RAAMATUKATKEND: Kuidas luuletada?
Milles seisneb luule tähendus ja olulisemad omadused? Kuidas on luule seotud teiste kirjandus˛anridega? Kas luuletaja peab ootama inspiratsiooni? Miks luuletajad kirjutavad just nii, nagu nad kirjutavad? Milline on hea luuletus?
Kius olla julge ühendab erinevaid kirjutajaid, arusaamu luulest, kunstilisi keeli, mis tahes-tahtmata moodustavad omalaadse kiituslaulu luulele. See on ideedekogumik, mille autoriteks on: Contra, P. I. Filimonov, Mehis Heinsaar, Aapo Ilves, Mihkel Kaevats, Maarja Kangro,
Jan Kaus, Igor Kotjuh, Kalju Kruusa, Asko Künnap, Erkki Luuk, Mathura, Valdur Mikita, Fagira D. Morti, Paavo Piik, Aare Pilv, Juku-Kalle
Raid, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Triin Tasuja, Elo Viiding. Koostanud Igor Kotjuh Kujundanud Asko Künnap. Kirjastus Kite.
**
CONTRA:
MINU LAPSEPÕLVEUNISTUS - SAADA KIRJANIKUKS
Kirjanduse lembus ja isegi kirjanikuks saamise soov oli olemas juba varajasest lapsepõlvest. Kibelesin ikka raamatute juurde ja lugema, juba nelja-aastaselt lugesin nagu mühin, esimestes klassides juba kuni kümme raamatut päevas. Kirjutasin ka ühe endavanuse sugu- laspoisiga raamatu mereröövlitest (see oli ka ilmselt esimeses, teises või kolmandas klassis) ja müüsin tiraaži (üks eksemplar) viie minu-
tiga maha. Esimesed riimid, mida mäletan, pärinevad kolmandast klassist, õppisin just selgeks esimesed keelatud, ehk ropud sõnad ja need ärgitasidki riime tegema. Ehk on ka sealt pärit praegune kesk- misest suurem obstsöönsuse lembus. (Obstsöönne on nii värdjalik sõna, et ma lausa naudin selle kasutamist.) Luuletajahingest andis algkoolis märku vast seegi, et ette- ütlustes (vene keeles ‘diktant’, nagu ma mäletan) ei meeldinud mulle täpselt dikteerimise järgi kirjutada, vaid panin mingeid omi sõnu asemele ja minus tekitas trotsi, kui need olid pärast punasega alla tõmmatud. Ometi ju õigesti kirjutatud?! Neljandast üheksanda klassini tegelesin peamiselt „kaveri- tega“ – tegin paari või enama sõna asendamisega koolis õpita- vaid või raadiost kuuldud laule ümber. Domineeris ikkagi roppus ning neid salme meenutan praegu üsna valitud seltskondades, kindlasti mitte neljandale kuni üheksandale klassile oma luuletusi lugedes. Lisaks sellele tegin sõnade asendamisega ümber ka tekste õpikutes ja töövihikutes. Paraku oli tegevuse ametlik nimi
raamatute sodimine. Kuuendas või seitsmendas klassis kirjutasin ühe luuletsükli, mille läbiv mõte oli väljendada näärivanale järjest suuremat pahameelt ja ülbust juhul, kui ta mind (või: kedagi) korduvalt enda ette tagasi kutsub. Rohkem luuletusi sellest ajast teada ei
ole, sest siis tekkis minus soov saada spordiajakirjanikuks – kõva tugitoolisportlane olin juba lapseeas. Ühel hetkel hakkas ka kirjandite kirjutamine meeldima.
VIIN TEGI MINUST LUULETAJA?
