Seda, et Einari Koppel oli tõepoolest suurkuju ja pealegi kütkestav, nagu uue teatriraamatu autor pealkirjas väidab, oli nende ridade autoril võimalik ise laval näha. Voldemar Panso lavastatud Teuvo Pakkala laulumängus „Parvepoisid” kadus Einari Koppeli mängitud Tolari siivsalt laulvate parvepoiste koori taha ära. Siis äkki tõusis ta esile oma stseenides, kus puhkes vanema ja vara poolest kehvema Tolari hilinenud armulugu küpses eas nooriku Maijaga, keda mängis Laine Mesikäpp.

Nende stseenide ajal oli lava Einari Koppelit täis. Kui Maija ja Tolari lugu jõudis rahvalikult naljakavõitu kulminatsioonini, kasvas pinge tohutuks. Vaataja oli pandud kaasa elama lihtsamast lihtsamale murele: kas vana torisev poissmees söandab kosida mitte just noort käbedat prouat? Tolari ja Maija lugu rääkis Panso lavastuses sügisesest armastusest ja see armastus oli usutav – muidugi teatri vaatenurgast. Kütkestamine käib teadupärast armastuse juurde ja seda kunsti Koppel valdas, olgu tal mängida kasvõi pahur poissmees.

Loe edasi, kuidas elulooraamtu autor on toime tulnud nõuka-aja teatritükkidest kirjutamise klaaspärlimänguga.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: