppijate kohta, ulatuks sihtrühm, keda silmas pean, praegu üle kahe ja poole tuhande lapse ja nooreni.

Nädal pärast Kristiansandis käimist vaatasin Draama festivalil teatri Must Kast kogupereetendust „Ernesto küülikud”. Etendusel, kuhu sattusin, moodustasid vaatajatest suurema osa Tartu Maarja kooli õpilased ehk hooldus- ja toimetulekuõppe noored mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega õpilased.

„Ernesto küülikud”
Foto: Gabriela Liivamägi

Etenduse ajal valitses teatrisaalis tavapärasest erinev meeleolu. Saal oli üsna lärmakas, näitlejad olid valmis, et aeg-ajalt võib keegi noortest ühel või teisel moel etendusse sekkuda. Lavastus ei ole spetsiaalselt erilistele noortele mõeldud, ent minu teada professionaalses teatris neurodiversiteediga lastele kohaldatud lavastusi Eestis välja toodud ei olegi. Nii käivad ka Tartu Maarja kooli noored vaatamas etendusi, mis tunduvad olemasolevatest sobivaimad.

„Ernesto küülikud” meeldis lastele küll, tõdeb Maarja kooli klassiõpetaja Vahur Põldsam. Heakskiitu võis täheldada kasvõi sellest, et ligi poolesajast noorest pidi etenduse ajal saalist lahkuma vaid kolm. „Jälgida saabki eelkõige noorte vahetut kogemust, kuidas nad istuvad ja jälgivad. Kui meie õpilastele ruum või etendus ei meeldi, hakkavad nad välja tahtma. Autistlik laps võib hüsteeriasse sattuda,” selgitab Põldsam. Just ettearvamatud reaktsioonid on põhjus, miks erivajadustega noored jäävad sageli teatrist eemale. „Kooliga teatrisse minek võib sageli olla ainus võimalus teatrit kogeda. Tihti ei julge vanemad oma erivajadusega lapsega teatrisse minna,” ütleb õpetaja.

"Tihti ei julge vanemad oma erivajadusega lapsega teatrisse minna.”

Maarja koolis on aastate jooksul tavaks kujunenud ise teatritegemine, millele lisab hoogu iga-aastane erivajadustega noortele mõeldud Savilinnu teatrifestival. Viimastel aastatel on kooliaasta alguses traditsiooniks saanud ka kogu kooliga teatris käimine. Käidud on nii Vanemuises, Teatri Kodus kui ka teatris Must Kast. „Üldiselt on meile vastu tuldud, saame etenduse broneerida ja kui on väiksem koht, siis reserveerime võimaluse korral terve saali, sest muidu ei saa tavalapsed enam eriti etendust vaadata. Nad kipuvad vaatama meie õpilasi, mitte etendust,” selgitab Põldsam. „Teine variant on, et teatrid tulevad meile kooli mängima, ja kolmanda võimalusena käime teatris väikeste gruppidega – nendega, kes väga teisi ei sega, ehk siis meie tublimate toimetulekuõpilastega.”

See pole Tartu Maarja kooli õpetaja Vahur Põldsami igapäevane ametivorm, vaid tegemist on jäädvustusega tema klassi korraldatud kevadiselt loomade karnevalilt.
Foto: erakogu

Kooli kogemus on siiani olnud igati positiivne. „Teatrirahvas on väga äge rahvas,” arvab Põldsam. „Nad ei tunne end kuidagi imelikult, kui meie oma õpilastega saalis oleme. Ma ei ole kunagi näinud, et näitlejad kuidagi ära ehmataks, ehkki me käime ju vaatamas tavaetendusi.”