Luuletamisest sai minu põhitegevus keskkooli esimeses klassis, üheaegselt sellega, kui hakkasin alkoholi tarvitama. Muide, sama joomingu käigus sain külge ka teise „harrastuse“ – poest pisikaupade näppamise –, mis on õnneks ammu lõppenud. Purjus peaga luuletamist ma siiski kunagi ei ole tunnistanud, see isegi ei meelita eriti pliiatsit kätte võtma. Ometi ei saa märkimata jätta, et pärast suurema peatäie väljamagamist on küll hea luuletada. Pohmaka-mõttemaailm on mõnus, omapärane, lennukas…
Aga, et ma hakkasin tõsisemalt luuletama just 1989. aastal, tulenes ehk toonasest viljakast pinnasest: ajad olid segased, murrangulised. Ja öeldakse ju, et hull aeg nõuab segaseid inimesi. Ka ergutas mind jätkama see, et teistele mu luuletused väga meeldisid. Kui ma poleks tollal üldsuse heakskiitu pälvinud, kes teab…?
Või kui ma oleksin tahtnud koolis hästi õppida, head lõputunnistust saada, kas ma oleksin siis ikka keskendunud luuletamisele? Miks ma siiski luuletama hakkasin? Mulle meeldib mõtelda, et luule tekkimiseks on vaja tühjust, vaba ruumi. Just sellist tunnet mäletan ma enda esimese nii-öelda pärisluuletuse kirjutamise eel. 1989. aasta 16. novembril oli meil kõva koolipidu, kus pistsin noka ikka nii sügavale pudelipõhja, et järgmine päev koolis oli üliraske, sest pidin kirjutama jaburalt välja kukkunud seletuskirja, milles lubasin hakata sama korralikuks nagu minu suur iidol Aivar Toomiste (Eesti tolleaegne korvpallur, kellest just oli kuulda, et ta elab üsna lõbusat elu). Muide, seda pidu on üsna täpselt kirjeldatud ka väljaandes nimega „Tinapanemiskaustik“, milles me klassi poistega kirjeldasime alguses kõiki oma joominguid, aga hiljem, kui need liiga tihedaks läksid, siis ainult olulisemaid. Kooli lõpus kinkisime kausta klassijuhatajale.
Aga tagasi 17. novembri õhtusse! Istusin kodus, ikka oli väga paha olla, mul oli võib-olla isegi alkoholimürgitus, nii et kes teab – kui poleks liigset välja ropsinud, oleks mul esimene luuletus jäänudki kirjutamata. Mäletan, et Luhaääre Luuleliidus rääkis üks tädi, et ta oli hakanud kirjutama luuletusi pärast Kašpirovski teleseanssi. K. oli paarkümmend aastat tagasi üks onu, kes rääkis telekas venekeelset sugestiivset juttu, mis pidi uinutama ja selle kaudu kõiksuguseid hädasid ravima. Teleka kaudu. Ju siis viin oli minu Kašpirovski.
Loomulikult ei suutnud ma sellel õhtul mõeldagi õppimisele ega üldse suurt millelegi, nii tühi oli pea ja nii raske keha. Täielikus tühjuses hakkasin kirjutama paberile luuletust sellest, kui halb on joomine. Aga teen nüüd väikese hüppe antud hetkest paar kuud või paar nädalat varasemasse aega, mil üks mu kooli- vend, üsna autoriteetne tüüp, luges kehalise kasvatuse pesemisruumis enda tehtud luuletust, mis kõneles elust Antsla koolis ja selle ümbruses (meelde on jäänud umbes sellised read: „Antsla linnas naisi vähe / minu munni otsa nad ei lähe / ja kui lähevad siis vähe“. Mulle tundub, et see on minu luuletajaks kujunemisel väga oluline tekst, sest siis taipasin, et oleks vahva ise luuletusi kirjutada. Ehk käis mu peast tol hetkel läbi ka midagi sellist, et – ma ju saaksin ka sellise asjaga hakkama! Sama mõtet on avaldanud minu loomingu kohta paljud anonüümsed kommentaatorid, aga kui paljud neist on jõudnud oma mõtte tõestamiseni, ei tea. Igatahes järsku olin karusselli peal, hammas oli verel, mingi hetk järgnes teine luuletus, siis kolmas… Kui olin viiskümmend kokku saanud ja pool aastat kirjutanud, lõppes sahtlissekirjutamise periood. Ja edasi: luuletusi muudkui tuli, kümme tükki
päevas oli suht tavaline saavutus. Poolsada öö jooksul päris uhke tulemus, aga noh…, võib-olla paar nendest on tänaseks saanud
ka raamatukõlbulikuks.
