RAAMATUKATKEND: Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdruk"
Need kolm pärast autori surma ilmunud romaani kujunesid lühikese ajaga tõeliseks rahvusvaheliseks fenomeniks ning panid aluse viimase kümnendi võimsaimale muutusele krimipõnevike vallas - Larssoni triloogia tõi Nordic noir'i ehk Põhjamaade krimikirjanduse kogu maailma raamatusõprade tähelepanu keskpunkti. Sarjast on nii Rootsis kui Hollywoodis tehtud ka menukad filmid. Millenniumi triloogia saab järje 27. augustil 2015!
Proloog
Reedene päev novembris
SEE KORDUS igal aastal. Lille vastuvõtja sai nüüd kaheksakümne kahe aastaseks. Kui lill oli saabunud, avas ta ümbriku ja võttis selle pakkepaberi seest välja. Seejärel haaras ta telefonitoru ja valis numbri, mis kuulus endisele kriminaalkomissarile, kes pärast pensionile jäämist elas Siljani järve ääres. Need kaks meest ei olnud mitte ainult ühevanused, vaid olid ka sündinud samal päeval, milles antud juhul peitus väike iroonia. Komissar, kes teadis, et kõne tuleb pärast posti saabumist kella üheteistkümne paiku, jõi kohvi ja ootas. Sel aastal helises telefon juba pool üksteist. Ta tõstis toru ja tervitas, ilma et oleks end esitlenud.
„Jõudis kohale.”
„Mis siis sel aastal on?”
„Ma ei tea, mis lill see on. Pean laskma selle ära määrata. Õis on valge.”
„Kirja vist ei ole?”
„Ei. Üksnes lill. Seesama raam mis eelmisel aastal. Odav raam, mille saab ise kokku panna.”
„Mis postitempel?”
„Stockholmi oma.”
„Käekiri?”
„Nagu alati, suured tähed. Sirged ja korralikud.”
Sellega oli kõneaine ammendatud ja nad istusid mitu minutit vaikides toru otsas. Pensionipõlve pidav komissar nõjatus köögilaua ääres tahapoole ja tõmbas piipu. Ta teadis, et talt ei oodata enam mõnd vabastavat või eriti tabavat küsimust, mis võiks loosse uut valgust heita. See aeg oli juba aastaid tagasi möödas ja kahe vana mehe vestlus pigem täiendas rituaalselt mõistatust, mille lahendamine ei pakkunud huvi ühelegi teisele inimesele maailmas.
SELLE LADINAKEELNE nimi oli Leptospermum (Myrtaceae) rubinette. Tegemist oli ilmetu põõsastaimega, millel olid väikesed kanarbikulaadsed lehed ja kahe sentimeetri laiune viie kroonlehega valge õis. Taim oli umbes kaksteist sentimeetrit kõrge.
See pärines Austraalia metsikult mägialalt, sealsetelt tugevatelt rohumätastelt. Austraalias kutsuti seda Desert Snow’ks. Hiljem konstateeris üks Uppsala botaanikaaia asjatundja, et tegu on ebatavalise taimega, mida Rootsis esineb harva. Oma eksperthinnangus kirjutas botaanik, et taim on luud-lõunamürdi sugulane ja et seda aetakse tihti segamini märksa tavalisema sugulasega Leptospermum scoparium, mida kasvab ohtralt Uus-Meremaal. Erinevus seisnes eksperdi väitel selles, et Rubinette kroonlehtede tipus olid mõned mikroskoopiliselt väikesed roosad täpid, mis andsid lillele kergelt roosaka varjundi.
Rubinette oli iseenesest hämmastavalt pretensioonitu lill. Sellel ei olnud praktilist väärtust. Ei saanud sellega ravida ega hallutsinatsioone tekitada. See ei olnud söödav, seda ei saanud kasutada ei maitseainena ega taimevärvi valmistamiseks. Kuid lillel oli kindel tähendus Austraalia algasukate, aborigeenide jaoks, kes pidasid Ayers Rocki kanti ja sealseid taimi pühaks. Selle lille olemasolu ainus mõte näis järelikult olevat selles, et valmistada ümbritsevatele rõõmu oma kapriisse iluga.
Oma hinnangus nentis Uppsala botaanik, et Desert Snow oli Austraalias ebatavaline ning Skandinaavias suisa haruldane. Ise ei olnud ta kunagi ühtki isendit näinud, aga pärast kolleegidega nõupidamist teadis ta öelda, et taime oli püütud hakata kasvatama ühes Göteborgi aias ning oli mõeldav, et taimehuvilised ja amatöörbotaanikud võisid seda siin-seal oma väikestes kasvuhoonetes imetleda. Rootsis oli taime raske kasvatada, kuna see nõudis pehmet ja kuiva kliimat ning tuli talveperioodiks tuppa tõsta. Lubjane pinnas lillele ei sobinud ja kasta tuli seda altpoolt, otse juurele. See nõudis vilumust.