Teater erilistele Iisraeli ja Šotimaa näitel

Tulen nüüd tagasi Norras nähtu ja kuuldu juurde. ASSITEJ (ülemaailmne noorte- ja lasteteatritega seotud inimeste organisatsioon) kogunemisel Kristiansandis oli üksjagu noorte- ja lasteteatriga seotud inimesi, kes teevad projekte ka erivajadustega lastele. Nii nende kogemus kui ka uuringutulemused viitavad, et teater mõjub positiivselt kõikidele lastele. Erivajadustega lastele sageli rohkem, kui nende õpetajad või lapsevanemad arvata oskavad.

Kristiansandis nähtud Barrowland Balleti „Playful Tiger” osutus aga paljudele festivali külastajatele tugevaimaks elamuseks. Tegemist on autistlikele noortele kohandatud nn relaxed performance’iga, mille eestikeelne vaste võiks olla ehk pingevaba lavastus. Šoti tantsutrupp mängib õigupoolest paralleelselt suisa kolme lavastust, mille põhiliin, tantsijad ja kujundus on samad. „Tigeri” sihtrühmaks on täiskasvanud, „Tiger Tale” on mõeldud n-ö tavalastele ja „Playful Tiger” sügavalt autistlikele lastele. Kaht viimasena nimetatud lavastust oli võimalik festivalil näha ja kuulda hiljem ka lavastaja Natasha Gilmore’i kogemustest.

Lühidalt lavastusest. Lavale on ehitatud kuubik. Selle moodustavad torud, mille vahel jooksevad omakorda nöörid. Lava külgedele on paigutatud kangad, mis on üks osa lavastuse sensoorsest kogemusest. Veel leiab lavalt hunnikutes mandariine, mida nii „Tiger Tale'i” kui ka „Playful Tiger'i” publik kipub lavalt agaralt napsama. Kolm tantsijat moodustavad perekonna: tütar ning keerulises suhtes ema ja isa. Viimasena öeldu tuleb hiljem lavale juba mängulise tiigrina ja just tema suhtleb mõlema lavastuse versiooni puhul enim lastega. Peale selle, et etendus on nagunii mandariinide kujul C-vitamiiniga rikastatud, lõhnab ka tantsija oranž kostüüm mandariinide järele. Nii et korralik sensoorne kogemus.

Musta Kasti „Ernesto küülikuid” käis Draama festivali ajal vaatamas poolsada Tartu Maarja kooli noort.
Foto: Gabriela Liivamägi

Peamine erinevus: „Tiger Tale” on struktureeritud selge looga lavastus, „Playful Tiger” võimaldab enam improvisatsiooni, tantsijad on pidevalt valmis lastega suhtlema. „Playful Tigeri” etendus mahutab kaheksa last, kellele lisanduvad nende perekonnad või õpetajad („Tiger Tale'ile" lubatakse oluliselt rohkem publikut). Festivalil lubati erandkorras saali n-ö tavaline publik, kes istus eemal ja kellel paluti jääda võimalikult neutraalseks. Lavastaja Natasha Gilmore arutles hiljem, et otsus oli mõnevõrra keeruline, sest nad ei taha, et lavastuse sihtrühm muutuks omakorda kellegi jaoks justkui ise etendajateks. Eetiline küsimus on mõistetav, ent usun, et lavastaja otsus teha lavastus festivalil laiemale publikult nähtavaks oli õigustatud just seetõttu, et pakkuda noorteteatritega kokku puutuvatele inimestele paremat arusaama lavastuse olemusest ja mõjust.

See, mida me nägime, läks tõepoolest hinge. Lavastus oli kunstiliselt kõrgel tasemel ja tantsijad vaimustavad, ent hoopis teine tera oli näha, kuidas esinejad raskelt autistlike lasteni jõudsid ja kui siiralt rõõmsad lapsed selle vältel tundusid.