**
IGOR KOTJUH:
EMA KÜSIMUS:
Kunagi küsis mu ema minult, miks mu luuletused on nii keerulised. „Sinu esseed on arusaadavad, sa võiksid kirjutada pigem proosat,“ pakkus ta. Ma vaidlesin vastu. Ütlesin, et luule võimaldab mul olla mina ise. Emal ei olnud kirjandusalast ettevalmistust, aga tema püstitatud küsimus püsib jätkuvalt. Tõepoolest, miks valida erinevatest teostamisvõimalustest just luule?
Võib-olla seetõttu, et luule võimaldab jäädvustada inimolemuse erinevaid elemente, mis muidu vilksatavad vaid hetkeks nähtavale nagu kalake vees. Luule stroofiline nõue piiritleda sõnumit horisontaalis võib õpetada korda, sest isegi kõige suurem kaos allub luules mingisugusele süsteemile. Võib öelda, et luule oskab kuulata muresid, jäädes seejuures iseendaks. Luule võimaldab kajastada erinevaid eluperioode, luules pole miski alaliselt otsustatud. Anna Ahmatova kirjutas luulet tüdrukuna ja päevi näinud inimesena, lembelüürikat ja „Reekviemi“. Kui hakkaksin alates homsest kirjutama palju sagedamini ja hoopis teistmoodi, siis luule elaks selle üle ning – enamgi veel! – nõustuks sellega. Luule areneb pidevalt ning ta võib saada otsa vaid järgmistel tingimustel: lõpp on lokaalne ning seotud konkreetse autoriga, kes kolib luulest täielikult ära muudesse žanridesse. Mina pole seda seni teinud.
**
ASKO KÜNNAP:
Luuletamine on omaenese tsitaatide tsitaatide tsiteerimine, kuni tsitaadid tsikaadide tsirinaks tsaavad või tsünnib üks uus, üks tsenikuulmatu luuletus. Aga võivad kostma hakata ka tsireenid, võib tsattuda üliandekate osakonda. Tseda tsiis, kui liiga palju pingutada ja liiga vähe päeva varastada, õues jalutamas käia. „Tsa-tse-tsi,“ tsiteerib mind üks juhuslik kaadrist läbi hüplev orav.
Luuletamine on lihtsate tõdede keeruliseks, peaaegu krüptiliseks valetamine ja siis uuesti lahti harutamine, odav mustkunstitrikk, kus oodatud punasilmse küüliku asemel võib kübarast kerkida läikiv tsalamander või tsentner tsitta. Kas ka see on tsitaat? Aga kui ongi, siis kelle? Ega mitte ometi mu enese?
Kaasalohisejad, armsad härrad, vaadake ometi mu veepinnana värelevaid poolläbipaistvaid käsi, ma pole ju selliseks käekirjaks võimeline, mu kodus ei leidu isegi kirjutuslauda, kirjapulgast või klaviatuurist kõnelemata! Ma töötan erastatud ja tuhandeks tükeldatud Tõeministeeriumi ühes soomusekillus, ma olen tavaline loovjuht ühes reklaamiagentuuris ühe Ida-Euroopa putukriigi peata jäetud pealinnas.
