Raamat nagu hoogne monotükk

Mihkel Raud räägib lugejaga avameelselt ja piinlikkustundeta, just nii nagu vaja.

Ma pole iial tundnud lennuhirmu ega märkimisväärseid paanikahoogusid… Ka kuulsuse rusuvat painet pole kunagi tajunud. Paljustki, millest Raud kirjutab, ei tea ma midagi. Meil on justkui üldse vähe ühist. Ent kui olin raamatuga umbes poole peal, saatsin autorile meili: „Mihkel, raamat on hea. Täpselt mulle.”

Mitte viisakusest ega pugemise pärast. Mulle päriselt meeldis. Meeldis lõpuni. Sest… Näiteks olen samamoodi mõtisklenud ajast, aja kasutamisest ja raiskamisest. Tõhususest ja efektiivsusest. Olen minagi kohutav edasilükkaja. See ei meeldi mulle. Mihkel räägib samast asjast, pakub võtteid, mida tema kasutab. Kas need aitavad? Kurat teab.