Laval tegutsejate vahendite hulka kuulus muu hulgas ka laste sõnade ja liigutuste peegeldamine, mis võib kõlada kui häiriv kordamine, ent täitis pigem äratundmise, omaksvõtmise ja sel moel kommunikeerimise rolli. Tantsijad rõhutasid ka ise, et kopeerimise puhul tuleb olla väga ettevaatlik ja suuta vahet teha, kas laps häälitseb sellepärast, et ta on stressis, või on ta omas maailmas. Viimasena nimetatud juhul võib kopeerimine olla moodus temaga kontakti saada. Nii on see pidev õpe ka esinejatele. Nad rõhutasid hilisemas vestluses, et eripärase publiku korral ei maksa siiski olla liiga ettevaatlik. Lõppude lõpuks ei ole lapsed hoolimata oma eripäradest ju klaasist. Ja ka sõna „sensoorne” ei peaks tähendama ainult pehmet ja nunnut. Kas teie tahate enda ümber pidevalt ainult pehmeid ja nunnusid asju? Ilmselt mitte – ja erivajadustega lapsed ka ei taha.

„Playful Tigeri” tantsijad kaasavad etendusse publikut, ent veenduvad seejuures esmalt, et lapsed selleks ka valmis on.
Foto: Barrowland Ballet

Tantsijatelt eeldab „Playful Tiger” terve etenduse vältel täielikku kohalolekut, lapsed võivad igal hetkel sekkuda nii füüsiliselt lavaruumi kõndides kui ka häälitsustega. Midagi ei takistata, kedagi ei sunnita vait ega paigal istuma. Tantsijad rääkisid hiljem, et kui lapsed ei sekku, võib etendus kujuneda üsna struktureeritud looks. Vastasel juhul on tegemist millegagi, mis meenutab pidevat kontaktimprovisatsiooni, äratab kõik meeled ja annab niimoodi ka tantsijatele palju tagasi. Mõistagi eeldab sellises projektis osalemine etendajate selget huvi ja motivatsiooni.

Gilmore rääkis, kuidas alustas erilistele noortele lavastamist õigupoolest puhtalt instinktide põhjal, sest tal ei olnud varasemat kokkupuudet sellise maailmaga. Abiks oli kohalik kool, kus õppisid autistlikud lapsed. Nii käis lavastuse valmimiseks pidev koostöö sihtrühmaga.

„Playful Tigeriga” kaasneb lisamaterjal. Õpetajatele antakse enne visuaalne infovoldik ja video, et lastele selgitada, mis toimuma hakkab. Saali minnes juhatavad lastele teed tiigrikäpakujulised kleepsud. Et etenduses paremini orienteeruda, keeratakse lava servas järjest ette visuaalseid märke, mis aitavad lastel toimuvast paremini aru saada. Sealt on lihtsam välja lugeda, millal etendus algab, millal tantsijad üksteist puudutavad, millal hakkab laest mandariine sadama (sic!) ja millal etendus lõpeb.

Etenduse tagasisidena on mõned vanemad öelnud, et näevad oma last täiesti uuest küljest, teised tajuvad jällegi, et nende last nähakse päriselt. See ei ole tähtsusetu asi.

Festivalil rääkis oma kogemusest ka Sharon Gavrielov, kes on Iisraelis toimuva, peamiselt autistlikele lastele mõeldud festivali Safe Place üks algatajaid. 2018. aastal loodud festivalil on aktsepteeritud kõik reaktsioonid ja igasugune käitumine. Gavrielov kinnitab sama, mida Maarja kooli õpetaja Vahur Põldsam: paljudel vanematel on sageli lihtsam lapsi etendustele mitte viia, sest nende käitumine ei pruugi vastata kehtestatud normidele. Festivalil selliseid norme ei ole. Valitakse lavastused, mida oleks võimalik erivajadustega lastele sobivaks muuta. „Laste jaoks on see võimalus puhta rõõmu kogemiseks,” ütleb Gavrielov.