Aga alustagem jambide ja trohheuste kuningriigist, minu voortetagusest noorusest, mille olen nüüdseks katnud lõpututest õhukestest paberikihtidest lasanjega – loetud või kirjutatud raamatulehekülgedega, paberrahaga, koomiksitest välja lõigatud jutumullidega, joonistuste ja jooniste kalkaga. Alustagem esimesest küsimusest.
Esimesed küsimused esitab Hääl Pimedusest, hiljem lisanduvad sujuvalt Igor Kotjuh, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste.
Vastan peamiselt mina. Aeg-ajalt murrab mikrofoni enda kätte üks läbikukkunud linnaplaneerija, keda unedes näen, ja lõpupoole võtab väljavabandamise enda peale minu advokaat härra Bodoni.
(Vaatamata viletsale valgusrežiimile (küllap pilvine öö, seeläbi ka lämmi) tundub, et tegevus toimub metsviinapuusse kasvanud lehtlas. Põrandal on midagi, millesse takerduvad väsinud jalad - ega mitte ometi ei varitse sääl kaltsuvaibad? Õhtune vestlus, mis on sirgunud kollokviumiks, kohati koguni tüliks tühjast, ulatub peagi juba uude päeva.)
HÄÄL PIMEDUSEST: Miks arvad end luuletajaks, mannetu mammonanoolijast merisiga?
KÜNNAP: Ega ole iseend automaatselt arvanudki. Ent mind on nõnda nimetatud. Ja nimetamises on jõud. Muistsed Egiptuse jumalad lõid Maailma ja iga vidina selles pelgalt nimesid nuputades ja lahkelt laiali jagades. Paranda mind, kui ma eksin. Koolist on aastaid, Muinas-Egiptusest rohkemgi veel.
Egiptust olen väisanud vaid unes, aga tolles saatanlikus koolis käisin ma kaua. Veel üks taaslavastatud Egiptuse vangipõlv, ainult et hästi-hästi pisike selline, täpselt minu suurune. Matemaatikatundides joonistasin klassikaaslaste rõõmuks koomikseid, alkeemias ja alfüüsikas, millel ma kuni oma skolaarse odüsseia lõpuni vahet ei teinud, kirjutasin luuletusi. Või lugesin isadeaegseid Loomingu Raamatukogusid. Neid sai koolimaja morgisarnasest makulatuurikambrist pännata. Charles Baudelaire’i „Väikesed poeemid proosas“, Jacques Prévert’i „Kuidas portreteerida lindu“, Gabriel García Márquezi „Kadunud aja meri“ ja nõnda edasi ja edasi.
HÄÄL PIMEDUSEST: Vaiki grafomaan! Vasta küsimustele, ära keeruta sabaga tolmu üles!
KÜNNAP: „Vait, kui minuga räägid“ oli ühe mu kooliõpetaja parasiitfraas. Vabandust! Siiralt!
HÄÄL PIMEDUSEST: Miks just luule? Miks mitte võõrsõnadest pungil esseed, miks mitte kuueköiteline romaan, mida nõrgem lugeja ühekorraga laualegi ei jaksaks tõsta?
KÜNNAP: Luule! Eks ikka sellepärast, et see on kõigist mustad-märgid-valgel-nõiduse alamliikidest kõige kontsentreeritum, kõige tõhusam. (Fuih, mihuke sõna! Meenutab vägisi seda kuulsat isereguleeruvat turumajandust, mis end hiljuti hundinuiadesse reguleeris.) Eks ikka sellepärast, et luulevormis saab paari-kolme napi reaga ära ütelda kõik selle, mida nipitirist rahvavalgustaja Paulo Coelho kõigi oma senikirjutatud ja veel kirjutamata romaanidega meile õpetab. Ei, ei, mitte, et ta oleks läbinisti kahjulik tegelane. Ka need inimesed, kes päris koolide asemel kassikoolides käisid ja ärijuhtimist, turundust või mõnd muud liiki esoteeriat tudeerisid, vajavad lugemata jäänud päris raamatute asemel tsutike kergemaid filosoofilisi kirjatükke. Ega mingi Hermann Hesse või Karl Ristikivi konverentsipuhkusega kokku sobikski.
