Püha siluett ja surnud Tallinn
Millised vaated! Millised majad! Unikaalne! Tõesti, silmipimestavalt kaunis! Fantastisch! Wunderbar! See, et ainsad tallinlased, keda turistid nägid, olid kiip-smailingu ja standardtekstiga giidiplikad, ei morjendanud kedagi peale minu.
Meie marsruudile jäi kümmekond kitšipoodi. Hommikul kell 9.30 – suveniiripoekesed tuubil nännilembesi turistipensionäre, haaramas kilukarbisiluetiga välgumihklite ja portselannõude järele, justkui oleks need kohe riiulitelt lõppemas. Mitte ühtegi vahetut kokkupuudet kohalikega, mitte midagi südantpuudutavat ega ainukordset (peale imeliste majade ja vaadete muidugi, just nagu Tallinn-in-Your-Pocket oli lubanud). Mul oli siiralt kahju, et (kohalikest) tühjad tänavad ja suveniirimarketid oli kõik, mida need sakslased oma kolmetunnisel Tallinna-käigul kogesid.
Vanalinn läheb müügiks. Hästi läheb. Turistide hulk suureneb. Majad tehakse korda. Teeninduskultuur paraneb. Majandus õitseb. Heaolu kasvab. Tallinn on end juba aastakümneid müünud vanalinna kuvandi ja nn kilukarbisiluetiga: Nõukogude-aegsetest camp-turistifilmidest (“Varastati Vana Toomas”) kuni kõige uuemate Tallinna tutvustavate trükisteni (Tallinna kandideerimine Euroopa 2011. aasta kultuuripealinnaks).
Vanalinn, õigemini kuvand temast, näikse olevat ammendamatu rahakaev ja kultuurisümbol, millega saab müüa nii kilusid kui ka konverentse, nii kinnisvara kui ka spordiüritusi. Vanalinn on alati keskaegne. Vanalinnas on alati kirikud. Vanalinnas on päike ja vanaaegsetes rõivastes inimesed. Vanalinnas on kõik rõõmsad. Vanalinnas ei ole autosid(!). Vanalinnas on turvaline. Vanalinn on VÕLUMAAILM. Me kõik teame, et see on pettus, kuid ei võta ka midagi ette selle paljastamiseks.
Praegu müüakse Tallinna vanalinna ilusa ja steriilse, (ebasoovitavast) inimtegevusest puhastatud klantspildi abil. See meelitab turiste, kuid on vanalinnale lõpuks kahjulik. Suurte ootustega külaline kogeb rikkaliku ja pulbitseva linnaelu asemel teatraliseeritud palagani. Ta tunneb end nagu lavahirmus näitleja, kes kuidagi kulisside eest ära ei saa.
Kas dekoratsioon asendab tegelikkust? Kas restaureeritud maja, milles ei ela ühtegi inimest, suudab pakkuda midagi peale arhitektuurse silmailu – külma ilu?
Eriti ohtlik tendents kultuuri elujõulisuse seisukohast on kultuurisfääri ümber õigus- ja rahaarvestusliku ruumi kasvatamine. Kultuurisfääri seaduste ja majanduspoliitiliste hoobade kaudu ratsionaliseerimine algas läänemaades juba pärast Teist maailmasõda. Eesti alles teeb esmatutvust loovtööstuse mõistega.
Poliitikute, projektijuhtide ning promootorite kõnepruuki on viimaste aastatega ilmunud väljendid “teadmistepõhine loomemajandus”, “jätkusuutlik kultuurifestival”, “optimeeritud kuludega kunstiprojekt” jms.
Kultuurisfääri ümber õigusliku ja majandusliku ruumi kasvatamine on halb seepärast, et bürokraatia ja arvestuslikkus muudavad kultuuri kvantiteedi kvaliteedist olulisemaks. Bürokraatia ei jäta ruumi loovusele. Bürokraatia kirjeldab ja nõuab mõttetuid formaalsusi. (Meenutaksin kunstnik Raul Meele mõni aeg tagasi tehtud pöördumist.) Bürokraatia teeb kultuurist objekti, valmistoote.
