Preester Juuda tagasitulek
Njah, eks Halfordi kunagine kapist väljatulek lõi kogu tolle väljapoole ürgmehelik paistnud metal-kultuuri koos kõigi oma varjatud feminiinsete elementidega värisema muidugi. Maailm on aga vahepeal oluliselt muutunud ning Judas Priesti originaalkoosseisu kauaoodatud comeback-album maandub mõ-neti teisele pinnasele.
Kõrged ootused
Seletamatagi on selge, et fännide – olgu siis Halfordi seksuaalsusega rahu teinute või siiani end reedetuna tundvate – ootused on nii tähelepanuväärse albumi puhul kosmosesse kruvitud.
“Uuest vanast heast Priestist” esimest aimu andnud singel ei tekitanud just ülearu suurt optimismi – “Revolution” kõlas raadioeetris nagu vanade meeste armetu katse nu-metal-päkapikkudega sammu pidada. Õnneks siiski ainult raadioeetris, sest oma õiges kohas, “Angel of Retributioni” albumi kolmanda rajana, marsib tagasituleku singel korraliku metal-hümnina. Sellisena, nagu Judas Priest tolle stiili omal ajal kehtestas.
Ehk siis, nagu pahatihti ikka, on nüüdki asi pigem kontekstis. Või selles, mismoodi me oleme vahepeal muusikat kuulama harjunud. Küll mõistuse, küll munade, küll südamega. “Angel of Retribution” vajab kõrvadega kuulamist. Plaat stardib uhke “Painkiller kohtub Sad Wings of Destiny’ga” laadis tükiga “Judas Rising” ja nagu pealkirigi osutab, võtavad Halford ja kogu ülejäänud Priesti klassikaline koosseis neetide ning kettide maailma jätkuva tõsidusega. Rääkimata oma vaieldamatust liidriosast selles maailmas.
Nad on otsustanud kuningriigi, mille nad kaheksakümnendate lõpul olid sunnitud Metallicale kaotama, otsustava lahinguga tagasi võtta, räägitagu mida tahes. Ning Priest on leidnud vastase nõrgima koha: eksperimenteerimise ja uue soundi asemel pakuvad nad äraproovitud kvaliteeti, mis sest, et kõnelesid viisteist aastat tagasi põlevate silmadega värskuse otsingutest. “Deal With The Devil”, “Humanizer”, “Wheels of Fire” või “Hellrider” oleksid võinud kõik suurema vaevata kõlada paarikümne aasta tagusel Priesti kontserdil.
Vanade meeste vana muusika
Uue Judas Priesti albumi produtsent Roy Z on siin-seal kitarridesse tiba moodsamat kratsimist keeranud, ent eks teab temagi, millisest kümnendist heavy-metal tegelikult pärineb. Albumi lõpulugu, üle kolmeteistkümne minuti kestev blacksabbathliku massina rõhuv “Lochness” on ühest küljest stiilipuhas retro, teisest mäekõrgune monument veendumusele, et iseenese konservatismi uppunud nu-metal ei huvita enam kedagi ning universum on “vanade meeste vana muusika” tagasitulekuks valmis.
Iseasi, kui paljud seda veendumust jagavad. “Angel of Retribution” ei pruugi olla kohene klassik nagu “British Steel” või “Screaming for Vengeance”, ent väga korralik Priesti album on ta igatahes. Kuigi kuningriik jääb ilmselt tagasi võtmata. Sest kuningriiki pole enam. Vähemalt endistes piirides mitte.
