Hääbuv linn

Kirjastus Fantaasia, 2012, 352lk

Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, ja sellesse linna tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest. Romaani kandev teema – kuidas noore inimese maailmapilt sotsiaalsete olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend –, oli kirjutamise ajal nii terav, et käsikiri ootas avaldamiseks sobilikku aega kuusteist aastat.

Järgnevas katkendis on juhtunud ootamatu asi – päike või midagi päikesesarnast, mis igal hommikul süttis täpselt kell kaheksa, ühel hommikul enam ei süttinud ja kõik jäi pimedusse…

Kesktänaval oli rahvast murdu. Enamasti hoiti seina äärde, pundikaupa seisti kangialustes, kõigil valged sidemed varrukatel. Mõned tolgendasid keset tänavat – astusid möödasõitvate farmerite juurde, rääkisid nendega midagi, ning farmerid sõitsid edasi. Kõik poed olid suletud, kuid siin nende ees järjekordi ei olnud. Sõlmilise jalutuskepiga eakas miilits selgitas üksikule memmekesele: “Ma räägin teile täiesti kindlalt, madam. Täna poode lahti ei tehta. Ma olen ise poeomanik, madam, ma tean, mida räägin...” Memmeke piuksatas midagi sellist, et ta pigem sureb siin, nendel astmetel, aga oma järjekorda käest ei anna...

Üritades tahtepingutusega alla suruda üha kasvavat ärevust ja ümbritseva irreaalsust – kõik oli nagu kinos, – jõudis Andrei väljakule. Kesktänava otsa ummistasid vankrid, arbaad, koormad, kärud. Siin haises hobusehigi ja värske sõnniku järele, eri tõugu hobused raputasid päid, soode pojad hõikusid käredalt ja vilkusid plotskite hõõguvad otsad. Tunda oli suitsuvinet – kusagil läheduses tehti lõket. Nööpe kinni pannes astus kangi alt välja kauboikaabu ja vuntsidega paksuke, oleks Andreile peaaegu otsa tormanud, vandus heasüdamlikult ning puges vankrite vahele, hõikudes möirgaval häälel mingisugust Sidorit: “Ae, Sidor, tule seie! Tule tagahoovi, seal võib! Ainult vaata jalge ette, et sisse ei astuks!...”

Andrei hammustas huulde ja läks edasi. Väljaku servas seisid vankrid juba ka kõnniteel. Paljud olid lahti rakendatud ja kammitsas hobused kolasid hüpleval sammul ringi, nuusutades nukralt asfalti. Vankrites magati, suitsetati, einestati, kostis isuäratavat mulksumist ja huulte matsutamist.
Andrei ronis mingile trepile ja heitis pilgu üle laagri. Linnavalitsuseni oli ligi viissada sammu, kuid see oli tõeline labürint. Lõkketuled praksusid ja suitsesid, elavhõbedalaternatest sinakashalliks värvunud suits lainetas furgoonide ja vankrite kohal ning kadus Kesktänavale nagu hiiglaslikku korstnasse. Mingi raip istus suminal Andrei põsele ja torkas nagu nööpnõela talle põske. Andrei lõi jälestusega laiaks midagi suurt, torkivat ja käe all mahlakalt lõhkevat. Tassisid ka soodest igasugu jälkust kaasa, mõtles ta kurjalt. Irvakil ukseavast lõi ninna puhast ammoniaaki. Andrei hüppas alla sillutisele ja sukeldus otsustavalt hobuste-vankrite labürinti, sattudes kohe esimeste sammudega pehme ja laialipudeneva sisse.

Linnavalitsuse massiivne ümar hoone kõrgus väljaku kohal nagu viiekordne kindlus. Pea kõik aknad olid pimedad, vaid mõnes säras valgus, lisaks helendasid tuhmkollaselt väljapoole maja ehitatud liftišahtid. Farmerite laager oli hoone ümber piiranud, vankrite ja linnavalitsuse vahele jäi nikerdatud malmpostide otsas heledalt säravate laternate valgustatud tühi ala. Laternate all tunglesid farmerid, pea kõik relvadega, nende vastas, linnavalitsuse ukse ees seisis aga politseinike rivi – eraldusmärkide järgi otsustades suurem jagu neist seersandid ja ohvitserid.

