RAAMATUKATKEND: Martin Plaser "Minu teine miljon"
Kuus ja pool aastat tagasi, siis, kui sain oma esimese miljoni, hakkas elu keeruliseks kiskuma.
*
Uni on mul hea. Kõrva ääres võib püssi- pauku teha, ega see mind ei ärata. Tean, millest räägin. Enesekriitikast läbiimbu- nuna kõlban karmimategi lahingumeeste sekka. Surun silma kõvemini kinni ja reaalsus kaob. Avan nad ja olen uues reaalsuses. Kes vahetas kulisse?
*
Aktiivsed sõdurid tormavad reaalsest elust mööda. Nad ei saagi elulisi realiteete tunnetada. Sõduri logistilised produktid on toit ja riie. Sõdur ei mõtle peaga, sõdur mõtleb relvaga – tema ideed on padrunisalves. Lased salve tühjaks ja ideed ongi ammendatud. Kuhu veel oma ponnistused suunata, kuhu suunata ideid? Silmapiir ei ole siht, taevas ei ole piir. Sihiks vaenlast, kuid salv on tühi. Võib hüüda: “Vahetan salve!” ning tapmist jätkata. Selle paise laseme lõhki. Laseme, kuni salv on tühjaks saanud.
Tuled kaitseväest välja ja jätad roosad prillid laomutile koos oma muu nänniga, siis hakkad mõtlema. Elu on mustvalge. Hea ja halb. Seni, kuni oled lahingus, loodad, et võitled õige asja eest, olenemata põhjustest. Lahingupaariline vasakul ja ülemus paremal – need on hetkel olulised.
Panen kogu töö selliselt paika, et kliendid ei suudaks kedagi teist peale meid võtta, lihtsalt tase on nii kõrgeks aetud – meestel on aer perses kogu aeg. Oleme palgasõdurid. Oleme riigi parimad poisid, ainukesed, kes pakkumise võitsid. Ega eraarmeed meil polegi. Lihtsalt klann ja kiivalt ringkaitses ja -käenduses meeskond. Riik on tellija, riik on klient. Erafirma tegutseb ja siis tekib eelarve ja kui piisavalt hästi teha, saad suurema eelarve, mitte samade ressurssidega rohkem ülesandeid.
Riigitöölised on harjunud eelarvet laiaks lööma.
*
Seitse aastat tagasi, suundumas esimesele missioonile
Ärkasin nagu pärast kinoseanssi – natuke elevil ja uued mõtted peas. Tegemist oli võitlusega, hea ja kurja vastasseisuga. Palju erootilisi stseene, kus oled vägev tegija, tavaliselt andja ja võitleja, pole vahet, kas hea või kuri. Halbki võib võita. Olingi halb. Võitsin.
Päev, mil sõitu alustan, ei ole soe, sellel päeval pole meloodiat, pole midagi, mis teda teistest rohkem esile tõstaks. Sõit nagu sõit ikka. Päev nagu tavapärane – ilma kalendrimärkmeteta ei meenuks.
Kuhu ja kui kauaks, kes teab. Kas tean isegi.
Kostab: “Ära mine!”, kuid ma ei kuula. Rase naine. Kas õige mees loobuks sellise koduse tõkendi pärast. Pere nõuab oma. Oleksin vist meelsamini lihtne maamees, ei ajaks mind keegi kuhugi, maamaks ja elekter. Kas elektrit ongi üldse vaja? Lapsed sibliksid aias. Rohkem kohustusi ei oleks. Vee võtaksin sahvri taha puuritud kaevust, liha jookseks ise maja ette, suure toa aknast klõpsuga otse praepannile. Sihtimise vaev. Mugulad, idud ja jubinad mustast mullast. Maamehe elu. Maarahva kongress. Põllumees põline mees, selgroog ja tume tõde.
Praegu võetakse iga väiksemgi emot- sioon luubi alla, kõik, mida teed või ütled, seostatakse sõiduga. Hiljem kuuled aastaid, et olid hooletu, külm ja kalk. Ainult töö sind huvitabki. Kodune poliitika on keeru- lisem kui rahvusvaheline suurmäng.
Asun teele väeosa poole. Harjumuspärane samm koridori. Haaran võtmed, lukustan ukse, et kodu dimensioone varjata. Hull naabrimees põrnitseb koridoris. Nagu marutaudis koer, altkulmu ja järjest närvilisem. Segane taat, seniilne. Peaks ammu juba magama minema. Mis ta siin nii hilja konutab. Tundub, nagu jälgiks ta ainiti minu tegemisi ja olekuid. Midagi asjalikku tal öelda ei ole, ainult kraaksub. Tere, jobu, nagu sa oled! Proovib vist surmaeelseid korinaid varjata. Varsti on minek. Nahavärvi järgi võiks järeldada, et verevarustus ei toimi, lisaks maksa alatalitlus ja kehvveresus. Mineraalide puudus. Vaene kronu. Kortergi pole tema nimel. Mida ta on elus saavutanud? Mitte midagi. Ainult majakaaslaste vimma. Ja noor naine jättis ta maha. Ikka sellepärast, et kõvema ja visama juurde minna.
*
Pärast missiooni, aeg vaja maha võtta – umbes neli aastat tagasi
Loik oli pehme natuuri ja nõrkade ambitsioonidega. Jutt oli tal agiteeriv.
Kartis oma rasvunud perse pärast. Pruut ei luba sõita. Kurat, kui iga kord nii pussy’lt esineksin?!
Kas keegi helistaks ja kutsuks oma liiva- kasti mängima? Kas oleks tööpakkumisi ja koostööettepanekuid, kas mind oodataks loengutele rääkima?
