President Lennart Meri avab täna kell 16 Kunstihoones enda algatatud väljapaneku "Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel", mille pani kokku Olev Subbi.

Näitusel osaleb 41 kunst-nikku, kellest noorim on 1969. aastal sündinud Urmo Raus ja vanim 1909 sündinud Valdemar Väli. Iga kunstnik esineb kahe oma valitud maaliga viimase viie-kuue aasta loomingust.

"Koondpilt Eesti viimaste aastate maalikunstist, mis ruuminappuse tõttu pole kaugeltki täielik, esindab silmatorkavalt erinevaid kaunstitaotlusi ja tugeva isikupäraga autoreid," kirju-tab Subbi näitust tutvus-tavas kataloogis. "See kut-subki otsima ühisjooni, mis võiksid iseloomustada näi-tust tervikuna."

Kunstimaailma äkiline uuenemine 1990-ndatel on juba ammu toonud tagasilöögi. Nüüd on president ise millegipärast leidnud, et vana head eesti maalikunsti on vaja eriliselt toetada ning teinud Subbile ettepaneku koostada üks korralik maalinäitus, kus poleks mingeid installatsioone ega virvendavaid monitore. Isegi kollaazh ja teised ruumilisusele vihjavad elemendid polnud soovitatavad.

Subbi kutsutud kunstnike komplekt ei viita millegagi eesti maalikunstile aastatuhande vahetusel – pigem näeme taas kunsti, mida on siinmail tehtud mitukümmend aastat. Võiks ju välja pressida üldistuse, et liikumine käib ikka abstraktsiooni poole, kuid siin on rohkem mängus koostaja maitse.

Hämmastab ka nii kogenud kujundaja nagu Subbi seekordne kindla peale minek, kus maalid on grupeeritud "perekondliku sarnasuse" alusel. Kummalisel kombel on talle ette jäänud Peeter Alliku räige figuraalne maal, mis kargab ansamblist jõuliselt välja. Muud dissonantsid nagu Leonhard Lapini geometrism, Rein Tammiku tsitaadilik kujundlikkus või taas maaliga tegeleva Jaan Toomiku tööd on targu välistatud. Selle asemel näeme ohtralt maaliliselt lõtva abstraktsionismi, mille õige aeg oli juba 40 aastat tagasi.

Kogu selle kompoti asemel oleks võinud teha ühe korraliku retrospektiivi, kuhu saanuks välja panna eesti maalikunsti viimaste aastakümnete tõelised hitid.

Tegelikult on näitus hilinenud lahtisest uksest sissemurdmine. Maalinäitusi on selgi aastal olnud ridamisi: Toomas Vint kureeris väljapanekut Kunstihoones, taastades eesti kunsti seisu 20 aastat tagasi, Evald Okas soleeris Hansapangas, just eelmine Kunstihoone näitus oli Olev Subbi päralt, lisaks Sirje Runge suur retrospektiiv Rotermanni soolalaos ning eile Kunstihoone galeriis avatud Malle Leisi ja Villu Jõgeva näitus.

Huvitav, millise pretsedendi loob Meri järgmisena: äkki tundub talle, et eesti helilooming on raisus ja tuleb tellida midagi korralikult või – ehk tuleb sekkuda ka linnaehitusse, kus vohab liiga moodne arhitektuur.