Aga mida ma siin laian! Sattusin ju luule juurde tagasi kaunis pika kaarega ja pooljuhuslikult-poolvägisi. Olin oma riimitud, raamitud ja rütmitud katsetused kümneks aastaks kingakarpi laagerduma jätnud kui Maailma Arhitekti saadetud kuri kriitik Karl Martin Sinijärve isikus võttis mu graafikanäituse kataloogiks kavandatud üllitise Postimehes luuleraamatuna arvustada.
Jah, tunnistan, see tõepoolest sisaldas rea lühikesi tekste! Olin need oma graafika kõrvale laiendatud pildiallkirjadeks, kommentaarideks või vabandusteks toksinud õhtul enne kataloogi trükikotta saatmist. Ei kannatanud silm tühja paberipinda.
Toimetatuna ja kirjavahemärkidega varustatuna ilmusid tekstid mõni kuu hiljem Loomingus. Söestunud sillatükid kukkusid krobinal kanjoni põhja, tagasiteed enam polnud. Vandekohus tõusis ja otsus loeti ette: tegemist on ilmselgelt luulega!
(Heietamise käigus on ootamatult saabunud koidik. Öö varjud taanduvad, linnud ja värvid lülitatakse sisse, Hääl Pimedusest
osutub Gromitiks. Teate ju küll – see peninukk Nick Parki plastiliinisaagast „Wallace & Gromit“. Ühtlasi selgub, et avaras lehtlas leidub, korvtoolides ja päevinäind lontis tigudiivanil istumas, teisigi tegelasi.)
**
TRIIN TASUJA:
M inu esimene ja siiamaani ainuke luulekogu avaldati, kui olin üheksateistaastane – päris hea saavutus kellegi kohta, kes
on eikeegi ja tuleb eikuskilt. See et mul midagi öelda on, väljendub luuletamise kaudu ainult juhuslikult. Võib-olla seetõttu saabki selle luulelisust kahtluse alla seada. Kui aus olla, siis mind kirjandus nii väga ei huvitagi. Ma ei viitsi mahtuda kellegi olemise kuvandisse, vaid teen seda, mille tegemise isu mul on. Ja kui mul tekib mingi isu, siis vajab jäägitu nälg minus rahuldamiseks täielikku pühendumust. Selle õõnestava nälja tekkimine on miski, mida ma ei saa endast välja rebida ja mis mind ilmselt veel tänaseni kirjutama sunnib.
Ma ütlen „tänaseni“ sellepärast, et ei tea, mida võin vajada homme. Ma ei taha uskuda, et millestki, mida me teadlikult teeme, võiks saada harjumus. Tungiv vajadus edastada enda sees kogetut saab minu jaoks praegu toimuda ainult kirgastumise ajel – kirjutada on nagu välja hingata, kui oled sunnitud sisse hingama. Kuigi olen viimase aasta jooksul mitu korda tundnud ära fakti, et kirjutamine on see, milleks ma olen loodud, ei saa maha salata neid fan- tastilisi uiteid teadmisest, et eneseväljendamiseks on võimalikud kõik vahendid. Kust ma tean, et miski ei võiks olla sama võimas või veel võimsam kui kirjutamine? Ei saa ju ometigi teha midagi ainult selle pärast, et seda osatakse. Palja oskusega juba ära ei ela. Aga ma olen idealist ka, tahan igatasandilist küllastumist.
