RAAMATUKATKEND: Stephen King "Isemoodi aastaajad"
"Andekal õpilasel" Todd Bowdenil on head hinded, korralik perekond ja töö postiljonina. Kuid ta kohtub mehega, kes hakkab teda teistmoodi õpetama: Mr. Dussanderiga. Aastakümneid tagaotsitud massimõrvar Dussanderil on siiani õnnestunud pääseda. Todd teab kõike Dussanderi võikast minevikust. Kuid Todd ei taha teda üles anda. Todd tahab teada rohkem. Palju rohkem. Teadmata, et ta end niimoodi pikkamööda Dussanderi võimu alla annab... Selle jutu järgi on tehtud film "Apt Pupil". "Laip" räägib neljast sõbrast, kes lähevad otsima ühe koolipoisi laipa, lootes selle abil kuulsaks saada, välja pääseda väikelinna elust ja vabaks saada oma vägivaldseist, ükskõiksetest või kriminaalse taustaga perekondadest. Teel ähvardavad neid ohud ja seisab ees võitlus elu ja surma peale. Selle järgi on tehtud film "Stand By Me". "Hingamismeetod" on meisterlik õuduslugu, milles kolmteist meest kogunevad härrasmeeste klubisse, et kuulata lugu õnnetus olukorras naisest, kes on otsustanud võidutseda surma enda üle.
Katkend jutust Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus
Copyright © Stephen King, 1982
Tõlkinud Eva Luts
Kaanepilt Aleksander Rostov
****
Katkend:
Arvan, et igas Ameerika osariigi- ja föderaalvanglas on minusugune mees – kes sulle kõike hankida võib. Sigaretid, kotike marihuaanat, kui seda vajad. Brändipudel, et tähistada su poja või tütre gümnaasiumi lõpetamist, või peaaegu ükskõik mida muud... see tähendab, mõistlikkuse piirides. See pole alati nii olnud.
Ma tulin Shawshanki, kui olin just kahekümneseks saanud, ja mina olen üks neist vähestest meie õnnelikus suures peres, kes on valmis tehtut tunnistama. Ma sooritasin mõrva. Tegin oma kolm aastat vanemale naisele suure elukindlustuslepingu ja siis rikkusin tema isalt pulmakingiks saadud Chevrolet’ kupee pidurid. Kõik läks täpselt nii, nagu olin kavatsenud, välja arvatud asjaolu, et Castle Hilli nõlvast alla linna poole sõites mu naine peatus, et võtta peale naabrinaine ja tolle väike poeg. Pidurid andsid järele ja auto sööstis kiirust kogudes läbi põõsaste linnapargi serval. Pealtnägijate sõnul pidi see sõitma viiekümnega või kiiremini, kui tabas kodusõja mälestusmärgi postamenti ja lahvatas leekidesse.
Mul polnud plaanis ka see, et mind kinni võeti, kuid nii see läks. Sain siia püsipileti. Maine’is pole surmanuhtlust, kuid ringkonnaprokurör hoolitses selle eest, et mind mõisteti süüdi kõigis kolmes surmas ja mulle anti kolm eluaegset üksteise järel ärakandmiseks. See nurjas igasuguse võimaluse, et mulle kunagi armu antakse, pikaks, pikaks ajaks. Kohtunik nimetas minu tehtut "võikaks, jäledaks kuritööks", ja seda see oli, kuid ka see on praegu minevik. Sa võid seda lugeda Castle Rock Calli kollendavatelt lehekülgedelt, kus suured pealkirjad, mis teatavad mu süüdimõistmisest, paistavad pisut naljakate ja antiiksetena uudiste kõrval Hitlerist ja Mussolinist ja Roosevelti Uuest Kursist.
Võite küsida, kas ma olen end parandanud. Ma isegi ei tea, mida see sõna tähendab, vähemalt mis puutub vanglatesse ja karistustesse. Ma arvan, et see on poliitikute sõna. Sel võib olla mingi muu tähendus, ja võib-olla mõistan seda kunagi, kuid see toimub tulevikus... ja süüdimõistetud õpivad tuleviku peale mitte mõtlema. Ma olin noor, hea välimusega ja vaesest linnaosast. Tegin rasedaks ilusa, mossitava, põikpäise tüdruku, kes elas ühes Carbine Streeti kenadest vanadest majadest. Ta isa andis nõusoleku abieluks, kui ma asun tööle tema prilliäris ja "end üles töötan". Mõistsin, et tegelikult tahtis ta hoida mind oma majas ja oma päka all nagu tõrksat lemmiklooma, kes ei oska veel puhtust pidada ja võib hammustada. Pikkamööda kuhjus küllalt viha, et ma teeksin seda, mida tegin. Teise võimaluse saamisel ei teeks ma seda uuesti, kuid ma pole kindel, kas see tähendab, et olen end parandanud.