ASSITEJ Artistic Gathering: Tony Reekie vestleb „Playful Tiger'i” lavastaja Natasha Gilmore'iga.
Foto: Keiu Virro

Festivalil mõeldakse lastele igal sammul ka väljaspool etendusi. Iga etenduspaiga ees on näiteks stressipallid ja heli summutavad kõrvaklapid. Vajadused on erinevad, selle järgi saab abivahendeid valida. Teisel festivaliaastal jagati ka kleepse, mis aitasid laste eripärasid arvesse võtta ja mis ütlesid midagi sellist: „Ära lähene”, „Ma räägin, aga ei suuda alati vestlust jälgida” või lihtsalt „Mind võib pildistada" või „Ära mind pildista ega filmi”.

Lavastuste puhul on kasutusel social story ehk visuaalne spikker lastele. Samasugune juhis, millest oli juttu juba „Playful Tigeri” puhul. Lapsed saavad lavastuste elementidega varem tutvuda ja etenduse ajal oma social story’t mööda järge ajada, et meenutada, mis toimub, või mõnele konkreetsele ikoonile osutades abi küsida. Alati võib lavastuse lisamaterjalide hulka panna võimalike nn päästikute nimekirja (näiteks vesi, mullid, paugud või muu, mida etendus sisaldab). Perekond saab nende põhjal otsustada, kas lavastus nende lastele sobib.

Näide õpetajatele saadetavast infost, mille abiga lastele lavastust tutvustatakse.

Safe Place’i korraldajad on teinud seni ettepanekud kolmele Iisraeli pikaaegsele teatrifestivalile, et nad leiaksid augu ühe pingevaba lavastuse jaoks. Festivalid on mõttega kaasa tulnud. Gavrielov arvab, et seda võiksid teha kõik teatrifestivalid. Muidugi eeldab see põhjalikku läbimõtlemist, aga ei ole teostamatu. Vara veel loota, aga tean, et vähemasti üks teatrifestival kaalub ka Eestis pingevaba lavastuse programmi lülitamist.

Millised on Eesti teatrite kogemused?

Nii mõnedki teatrid on käinud ise erivajadustega noorte juures mängimas. Näiteks teatri Must Kast ja Zuga ühendatud tantsijad. Zuga on aastate eest Astangu koolis esitanud loeng-etendust „Sissejuhatus moderntantsu” ja Maarja koolis tükki „Zuga zuug zuh-zuh-zuh”. Koreograaf ja tantsija Tiina Mölder ütleb, et tegemist on olnud väga positiivsete emotsioonidega etendustega.

Teater Must Kast on Maarja koolil külas käinud ja neid enda juures vastu võtnud alates sellest ajast, kui enamik trupi liikmeid olid veel Viljandis tudengid. „Meie kokkupuuted on olnud „juhtumipõhised”, ajendatud kooli enda huvist mõne lavastuse vastu,” ütleb „Ernesto küülikute” lavastaja Kaija M. Kalvet. Ta lisab, et üldiselt on teater lähtunud printsiibist, et vaimsete erivajadustega lastele tuleks mängida täpselt samamoodi kui tavalistele lastele. „Muidugi on vastuvõtt märgatavalt teistsugune ning selleks peab näitleja valmis olema – ei pruugi tekkida loodetud vaikusehetki, ei pruugi saada vastuseid, kui publikult midagi küsida,” sõnab ta. „Iseasi oleks, kui tehagi täiesti eraldiseisev lavastus,” mõtiskleb Kalvet. „Mõtleksin ilmselt vormilistes valikutes rohkem selle peale, et väliseid ärritajad oleks vähem (valguse vilgutamine, karjumine, intensiivsed värvid ja vali muusika). Tegelikult võiks selle sama aspekti peale muidugi mõelda ka tavalastele lavastades – teater ei pea ju võistema multimeediaga, ei pea silme ees värelema, vaid võib ka õpetada keskendumist, fantaasiat, süvenemist.”

Kalvet ütleb, et erivajadustega lastele on Must Kast mänginud enamasti olukorras, kus teisi vaatajaid ei ole. „Muidu mulle isegi meeldib mõte, et lapsed, noored, täiskasvanud saavad teatrist peale etenduse kaasa ka teadmise, et ühiskonnas me ei olegi kõik ühesugused ja see on ok. Samas tekib sügava vaimse erivajaduse puhul see erisus, et näiteks erinevad häälitsused võivad olulisel määral segada teistel üldse etendusest osa saamist. Ma olen ka aru saanud, et sellistel lastel on endal turvalisem tunne oma keskkonnas, oma inimeste keskel. Kellel siis poleks?”