See, miks ma kirjutan luuletusi, on seotud millegi primaarsega. Luuletuste kirjutamine on saanud instinktiivseks, loomuomaseks, lihtsaks. See aitab mul eluga hakkama saada. Umbes viieteist-kuueteistaastasest peale olen tundnud seda konkreetset tunnet: olgu, mis on, aga vähemalt saan ma kirjutada – seda ei saa mult keegi ära võtta, seda ei saa keegi mulle õpetada. Mul on alati olnud suur probleem autoriteetidele allumisega ja olen enamiku (tahtlikult või tahtmatult) hierarhia poolehoidjatega vähemalt
sisemiselt konflikti sattunud. Võib-olla on mul mingi väärastunud arusaam vabadusest, aga ma tahaks nii väga, et kõik inimesed
saaksid aru, et kõik teised inimesed on ka inimesed ja et me kõik oleme väga sarnased ja väga erinevad ja et see kõik kokku on väga
suur ja püha ja me ei tohiks ainult selle pärast üksteisele pidevalt pinda käia. Iga reegel, õpetus või seadus pärsib veidi seda, millistel
eri viisidel me maailma asju näha võiks. Ma pole muidugi mingi äärmuslik anarhist, kes tahab korraldada maailmarevolutsiooni,
kuigi ei saa eitada, et nendest teooriatest olin kõrgpuberteedis vaimustatud küll. Inimloomus on selleks ikka liiga loll, et teda
nendestki (näilistest) riiklikest kirja pandud seadustest vabastada. Ma leian tegelikult isegi, et riigi seadused – ka näiteks keelereeglid – on vaimustavad, sest neid on ahvatlev rikkuda. Olen korduvalt jõudnud tõdemuseni, et selleks, et miski oleks sügavalt nauditav, peab see olema mingil viisil taunitav. Keda huvitab korrapära ja standardsus? Keda huvitab tublidus, mis on järginud kõike, mis talle on öeldud, ja saanud ootuspärased tulemused? Sellised asjad ei muuda mitte midagi, sest sellisest käitumisest ei selgu midagi.
Muidugi räägin seda kõike oma sügavalt isiklikust (hälbi- nud?) vaatepunktist ja elutunnetusest. Ma tean, et kõik ei saa elada nagu mina ja kõik ei tohikski seda teha. Suur enamus õnneks ei saa ka. Aga selliseid inimesi nagu mina on veel ning seepärast ma üldse toimin ja arenengi. Võib-olla on see ülbe – kuigi ma ei tahaks seda olla –, aga tundub, et on inimesi, kes näevad teisi kõrvalt, suutes enda ja nende erinevuste ning sarnasuste üle võrdväärselt naerda. Sellistele inimestele vastanduvad paratamatult need, kes naerda ei suuda. Kogu elamise ja loomingu võti on igatahes eluterve huumor.
**
FAGIRA D. MORTI:
Mihkel Mutt ütles mulle ükskord Kukus: „Sina, Fagira, pole õige luuletaja. Luuletaja kirjutab aastas vähemalt ühe raamatu.“
Ma ei osanud selle peale muud kosta kui öelda: „Ahah, et siis raamatutes mõõdetakse seda, kes on ja kes pole?“ Mutt noogutas ja vaatas õlleklaasi põhja. Mulle on see lause sügavalt mällu sööbinud, kuid kindlasti mitte ei tekitanud see minus mõtet, et peaksin hakkama kellelegi (kas või näiteks Mutile) tõestama, et ma olen ikka see päris õige luuletaja, ja avaldama seega raamatu aastas. Luuletaja ei kirjuta raamatuid, ta kirjutab eeskätt siiski luuletusi ja tema tekstide kvantiteet ei tee temast veel „õigemat“ luuletajat sellisest inimesest, kes kirjutab harvem. Lisaks ei liigita ma inimesi ei nende ameti ega hobi järgi. Minu jaoks on inimene eelkõige inimene, ma ei küsi võõraga kohtudes esimese