See selleks, mitte endast ei taha ma teile rääkida; ma tahan teile rääkida mehest nimega Andy Dufresne. Kuid enne, kui teile Andyst räägin, pean selgitama enda kohta veel paari asja. See ei võta kaua.
Nagu ütlesin, olen mees, kes võib muretseda siin Shawshankis peaaegu kõike juba nelikümmend neetud aastat. Ja see ei tähenda vaid salakaupa nagu sigarette või kanepit, kuigi need on alati nimekirja tipus. Kuid ma olen muretsenud meestele, kes siin oma aega istuvad, tuhandeid teisi asju, mõned neist täiesti legaalsed, kuid raskesti kättesaadavad paigas, kus sa oled idee järgi karistuseks. Oli kord sell, kes istus väikese tüdruku vägistamise ja enese paljudele teistele paljastamise eest. Ma tõin talle kolm tükki roosat Vermonti marmorit ja ta tegi neist kolm ilusat skulptuuri – väikese lapse, umbes kaheteistaastase poisi ja habemiku noormehe. Ta nimetas neid "kolmes vanuses Jeesuseks" ja need skulptuurid on nüüd mehe elutoas, kes oli kunagi selle osariigi kuberner.
Või üks nimi, mida võite mäletada, kui kasvasite üles Massachusettsist põhjas – Robert Alan Cote. 1951. aastal püüdis ta röövida Mechanic Fallsi Kaubanduspanka, ja rööv muutus veresaunaks – mis lõppes kuue surnuga, kaks neist jõugu liikmed, kolm neist pantvangid, üks neist noor politseinik, kes tõstis pea valel ajal ja sai kuuliga silma. Cote’il oli mündikogu. Loomulikult ei lubatud tal seda kaasa võtta, kuid pisukese abiga tema emalt ja vahemehelt, kes juhtis pesumaja veoautot, sain selle tema jaoks siia. Ma ütlesin talle: Bobby, sa oled hull, kui tahad mündikogu kivist hotelli, mis on vargaid täis. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas ja ütles: ma tean, kus neid hoida. Need on kindlas kohas. Ära muretse. Ja tal oli õigus. Bobby Cote suri 1967. aastal ajukasvajasse, kuid mündikogu ei leitud kunagi.
Olen toonud valentinipäeval meestele šokolaadi; olen toonud kolme neist rohelistest piimakokteilidest, mida McDonald’sites Püha Patricku päeval pakutakse, hullule iirlasele nimega O’Malley; olen isegi korraldanud kesköise filminäitamise, pakkudes "Deep Throat’i" ja "The Devil in Miss Jones’it" kahekümnemehelisele seltskonnale, kes olid nende filmide laenutamiseks rahad kokku pannud... kuigi selle väikese vägitüki pärast veetsin nädala kartseris. Kui oled mees, kes suudab kõike hankida, käib see risk ametiga kaasas.
Olen toonud teatmeteoseid ja pornokaid, pilakaupu nagu kätlemise sumisti ja sügeluspulber, ja rohkem kui ühel korral olen näinud, et pikaajaline on saanud oma naiselt või tütarlapselt paari aluspükse... ja ma arvan, et teate, mida siinsed poisid teevad selliste asjadega pikkadel öödel, kui aeg venib nagu kumm. Ma ei saa kõiki neid asju tasuta ja mõne asja eest on hind kõrge. Kuid ma ei tee seda ainult raha eest; mis tähtsust on rahal minu jaoks? Ma ei osta kunagi Cadillaci ega lenda veebruaris kaheks nädalaks Jamaicale. Ma teen seda samal põhjusel, miks hea lihunik müüb sulle vaid värsket liha: mul on hea kuulsus ja ma tahan seda hoida. Kaks asja, millega ma keeldun tegelemast, on relvad ja tugevad narkootikumid. Ma ei aita kellelgi tappa ei ennast ega kedagi teist. Mu hingel on küllalt tapmisi, et mulle jätkuks eluajaks.
Jah, ma olen tavaline müügimees. Ja seepärast, kui Andy Dufresne tuli 1949. aastal minu juurde ja küsis, kas ma saaksin tuua talle vanglasse Rita Hayworthi, ütlesin, et vabalt saab. Ja saingi.
