Prantsusmaalt saabunud rokitaat tuuritab koos poegadega mööda Eestit
Kaido selgitas, et bänd teeb tugevat black/death metal’it ja bändi asju siinmail ajab kitarristi ja trummari eestlasest isa, kes olevat üks igavesti vahva hevitaat.
Nüüdseks on vanahärra Uibo koos poegade ja nende bändidega Eestis juba teist suve ringi tuuritamas. Varakult lepitakse kokku esinemiskohad ja -ajad ning koosseisudelt üsna sarnased Bloody Sign/Tormis/Eve & The Uibos saadavad korda midagi, mida Eesti oma raskeroki-bändid väga harva teevad: ringreisi mööda Eesti väikelinnu.
Teie muusikutest pojad Kalevi ja Ilmar moodustavad koos prantslaste Hagendi ja Nathanieliga death metal ansambli Bloody Sign ning lustliku vana-kooli-death’i ja thrash’i klassikat esitava projekti Siffle-Chopes. Neist üks oli eelmise ja teine tänavuse Hard Rock Laagri peaesinejaid. Teie poegi on nähtud Eestimaal mitmes paigas mängimas ka kesk- ja renessansiaegse prantsuse muusika ansambliga Tormis ning põneva jazz-kvartetiga Eve & the Uibos. Kas olete nende puntide mäneder?
“Ei, nii küll öelda ei saa. Muusika- ja kultuurihuvi olen poistesse muidugi süstinud, aga mis puutub metal-muusikasse, siis on nemad mind palju rohkem harinud. Muusika ei jagune stiilideks, vaid heaks ja halvaks muusikaks. Nagu on olemas halba metal’it, on ka halba jazzi ja halvasti esitatud vanamuusikat. Kui muusika on hästi tehtud, ei ole oluline, mis stiilis see täpselt on. Niikuinii kõik laenavad kogu aeg kõikidelt.”
Ainukesed muusikastiilid, mis auväärt härrasmehe arvates kogu täiega pahupoolele jäävad, on disco, techno ja muu ainuüksi kehale orienteeritud tantsumuusika.
Kuidas pojad muusika juurde suunasite?
Poegade muusikalise suunamise juures olid abiks aastatel 1965–75 salvestatud viiskümmend tundi makilinte raadio-rockiga. Poisid varateismikuile iseloomulikul moel muidugi taunisid “isa muusikat”, aga härra Uibo ise usub ometi, et just tema lintidelt kuuldud Black Sabbathi lood andsid neile sädeme õiges suunas jätkamiseks. “Eks ole ka metal-Ļanr ise samamoodi 70-ndate alguse raskerockist death metal’ini ja veel kaugemale arenenud.”
Jazzmuusika meeldis poegadele küll, aga isa üllatuseks pühendusid nad kohe just kõige raskemale ja tehnilisemale jazzi alajaotusele, mille esindajatena mainib Cornelius muu hulgas Thelonious Monki ja Charlie Parkerit.
Minu järgmist küsimust ennetades räägib vanahärra ka enda lühiajalisest karjäärist dixieland-trombonisti ja hiljem -trompetistina. “Aga eks see olnud üks niisama moevärk. Tol ajal (Cornelius oli 18-aastane, kui mängimist alustas, ja koosseis püsis koos vaid paar aastat) polnud mul aimu jazzi sügavamatest hoovustest, jõudsin nendeni ajapikku. Poisid aga asusid otse kõige keerulisema kallale. Olen selle üle uhke.”
Tõik, et teie vanuses inimene võib nautida brutaalset death metal’it või orienteeruda tõelise spetsialistina Lõuna-Ameerika black metal’is, võib jahmatada nii mõndagi inimest. Mida on teil öelda oma eakaaslastele Eestis, kes raskerocki muusikaks ei pea ning pikajuukselisi neetides ja nahas noori pigem pättideks kui subkultuuriks loevad?
“Muusikamaitset ei saa peale sundida, küll aga võib üks või teine asi äratada huvi ja saada aluseks uuele hobile. Minu esimene kokkupuude moodsa metal’iga oli Burzumi “Filosofem”, mida pojad mul kuulata soovitasid, ja see võttis hinge kinni! “De Mysteriis Dom Sathanas” vaimustas samuti. Sain tunnetuse kätte, siis järgnesid Morbid Angel, Darkthrone. Celtic Frost, Hypocricy... Head metal’it on väga palju, ja suur osa sellest elutseb nii-öelda põranda all. Selle muusikani peab ise jõudma.”
Millal kavatsete Eestisse naasta? Mida siin tegema plaanite hakata? Olete pikka aega töötanud ajakirjanikuna – kas teilt on oodata midagi selles vallas?
“Loodan siia kolida 2004. aasta lõpuks. Maja Colmaris olen juba poegade nimele kirjutanud. Ühe kambrikese jätan siiski ka veel seal enda jaoks, sest kindlasti külastan regulaarselt ka Prantsusmaad.
Mulle on pakutud, et võiksin arendada majandussuhteid Eesti ja Prantsusmaa vahel. See on ala, millel võiksin tegutseda küll. Usun, et kahe kultuuripärandiga inimene on Eestile väiksel määral siiski rikkus.”
Igor Cornelius Uibo
Sündis 1932. aastal Pariisis. “Minu prantslasest isa igatses traditsioonilise pereelu järele. Tema soov oli, et eestlannast ema teeks tantsijakarjäärile lõpu ning hakkaks nii-öelda kodukanaks.” Emale aga oli kunst tähtsam. Leping Ameerikast ei võimaldanud poega kaasa võtta, ning nii sündiski, et 1935. aastal tõi tädimees noore Corneliuse Tallinna. Edaspidi kasvataski teda eelkõige tädi, kuna ema viibis tihti tantsutrupiga turneedel.
Aastal 1944, kui Saksa keskrinne murdus, põgeneti Riia kaudu Saksamaale Königsbergi, sealt Berliini. Pikka aega elati Berliinis Inglise tsoonis, kuni õnnestus Prantsuse atas×ee kaudu hankida Cornelius Uibo Pariisis välja antud sünnitunnistus. Peagi võis pere asuda elama Prantsusmaa pinnale. Seal on härra Uibo elanud viimased 61 aastat.
Õppinud 1956.–58. aastani Pariisi Ülikoolis ajakirjandust, kolis noor Cornelius Uibo Colmari linna Alsace’i maakonda, mis eestlasele ilmselt tuttavam Saksa keisririigi aegsest kahe maakonna koondnimest Elsass-Lotring. Sealt leidis ta endale naise ja taastas koos temaga 1611. aastast pärit iidse elamu.