Andrei oli end juba läbi relvastatud massi pressimas, kui keegi teda hõikas. Ta peatus ja vaatas ringi.
“Ma olen siin, siin olen!” kraaksatas tuttav hääl ja Andrei märkas lõpuks onu Jurat.
Onu Jura murdis lähemale, käsi juba eemalt teretuseks õieli – ikka samas sõduripluusis, pilotka uljalt viltu ja Andreile juba tuttav kuulipilduja laia rihma pidi üle õla.
“No servus, Andrjuhha, va linnavurle!” hõikas ta oma paakunud kätt Andrei omaga kokku lüües. “Ma siin muudkui otsin sind, möll käib, noh, mõtlen, no ei või olla, et meie Andrjuhhat siin ei ole. Poiss võtab kergesti tuld, mõtlen, kindlasti sebib siin kusagil ringi...”

Onu Jura oli hoos. Ta võttis kuulipilduja õlalt, toetas selle torupidi kaenla alla nagu kargu ja jätkas sama tuliselt: “Tõmban siia-sinna, Andrjuhhat ei kusagil. Eh, pärgel, mõtlen, mis see siis olgu? See sinu blond Fritz – see on siin. Trügib meestesummas, peab kõnesid... Aga sind pole!”
“Pea nüüd hoogu, onu Jura,” sõnas Andrei. “Mida põrgut sina siit otsid?”
“Õigust!” ühmas onu Jura, habe vihana lehvikus. “Eranditult selle eesmärgiga sai siia tuldud, kuid näib, et sellest ei tule meil midagi välja.” Ta sülitas ja hõõrus hiiglasliku saapaga laiali. “Täinahad! Ise ka ei tea, miks nad siia tulid! Kas tulid paluma, või tulid nõudma, või ei seda ega teist – lihtsalt tuli linnaigatsus peale. Seisame siin veidike, pasandame te linna täis, ja siis koju tagasi. Pasa-Peetrid! Näe...” Ta pöördus ja viipas kellelegi käega. “Näe, siin on näiteks minu sõber Stas Kowalski... Stas, ligund... Tule siia!”

Tuli Stas – kõhn kühmus mehike nukralt sorakil vuntside ja hõreda soenguga. Samakahais, mis temas uhkas, oli tappev. Jalul püsis ta eranditult tänu instinktidele, mis ei seganud teda aga aeg-ajalt pead sõjakalt kuklasse ajamast ja kaelasrippuva kentsaka väljanägemisega lühiraudse automaadi järele haaramast, et siis vaevaga silmi avades ümbrusele ähvardav pilk heita.
“Näe, see on Stas,” jätkas onu Jura. “Stas on sõjas käinud, on ju Stas, ütle! Ütle siis, Stas: käisid ju sõjas?” nõudis onu Jura Stasil tuliselt õlgade ümbert kinni haarates ja koos temaga kõikudes.
“Hee! Hoo!...” reageeris Stas, üritades kogu oma olekuga näidata, et käis sõjas, oi, kuidas käis, sõnadestki jääb puudu, et väljendada, kuidas ta sõjas käis.

“Ta on praegu juua täis,” selgitas onu Jura. “Ta ei saa ilma päikeseta. ...Mis ma tahtsingi? Jah! Küsi ta, lollaka, käest, mida ta siin passib? Relv tal on. Võitlejad on ka. No mis tal veel vaja on?”
“Pea hoogu,” sõnas Andrei. “Mida te tahate?”

“Ma ju räägin sulle,” pasundas onu Jura läbilõikavalt ja lasi Stasi lahti, mispeale too laias kaares eemale kandus. “Ma ju seletan. Üks ainuke kord ongi vaja neile raiskadele kõri peale astuda – ja valmis! Neil pole ju kuulipildujaidki! Saabastega tallame ära, mütsidega loobime surnuks...” Ta jäi äkki vait ja viskas kuulipilduja uuesti õlale. “Lähme!”
“Kuhu?”
“Jooma! Kõik on vaja tilgatumaks juua ja siis koju tagasi! Mis mõttega siin aega raisata? Mul kartul mädaneb... Lähme!”
“Ei, onu Jura,” sõnas Andrei vabandavalt. “Ma ei saa praegu. Ma pean linnavalitsusse minema.”
“Linnavalitsusse? Lähme! Stas! Stas, kirevase päralt!”
“Oota nüüd, onu Jura! Sa ju... seda, et... Sind ju ei lasta.”
“Mind?” jõrises onu Jura silmi välgutades. “Lähme-lähme! Eks vaatame, kes seal mind ei lase! Stas!...”