Iisraeli „Safe Place” festivalil on lauad, kust saab iga etenduse jaoks haarata visuaalse spikri (ehk social story), vajaduse korral ka stressipalli või heli summutavad kõrvaklapid. Pildil on näha ka kleepsud. Punane ütleb „Ma ei soovi vestelda”, roheline „Ma võin vestelda, aga see võib olla minu jaoks pisut keeruline” ning lilla „Festivali fotograafidel on luba mind pildistada”.
Foto: Lior Rotstien

Kristiina Alliksaar, endine Ugala ja praegune Vanemuise teatrijuht, on korraldanud erivajadustega inimeste festivali ning laulu- ja tantsupidu. Teatritöös on ta erivajadustega inimestega kokku puutunud pisut vähem, ent veidi siiski. „Kuna Viljandi läheduses on mitmeid koole/asutusi, mis erivajadustega inimestega tegelevad, siis on loomulik, et nad käivad ka teatris,” räägib ta Ugala kogemusest. „Tean, et juhendajad võtsid meie müügiosakonnaga ühendust ja uurisid, milline lavastus võiks neile sobida, ning majas anti omakorda trupile teada, et saalis võib olla konkreetsel etendusel ehk tavapärasest veidi erinevaid reaktsioone. Kõik olid mõistvad ja midagi keerulist see teatrile ei tähendanud.”

NUKU teatril on samuti erinevaid kogemusi. Palju erivajadusega noori käib vaatamas etendust „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, mis räägib Aspergeri sündroomiga poisist. „Selle kohta on ka päris palju tagasisidet peredelt, kellel on sama sündroomiga pereliige, ja lavastus on neile meeldinud,” ütleb NUKU avalike suhete juht Peep Ehasalu.

Erivajaduste spekter on lai ja NUKU teater püüab sellega jõudumööda arvestada. Ligipääs ratastooliga on olemas ja on tehtud viipekeeletõlkeid. Selle artikli põhiteemaga seostuvad aga näiteks sõnatud väikelasteetendused, mida käib vaatamas ka neuroloogiliste erivajadustega inimesi. Kindlaid erivajadusi ühendavad seltsid on pidanud teatris oma jõulupidusid. Teatris on käinud Tondi kooli ja Ristiku põhikooli õpilased, teater on teinud eripakkumisi ja osalenud heategevusprojektides.

„Playful Tiger”
Foto: Barrowland Ballet

Eraldi strateegiat teatritel neuroloogiliste erivajadustega noorte kaasamiseks üldiselt ei ole. Kristiina Alliksaar arvab, et pigem tuleks regulaarselt üle vaadata kättesaadavuse ja ligipääsetavuse teema kompaktselt, eri liiki erivajadusi silmas pidades. „Seda nii Ugala kui ka Vanemuine kindlasti ka teevad,” kinnitab ta. Aga kuidas teemaga edasi minna? „Kindlasti oleks hea, kui meil oleks võimalik õppida mõnes riigis juba toimivatest praktikatest. Usun küll, et ka Eesti ühiskond on nüüdseks küps, et kultuuri kättesaadavusele ja võimalikele, ka näiteks kultuurhariduslikele lahendustele erivajadustega inimesi silmas pidades rohkem tähelepanu pöörata,” ütleb Alliksaar.

