“Kestev minevik”, “lõpetamata nostalgia”, “märkide dekonstruktsioon” jms on märksõnad, mis iseloomustavad ikka ja jälle tagasipöördumist meie Nõukogude aja lähiminevikku. Nii on see ka teistes postkommunistlikes maades ning huvi selle aja vastu pole vaibunud lääneski.

“Nõukogude plakati” autorid Maria Lafont ja Sergo Grigorjan jäid oma albumiga natuke hiljaks, sest kolm aastat varem ilmus Moskvas Venemaa riiklikult raamatukogult esinduslik album “600 plakatit”, mille ajalugu ulatub tagasi juba Aleksandr III-ni. Võiks meenutada sedagi, et 1980. aastate algul tegid nii Tallinna kui ka Tartu muuseumid näitusi stalinistlikust kunstist, kasutades ka oma kogudes olevaid plakateid, samuti on neid talletatud raamatukogudes ja ajaloomuuseumides. Need on pealegi hea kvaliteediga, sest säilinud oli Eesti-aegne trükibaas ja ka trükkalid olid sellest ajast.

Pildi oluline roll

Plakati (hollandi keeles plakken – peale kleepima) sünd on seotud Madalmaade, Saksamaa ja Rootsiga, kus 16. sajandil hakati üles panema ketserlusevastaseid plakateid. Eestis hakkasid tsaarivõimu esindavad kubermanguvalitsused plakateid tänavatele kleepima mõnevõrra hiljem. Kuna maarahvas oli valdavalt kirjaoskamatu, siis omandas visuaalne pilt olulise rolli. Plakatitele lisatud tekste loeti ette lausa kirikutes.

Üsna pea muutus plakat tõhusaks reklaamivahendiks ja revolutsioonilise võitluse relvaks. Asjata ei öelda, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Vene revolutsioonide ajal 1917. aastal ja kodusõja ajal täitis plakat suurepäraselt propagandavahendi rolli. Juba varasemast ajast tuntud motiiv oli pilt tigeda näoga tüübist, kes sihib vaatajat nimetissõrmega ja küsib: “Kas sina oled juba astunud Punaarmeesse?!”

Kurblooline oli see, et vene avangardkunstnikud lootsid, et uue proletariaadi võimu jaoks ei kõlba enam vana kodanlik kunstikeel. Hilisem, stalinistlik aeg näitas midagi muud. Tolle aja kuulsamaid näiteid on konstruktivisti El Lissitski 1920. aastal tehtud plakat “Löö valgeid punase kiiluga”, mis põhineb tekstil ja puhtalt geomeetrilistel kujunditel. Kujunes terve agitatsioonipropaganda kunst, mis püüdis uue esteetika alla ühendada kõike alates teatrist ja kinost ning lõpetades portselantaldrikutega.

Plakatil oli erakordne mõju

Plakatitel oli esimestel revolutsioonijärgsetel aastatel erakordne tähendus ja mõju – neid riputati tänavale, rongidesse, tehastesse, koolidesse. Ajaloost on teada, miks juba Bütsantsis lõppes ikonoklastide ja ikonofiilide võitlus viimaste võiduga. Aga seepärast, et ikoonid olid vajalikud, neid nimetati kirjaoskamatute piibliks. Pärast bolševike võimuletulekut 1917. aastal saadi samuti aru, et visuaalne materjal on võimas propagandavahend, sest enamik võimule tulnud proletariaadist, talurahvast ja revolutsioonilistest sõduritest oli samuti kirjaoskamatu.

Lenin pidas kinokunsti kõigist kunstiliikidest ülemaks, sest pildiline kujutis oli kõigile arusaadav. Plakati puhul oli selle vasteks fotomontaaÏil põhinev ülesehitus ning siin olid teerajajateks Aleksandr Rodtšenko ja Gustavs Klucis.

Maria Lafont kirjeldab seda “Nõukogude plakati” raamatus järgmiselt: “FotomontaaÏ muudab kujutatu lähedasemaks ja mõistetavaks. Hoogsalt, jõuliselt distantseerituna, põhinedes värvide ja kujundite kontrastil, pakkusid varased plakatid massidele pilte, mis peegeldasid tegelikku elu, võrdlesid riigi minevikku tulevikuga ja tõid välja tööstuslikud ning majanduslikud saavutused. Kunstnike unistused ühiskonna ja olude muutumisest realiseerusid uute kuvandite ja kunstistiilide kaudu. Niimoodi loodi märgikeel, mis kandis kindlat tähendust, selgelt nähtavat ja mõistetavat kõigile inimestele, ükskõik kus või kes nad ka poleks.”