asjana seda, millega ta tegeleb, et siis teda kuidagi kasti paigutada – selge, see on koristaja, see kunstnik, too on loomapidaja ja see ärimees. Kui inimene identifitseerib end ise oma maise tegevuse järgi, siis muutub see ilmselt oluliseks. Sel juhul võib öelda, et hoidun kaarega eemale kunstnikest ja kultuuriinimestest, kes on oma kunstitegelase rolli niimoodi sisse elanud, et peavad tähtsaks selle rolli välist kesta – nagu pubekad, kes teevad massi sulandumiseks sarnaseid asju. Selles õrnas eas on sulandumine oluline ja õigupoolest oligi see ka põhjus, miks ma hakkasin ise kunagi luuletusi kirjutama. Ma ei ütle: luuletama, ma ütlen luuletusi kirjutama, sest just seda ma tegin. Käisin kirjandusklassis ja kõik mu ümber muudkui kirjutasid luuletusi. Ma triivisin seega vooluga kaasa ja mõtlesin, et miks mitte, ma oskan ka. Võib-olla oskan isegi rohkem kui mõni teine. Selgus, et kukkuski välja. Alguses ma muidugi harjutasin kätt – proovisin erinevaid tehnikaid, mida aga klassitunnis kuuldud oli. Kirjutasin päris alguses harjutamise mõttes iga päev, kuid harjumuseks see ometi ei muutunud, kuigi kindlasti oli selline algaja järjepidevus arenemisel abiks. Minust ei saanud siiski kirjakunstnikku, kes väga kainelt silpe loeb või emotsioone kalkuleerib ja valib värve teatud koolkonna õpetuste kohaselt. Ma olen jäänud kirjutama, see on peamine. Pole tähtis, mis mind ajendas seda tegema, ja ma arvan, et lugejal pole vaja ka täpselt teada seda, millest ajendatuna on üks
või teine luuletus sündinud. On häid ja hingekriipivaid tekste, mis on sündinud nii-öelda lõbus vile huulil (mitmel aastal olen
end tappa küll tahtnud), ja selliseid, mis on karmi hingepiina tagajärg, kuid ei põhine mitte ilmtingimata minu enda kogemu-
sel (süda valutab kui pöörane kiskjaloom). Oluline pole ju see, kuidas on luuletaja mingi teksti kirjapanemiseni jõudnud või mis tingimustes on ta oma read kirja pannud, oluline on tulemus, see, kas kirjapandu on luuletajat ennast aidanud (kirjutamisteraapia)
või kas see kõnetab lugejat, kes loeb teksti, toetudes puhtalt iseenda elukogemusele.
Minu jaoks on luule intiimne emotsioon. Kui ma sooviks laiale lugejaskonnale selgeks teha, mis mõtted mu peas täpselt liiguvad ja miks, siis ma kirjutaks pigem proosat. Proosa jaoks aga ei jätku mul kannatlikkust ja järjekindlust. Ma tahan, et tekst oleks terav ja laetud, pingest vinnas, lopsakas, ülevoolav, kummitama jääv, salvav, ma tahan, et tekst läheks korda ja oleks samaspiisavalt selge, jõuaks peale minu enda kohale ka sellele inimesele, kes seda ehk kunagi lugema või kuulma juhtub. Ja ma tahan, et minu kirjutatud tekste ei seostataks minu isikuga. Ma tahan, et need tekstid oleksid võimelised elama iseseisvat elu, lahus minu persoonist, vabana aegadest. Seepärast ei kirjutagi luuletusi passi nimega mina, vaid autoriks on Fagira D. Morti. See on anagramm minu õigest nimest ja sündis siis, kui hakkasin avaldama oma esimest raamatut. Leidsin, et ma ei saa oma täiesti harilikku nime kasutada luuletajanimena, sest kui juba luuletaja, siis olgu selles omajagu gootilikku draamat, las olla autori nimeks midagi sellist, mis sobiks tujukale draamakuningannale, kirglikule hüsteerikule, kes kirjutab nõretavaid tekste surmast ja südamevalust, lõputust igatsusest ja lõõmavast leinast. Nimi pidi olema nagu luuletus – lööv, huvitekitav, mitmekihiline ja meeldejääv. Muidugi olen ma oma kirjanikunimega rahul. Fagira D. Morti on terava
keelega mürkmadu, minu argipäevane mina on (vähemalt minu enda silmis) märksa leebem ja rahumeelsem.