Kultuurikaevud kuival
Väidan, et kaugeleulatuvate muutusteta Tallinna poliitilises ja majanduslikus juhtimistavas ning oluliselt aktiivsema kodanikualgatuseta jäävad vanalinna kultuurikaevud peagi kuivale. Vähe sellest, et vanalinnast kaob mitmekülgne linnaelu ja tänavakultuur – sealt kaob ka vanalinna sümbolväärtus. Kilukarbisiluett ei peibuta enam, sest see on tühi märk möödunust – kaotanud oma pühaduse ja tähenduse.
Karp on, aga kilud on läinud. Turistid teavad juba praegu, et siluetil on kujutlus linnast, et tegelikult jalutavad vanalinna tänavatel nende tülpinud nägudega liigikaaslased, kes liiguvad vaateakna juurest vaateakna juurde ja imetlevad üha uusi versioone Viru värava kujutisega plastserviisidest.
Tallinn peaks väljamüügi asemel senisest palju enam keskenduma vahetusele. Vanalinna kuvandi asemel peaks inimestele pakkuma vahetut osalusvõimalust, ehedat ja siirast kogemust, MITTE pilvitu taevaga POSTKAARTI SURNUD LINNAST. Vahetuspoliitiline hoiak tugineb vastastikusele kogemuste jagamisele ja ühistegevusele. See ei ole kaup-kauba-vastu hoiak, vaid pigem: teeme koos, kogeme koos.
Kaosel oma väärtus
Tallinna poliitvõim pole siiani aru saanud “hallide tsoonide” hädavajalikkusest nii seaduses kui ka tegelikus linnaruumis. Kõike ei ole vaja KORDA TEHA. Oh armas taevas, andke hingamise ruumi, luuletas kord üks eesti poeet. Kui teha kõik valmis, ei jää loovuseks ruumi, jääb ainult tarbida.
Linn ei peaks olema huvitatud sellest, et teda ainult tarbitakse. Linn peaks olema huvitatud sellest, et teda luuakse. Ja loomine ei tohi kunagi lõppeda. Ebamäärane, veidi ohtlik, segane, määratlematu ja hajuv keskkond – olgu selleks vaimuruum või linnakeskkond – on alati inspireerivam ja elujõulisem kui steriliseeritud ja lõpetatud VALMISTOODE. Kogu Tallinna linn ei pea olema kastilillede, potipuude ja kohustusliku turvakaameraga PESTUD-KAMMITUD VIKSPOISS.
Tallinn peaks senisest palju enam lubama ja soosima spontaanset ise- ja ühistegevust. Linna heakorraeeskiri ütleb, et avaliku ürituse korraldamiseks peab olema linnavalitsuse luba. Vähe sellest – isegi tänavamuusikutel peab olema tegevusluba!? Linna heakorraeeskirja avalikke üritusi puudutav peatükk näib olevat koostatud poliitiliste meeleavalduste puhuks. Kas kõik teised kodanikud ja linnaruumi (loov)kasutajad peavad kannatama kildkondlike kalduvustega (maru)rahvuslaste identiteediprobleemide tõttu?
Kui Tallinn soovib ka tulevikus olla eriilmeliste keskkondade ja rikkaliku isetekkelise linnakultuuriga pealinn, siis peab ta hoiduma kultuurivaldkonna liigsest ratsionaliseerimisest ja defineerimisest. Kui Tallinn tahab olla elav linn, siis peab poliitiline võim ja bürokraatlik süsteem JÄTMA, MITTE LOOMA ruumi loovuse ja spontaansuse jaoks.
Nüüd, mil Tallinn pürib 2011. aasta kultuuripealinnaks, tuleks seda tõika Peeter Rebasele ja kõigile tema kaastöölistele (eesotsas poliitikutega) pidevalt meelde tuletada.