Teise missiooni lõpuks olin soetanud selliseid kontakte, mis pärast teenistustki kasuks tulla tõotasid. Saarlased – nii neid kuninga koeri kutsuti – maksavad suhte- liselt hästi, võrreldes mikidega – ameeriklastega – küll vähe, kuid see eest on suhtlemisvõimalusi rohkem ja vahemaad väiksemad. Kariim, väikene tolgus, kes mitme persega korraga istuda üritab, helistab alati, kui Tallinna peaks tulema. Kuigi enamasti oleme kohtunud Prahas. Nägin ühes Killeri filmis, et Praha peaks olema luure Meka. Ei tea, kas on? Iseenesest pole vahet, kus ja kuidas kohtuda.
Eelistan lõbuasutusi, kus ujulad ja saunad. Siis on suht kindel, et keegi ei salvesta ja filmilindile võtta on raskem. Varjates käega suud ja kogu aeg pead erinevatesse suun- dadesse keerates on võimalik ka huultelt lugejate töö raskemaks muuta. Vana kooli jälgimistehnikad ei aita, kui oskad neutraliseerida.
Kohtun Kariimiga ja ta soovitab mul see koht vastu võtta. Võtan. Briti sabarakk ja väike luurerakk otse peastaabis ja kaitseministeeriumis. Tema juba oskab soovitada. Maandun pehmetel patjadel. Lubab helget tulevikku. Ta ei tea, et on oma surmaotsusele alla kirjutanud. Reetur.
*
Mõtlen missioonile, olen missioonile jõudmas, esimene kord
Loigul puudub selgroog. Saaks ikka kergemalt ja kaugemale. Nagu kommunist. Tahab kõigilt kõike saada ja mitte midagi mitte kellelegi anda. Võrdsete võimaluste maailm. Tal on võimalus loobuda. Töösuhete reguleerimine käib lihtsalt. Lahkumisavaldusega saad manipuleerida kõige karmimaidki. Ta ju kirjutab selle ise. Aga meil on iga nõmedat troppi vaja. Ilma nendeta ei saa eksistentsi õigustada. Tropid ei vaidle vastu, ei takista ambitsioonide teostamist. Suuna ja manipuleeri, palju tahad. Äge. Soovib lahkuda, las läheb, miks selliseid loobujaid mämme kinni hoida? Aga ei, pakutakse veel paremaid ametikohti.
Jah, võib-olla on lihtsa elu valem leida sobiv suss ja selle alla pugeda, kuid mees ei saa elu sussi all täiena võtta.
Mida Loik kartis, et minu pere pidi ohvriks tooma? Ei tea, kas mul pärast seda sõitu pere alleski on. Riburada pidi tulevad mõtted üksindusest. Imelik, et sedasi mõtlen. Mina, ja mõtlen. Kas ikka veel hoolin oma perest? Peaks ju hoolima. Rakvere miss kodus supipotis kulpi keerutamas, kontsakingades. Paljas, nagu jumal ta lõi. Naiivne ja usaldav. Tema mees läheb maailma päästma. Küll jõuab, küll saab, vaatame ja teeme millalgi.
Ateist või jumalaeitaja? Eitada seda, mille olemasolu ei usu – või usud, et on olemas, aga ei võta omaks? Moraal on kadunud, südametunnistust ei ole, külm ja kõle.
Lennuk maandub, kuum ja lämmatav – sitahais. Põletavad oma ahjus tänavail kuivatatud sitta. Midagi alandavat ja üdini solvavat on õhus.
*
Tapmine on kõige inimliku allasurumine, surm ei ole ainuke produkt, mis tapmisest üle jääb. Tappes hinge, ideed ja initsiatiivi, lõhutakse kõik, mis elamiseks väärtust annab. Allasurujaks on instinkt, võtab võimust ja keerab seni kogetu ja õpitu pea peale. Instinkt on parasiit, mis peab lõpuni vastu.
Olen õppinud suruma. Peale ja sisse. Läbi võitluse sured, igas lahingus sureb üks mina. Mina jääb vaesemaks ja muutub väljakannatamatumaks. Teda ei oodata, ta pole seltsiv. Ta on halb. Üdini reaalsusest eemal.
Iga patrulliga muutun kindlamaks. Küsimus ei ole selles, et tahaksin tulistada konvoile liiga lähedale sõitvasse autosse. Ei, see pole soov. Tahan, et ta kaugel püsikski, ei oska talle muudmoodi selgitada kui kuulide keeles. Tõlki pole vaja, rahvusvahelised sõnad. Kiired.
*
Ise sain uue hüüdnime – Palkamatu. Pigem Matus. Matsin sellega oma avaliku nime. Uus suund ja natuke paha poisi mentaliteeti. Kurat, see uus ja vingem mina on harjumatu, ajab nahavahe natuke kihevile. Selline pahapoisilik. Kümnete tänukirjade ja autasudega palistatud korralik teenistuskäik on rikutud. Mis edasi? Saan iga päevaga järjest iseseisvamalt järjest kaugemale minna. Kuni ühel päeval olen jõudnud kojusõiduni. Siis katkeb kogu pingutus, järjepidevust pole. Järgmine rotatsioon alustab tühjast kohast. Meie õppetunnid unustatakse.
Ära muretse, küll sõda läheb ilma sinutagi edasi. Mine koju, puhka ja valmistu uueks ringiks.
Varakult olen lennujaamas, saapad pahkluudeni tolmus, võtan suhkrutopsiga tolmu, viin kodustele ja sõpradele ka. Nautige! Kas enam ise kunagi seda näeb.
Antalya oli ilus.