Stalini võimu kinnistumisega olukord muutus. Kogu Vene revolutsiooniline avangard suretati välja ja asemele tuli akadeemilisest kunstist lähtunud padurealism. Kõik see sätestati 1932. aastal sotsialistliku realismi kaanonina.

Linnar Priimägi, kes on uurinud selle kaanoni sündi ja iseloomu, toob selle põhikomponentidena esile järgmised kategooriad: monumentaalsus, arhitektuursus, pateetilisus ja heroilisus, portreelisus ja tüpiseerivus, optimistlikkus, “printsipiaalsus” ja skulpturaalsus. Kõik see avaldub ehk eriti reljeefselt just plakatis. Kõrvuti Stalinit ülistavate plakatitega heroiseeriti töökangelasi ja vapraid lendureid. Samuti propageeriti terveid eluviise: sporti ja hommikvõimlemist.

Väga veenev on 1955. aastal valminud plakat Vladimir Majakovski tsitaadiga “Pole maailmas paremat riietust kui päevitunud musklid ja naha värskus”. Seevastu väärnähtuste ja lääne kapitalistide sarjamiseks ei kõlvanud realistlik kujutamisviis – seal valitses karikeeriv lähenemine. Priimägi kasutab ka mõistet “sotsialistlik biidermeier”. Tõepoolest levisid ka maaelu ja rahvuslikkust propageerivad plakatid – et ikka oleks vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik.

Plakat oli asendamatu ka Teise maailmasõja ehk siis venelaste jaoks Suure Isamaasõja ajal. Kutsuti kaitsma kodumaad ja näidati fa‰istide kuritegude eest abi paluvaid ahastavaid naisi. Emad kutsusid oma poegi üles tapma vaenlast ja vabastama maad. Kuulsaim neist on muidugi Irakli Toidze plakat “Rodina - mat zovjot!”.

“Nõukogude plakati” raamatust saame teada, et nõukogulik plakat on kogujate jaoks haruldus. Kuigi neid trükiti viie- kuni kümnetuhandelistes tiraa_ides, hävitati enamik neist peaaegu täielikult, kui neid enam vaja ei olnud.

Tulevastele põlvkondadele vajalik

Sellist albumraamatut oli kindlasti vaja, ning seda oleks vaja ka Eesti Nõukogude aja plakatist - alates stalinistlikust ajast kuni 1980. aastateni, mil plakat muutus täiesti arvestatavaks kunstiliigiks. Eriti kuulsad olid meie kultuuriplakatid, mida ma lausa ise kogusin. Kõike seda on vaja praegusele ja tulevastele põlvkondadele.

Huvitav ongi see, et tollane plakat ei paku nostalgiahuvi ainult vanematele, vaid tekitab mingit seletamatut ja kõditavat huvi ka nooremates, kes on sündinud pärast perestroikat. Neile kuluvad ära ka raamatu lõpus toodud sõnaseletused, mis on tegelikult mõeldud lääne lugejatele: mida tähendab agitplakat, NLKP KK, Glavizdat, GUM, Sovkino, Tassi aknad jne.

Nii nagu Natsi-Saksamaal saadi väga hästi aru märkide ja plakati mõjust, oli ka Nõukogude plakat sama mõjuv kui üldse kõik nõukogulikud märgid - viisnurk, sirp ja vasar, punalipp. Vaatamata nostalgiale või lihtsalt kõditavale huvile peame aga meeles pidama, mis nende märkide all korda saadeti, sest see kõik ei peegeldanud mitte tegelikkust, vaid mingit virtuaalset maailma.

“Nõukogude plakati” autoritest

Sergo Grigorjan on diplomaadi poeg, kes lõpetas rahvusvahelise õiguse teaduskonna mainekas MGIMO ülikoolis Moskvas.

1991. aastal läks ta Suurbritanniasse, kus hakkas tööle Nõukogude Liidule kuuluva kompanii esinduses, nüüd tegeleb ta oma äriprojektidega. Tema Nõukogude plakatite kollektsiooni on mitu korda näidatud ka Londonis.

Albumi teksti autor Maria Lafont on samuti sündinud Moskvas, nüüd elab ta Courbevoies’s Prantsusmaal.