Ta rabas Andreil õlgade ümbert kinni ja vedas ta üle tühja hästivalgustatud sillutise otse politseiaheliku poole.
“Saa aru,” sosistas ta tõrkuvale Andreile tuliselt otse kõrva. “Jube on, saad aru? Kellelegi pole rääkinud, aga sulle ütlen. Õudne! Ja mis siis saab, kui ta enam ei süttigi? Veeti meid siia ja jäeti üksi... Ei, las selgitavad, raisad, las räägivad tõtt, aga nii elada ei saa! Ma ei maga enam üldse, mõistad? Midagi sellist ei juhtunud minuga isegi rindel... Arvad, et olen purjus? Sittagi ma sul purjus olen – hirm on see, hirm, mis minu sees hiilib!...”
Andreil tõi see põletav sosin värina ihule. Ta peatus rivist viie sammu kaugusel (talle näis, et väljakul on kõik vait jäänud ja silmitsevad teda – nii politseinikud kui farmerid) ning lausus võimalikult sisendaval häälel:
“Vaat mis, onu Jura. Ma käin nüüd korra ära, ajan ühe oma ajalehe asja korda, aga sina oota mind siin. Pärast läheme minu poole ja räägime kõigest nagu kord ja kohus.”
Onu Jura vehkis kõigest väest habemega.
“Ei, ma tulen sinuga. Ma pean ka ühe asja korda ajama...”
“Sind ju ei lasta! Ja mind sinu pärast ka mitte!”
“Lähme-lähme!” korrutas onu Jura. “Mis tähendab – ei lasta? Miks? Me ju tasakesi, auväärselt...”
Nad olid juba otse politseinike kõrval, edevas vormis tüse kapten, avatud kabuur vasemal küljel, astus neile vastu ja uuris külmalt:
“Kuhu, härrased?”

“Ma olen Linnalehe peatoimetaja,” vastas Andrei onu Jurat vaikselt eemale nügides, et too kaelustama ei ulatuks. “Mul on tarvis härra poliitnõunikuga kokku saada.”
“Teie dokumendid, palun,” sirutus glasseega kinnastatud käsi tema poole.
Andrei ulatas kaptenile isikutunnistuse ja kõõritas onu Jura poole. Tema imestuseks seisis onu Jura nüüd vaoshoitult, luristas nina ja kohendas alalõpmata oma kuulipilduja rihma, kuigi selleks puudus vähimgi vajadus. Tema silmad, mis ei paistnud enam sugugi purjus, kompasid kiirustamata rivi nende ees.

“Võite minna,” sõnas kapten viisakalt ja andis dokumendid tagasi. “Kuigi pean teile ütlema...” Ta ei lõpetanud, vaid pöördus onu Jura poole: “Aga teie?”
“Ta on minuga,” kiirustas Andrei ütlema. “Mingis mõttes... ee... osade farmerite esindaja.”
“Dokumendid!”
“Mis dokumente nüüd talumehel...” ohkas onu Jura nukralt.
“Ilma dokumentideta ei ole lubatud.”
“Aga miks ilma dokumentideta ei saa?” muutus onu Jura päris kurvaks. “Ilma mingi neetud paberilipakata pole ma siis enam inimenegi, tuleb välja?”
Keegi hingas Andreile kuumalt kuklasse. See oli Stas Kowalski, kes sõjakalt põtkides ja kõikudes tagalat kindlustas. Üle valgustatud ala valgus pikkamisi, otsekui vastu tahtmist, veel mingeid inimesi.

“Härrased, härrased, mitte koguneda!” sõnas kapten närviliselt. “Minge juba, härra!” hõikas ta Andreile tigedalt. “Tagasi, härrased! Kogunemine on keelatud!...”
“Tähendab, kui mul pole mingit täiskritseldatud paberit,” langes onu Jura täiesti masendusse, “on mul, nagu öeldakse, tee püsti ees?”

“Anna talle molli!” pakkus Stas tagantpoolt ootamatult selge häälega.
Kapten haaras Andrei mantlivarrukast ja tõmbas järsult, nii et Andrei leidis end hetkega rivi tagant. Rivi tõmbus kiiresti koomale, varjates ta eest kapteni ette kogunevad farmerid, ning ootamata sündmuste edasisi arenguid, sammus ta hämara, halvasti valgustatud peasissekäigu poole. Selja taga sumises: “Leiba neile anna, liha anna, aga nii kui on tarvis kuhugi minna...”
“Mit-te koguneda! On käsk arreteerida...”
“Miks sa esindajat läbi ei lase, mis?”
“Päike! Millal te, lurjused, päikese uuesti põlema panete?”
“Härrased, härrased! No mis mina sinna parata saan?”

Rautatud saabaste kõlinal pudenes valgest marmorist astmeid mööda Andreile vastu veel politseinikke. Neil olid käes vintpüssid, täägid küljes. Summutatud hääl kamandas: “Balloonid valmis panna!” Andrei jõudis üles ja vaatas ringi. Valgustatud ala oli nüüd inimesi täis. Kes aeglaselt, kes joostes, lähenesid farmerid tekkinud segaduse mustavale südamikule.