Milleks ja kas üldse on luuletusi vaja? Kas ilma ei saaks hakkama? Ma arvan, et 100% ei saaks. Elusse on vaja ilu, õhkamist, võlu,
asju, milleta pealtnäha saaks hakkama, kuid ilma milleta oleks elu palju vaesem, kuivem ja troostitum. Ma saaks hakkama, kui mu
tubade seinad oleks ühtlaselt hallid, aga ma eelistan seda, et seal oleks siiski veidi kunsti ja värve, soojust ja mustreid. Ma usun,
et pole olemas inimest, kes poleks kordki elus luuletusi lugenud ja kordki nendest rõõmu tundnud. Okei, mulle ka ei meeldinud
koolis käsu peale mingeid tekste pähe õppida ja neid siis klassi ees deklameerida. Nüüd aga esinen nagu kulda, kui vaja. Oma tekste
ma pähe ei õpi, ainult üks on meeles: „Nüüd küll ma mürgitan su, nüüd küll, sinu enese sõnad, sind nendega toidan, head isu!“
Pikemaid kui see ma meelde ei jäta, muidu muutuks kuidagi koormaks. Luule ei tohi olla koormav. Ega kohustuslik. Luule on minu jaoks õhust kinni püütud mõte, enda või kellegi teise peegeldatud emotsioon, poolenisti ebamaine, psühhedeelne, kui soovite. Ma tean, et luulet saab kirjutada ka reeglites näpuga järge ajades ja kainelt arvestades, kuid ise ma sellist stiili ei harrasta. Kindlasti
on eluperioode, mil saab ilma luuleta hakkama, ja on selliseid eluetappe, mil luulet on rohkem tarvis. Näiteks, kui oled veel noor ja
alles vaikselt hakkad maailma avastama, siis on tüüpiline, et teed läbi nii-öelda luuleperioodi. Tüüpiliselt loetakse luuletusi ka har-
dushetkedel, olgu selleks pulmad või matused, sünnipäev, juubel, mälestusüritus… Siis on luulet tarvis rõhutama olukorra ebata-
valisust. Võib-olla aitab mõni luulerida raskel hetkel ka mõtteid paika saada, annab jõudu, et edasi minna, tiivustab, kannustab,
inspireerib… Muidugi on luulet vaja. Ja luule taga vaikselt vaimudena toimetavaid luuletajaid.
Kindlasti tuleks teksti võtta kui teksti ja mitte siduda seda liialt luuletajaga – nagu ma juba samuti ütlesin. Sest nii nagu proosa-
kirjanikelt ei oodata seda, et nad kõik kirjutaksid vaid elust enesest ja autobiograafilisi romaane, ei ole kindlasti mitte kõik luu-
letused vaid selle kirjutaja enda kogemustel põhinevad. Ja ma ei taha oma lugejatele täpselt seletada, et mis on ja mis pole. Kõik on
kuskil kunagi juhtunud. Kõik on kuskil kunagi öeldud. Luules on oluline mitmekesisus ja igal heal autoril kujuneb välja oma stiil, see, milles ta saab end kõige paremini väljendada. Iga kirjapandud teksti jaoks on olemas adressaat, lugeja, kellele tekst midagi pakub, kellele on seda ehk isegi vaja. Kõige suurem kompliment, mis mulle on kunagi tehtud, oli selline: „Sinu luuletused aitasid mul ellu jääda.“
Sellega on mul kõik öeldud.
**
Järgmisel nädalal avaldame katkendi Andrei Hvostovi romaanist "Sillamäe passioon"