Kõiki erivajadusi on teatritel raske arvesse võtta ja palju sõltub rahast, ent Peep Ehasalu ütleb, et NUKU teater on valmis alati kaasa mõtlema. „Kas me oleme teinud piisavalt? Muidugi mitte. Milline organisatsioon oleks Eestis teinud piisavalt?” küsib ta retooriliselt. „Alati ei leita kõiki rahuldavat lahendust ja siis ollakse ise ka kurvad, aga siiski tasub meie poole küsimusega pöörduda.” Ehasalu arvab, et oluline on, et igasugused erivajadused oleksid normaalne elu osa. „Erinevate vajadustega saab arvestada, kui neid teada. Muidu on inimesed nagu inimesed ikka. Prillid on ka erivajadus, aga keegi ei kergita kulmugi prillikandjate peale. Jah, palju sõltub rahast, aga sugugi mitte kõik. Suur osa sõltub inimeste ignorantsusest, mugavusest ja eelarvamustest.”

Kuidas edasi?

Väike tõuge ei tuleks erivajadustega noorte kaasamisel mõistagi kahjuks. „Kust see tulema peaks? Miks mitte erivajadustega inimeste organisatsioonidelt endilt,” pakub Kristiina Alliksaar. „Teatrite puhul saaks siin partneriks olla Eesti etendusasutuste liit.”

Kaija M. Kalvet ütleb, et kuna tema perekonnas ja lähemas tutvusringkonnas erivajadustega inimesi ei ole, näeks ta hea meelega, et esmalt võtaks sõna need, kes olukorda tunnevad. „Hooldajatel on nii palju kohustusi, kui palju nad veel jaksavad sealjuures teatris käia? Ja kas oleks parem, kui lavastused oleks loodud eraldi, mõeldes erilistele lastele? Minul ei saa mitte kuidagi olla nendele küsimustele õigeid vastuseid.”

Muidugi on alati päevakorral majanduslikud võimalused, ent ka Kristiina Alliksaar arvab, et esmalt on tarvis teavet, mõistmist ja avatust. „Oluline, et on teadmine, tahe ja et lahendused leitakse sihtrühma kaasates ehk teadlikult. Nii on sellest ka kõige rohkem kasu.”

NUKU lavastus „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” räägib Aspergeri sündroomiga poisist, keda mängib Mirko Rajas.
Foto: Mart Laul

Kultuuriministeeriumil praegu konkreetset strateegilist dokumenti erivajadustega inimeste kaasamiseks teatrivaldkonnas ei ole, ent riigikantseleis tegutseb sellest sügisest uus rakkerühm ligipääsetavuse küsimustes soovituste andmiseks ja lahenduste pakkumiseks. Sinna on kaasatud nii kultuuriministeeriumi kui ka etendusasutuste liidu esindaja. Kultuuriminsteeriumi teatrinõunik Katre Väli lisab, et ligipääsetavus ja kõikide eripäradega inimeste kaasamine on üks oluline läbiv teema ning eesmärk „Kultuuripoliitika põhialuste aastani 2030” koostamisel. „Kindlasti on potentsiaali ja põhjust seda teemat edasi arendada, eriti silmas pidades elanikkonna vananemist ning erinevate puuete sagenemist Eestis.”

Niisiis, Eestis on ilmselgelt olemas potentsiaalne sihtrühm ja on ka inimesi, kes on valmis kaasa mõtlema, oleks vaid rohkem teavet ja teadmisi. Ka Maarja kooli õpetaja Vahur Põldsam paneb hingele, et erivajadustega noored on vägagi olemas ja ühtlasi vägagi lahedad. „Nii et ma näen siin mõlemapoolset kasu maailma avardamisel,” ütleb Põldsam.

Festivali Safe Place üks atraktsioone: klounid, kes võtsid lastega ette üks ühele tajupõhiseid tegevusi.
Foto: Lior Rotstien

Kes teab, ehk on mõne aja pärast ka Eestis lavastusi, mis on tehtud just nimelt erivajadustega noortele. Ja ehk pakuvad need lavastused, muidugi professionaalse teostuse korral, lastele just seda, millest Iisraeli Safe Place teatrifestivali ja Šoti „Playful Tigeri” tegijad räägivad: puhta rõõmu kogemust.