ET LILL OLI ROOTSIS haruldane, siis teoreetiliselt pidanuks selle konkreetse isendi päritolu jälgi olema kerge ajada, kuid praktiliselt osutus ülesanne võimatuks. Ei olnud ühtki registrit, kust järele vaadata, ega litsentse, mida uurida. Mitte keegi ei teadnud, kui palju aiandushuvilisi üleüldse viitsis tegelda nii raskesti hooldatava lillega – lillefanaatikuid, kellel oli võimalik saada seemneid ja taimi, võis olla mõnest üksikust paarisajani. Nad võisid osta selle omal käel või posti teel mõnelt teiselt aiandushuviliselt või botaanikaaialt üle kogu Euroopa. See võis olla hangitud ka otse mõnelt Austraalia reisilt. Just selle taime kasvataja kindlakstegemine miljonite rootslaste hulgast, kellel on väike kasvuhoone või lillepott aknalaual, oli niisiis lootusetu ülesanne.
See oli ainult üks lill nende salapäraste lillede seas, mis iga aasta 1. novembril pehmes ümbrikus saabusid. Iga lill oli erinev, aga need olid ilusad ja sageli suhteliselt haruldased. Need olid alati kuivatatud, hoolega paigutatud akvarellipaberile klaasi alla lihtsa, 29 × 16 mõõdus raami sisse.
LILLEDE MÜSTEERIUMIST ei teadnud ei meedia ega üldsus, vaid ainult väike kitsas seltskond. Kolmekümne aasta eest olid iga saabunud lille põhjalikult uurinud Rootsi riiklik kriminalistikalabor, sõrmejäljeeksperdid ja grafoloogid, kriminaaluurijad ning lille saaja sugulased ja sõbrad. Nüüd oli draamasse alles jäänud ainult kolm tegelast: eakas sünnipäevalaps, pensionile jäänud politseinik ja loomulikult tundmatu, kes oli kingi saatnud. Kuna eespool mainitutest vähemalt kaks olid juba nõnda auväärses eas, et oli ülim aeg valmistuda vältimatuks, siis oli oodata huviliste hulga peatset vähenemist.
Erupolitseinik oli karastatud veteran. Ta ei unustanud eales oma esimest tööd, kui tal oli tulnud pokri pista vägivaldne ja purupurjus rööpaseadja, et too ei jõuaks teha rohkem häda endale ja teistele. Oma karjääri jooksul oli ta kinni võtnud salakütte, naisepeksjaid, pettureid, autovargaid ja roolijoodikuid. Tal oli tulnud tegemist teha murdvaraste, röövlite, narkokaupmeeste, vägistajate ja vähemalt ühe poolvaimuhaige püromaaniga. Ta oli osalenud üheksa mõrva või tapmise uurimises. Viis neist olid lahenenud sel moel, et süüdlane oli ise helistanud politseisse ja sügavalt kahetsedes üles tunnistanud oma naise või venna või mõne teise lähedase tapmise. Kolme juhtumi puhul kuulutati mõrvar tagaotsitavaks: kaks neist olid lahenenud paari ööpäevaga ja kolmas kriminaalpolitsei abil kahe aastaga.
Üheksanda juhtumi lahendas politsei ära, see tähendab, et uurijad küll teadsid, kes on mõrvar, kuid tõendeid oli nii vähe, et prokurör otsustas asja settima jätta. Komissari nördimuseks kogu see lugu aegus. Aga kokkuvõttes oleks ta võinud eduka karjääri üle uhkust tunda ja oma saavutustega rahul olla.
Kuid rahul ei olnud ta üldse.
Komissari jaoks oli kuivatatud lillede juhtum torkiv okas – endiselt lahendamata ja painav juhtum, millele ta oli pühendanud kahtlemata kõige rohkem aega.
Olukord oli seda rumalam, et pärast tuhandeid tunde peamurdmist nii tööl kui vabal ajal ei suutnud ta ikka kindalt otsustada, kas üldse oligi tegemist kuriteoga.
Mõlemad mehed teadsid, et lille raaminud inimene kandis kindaid ning et ei raamil ega klaasil leidu ühtki sõrmejälge. Nad teadsid, et võimatu on saatja jälgi ajada. Nad teadsid, et sellist raami saab osta igast maailma foto- või kontoritarvete poest. Lihtsalt ei olnud ühtki jälge, mida kontrollida. Ja postitempelgi oli vaheldunud: enamasti oli lill saadetud Stockholmist, kuid peale selle kolm korda Londonist, kaks korda Pariisist, kaks korda Kopenhaagenist, korra Madridist, korra Bonnist ja ükskord, kõige saladuslikum, USAst Pensacolast. Kui ülejäänud olid tuntud pealinnad, siis Pensacola oli nii tundmatu, et komissar oli sunnitud selle atlasest üles otsima.
KUI NAD OLID kõne lõpetanud, istus kaheksakümne kahe aastane sünnipäevalaps tükk aega liikumatult ning uuris ilusat, kuid tähtsusetut Austraalia lille, mille nimegi ta veel ei teadnud. Seejärel tõstis ta pilgu ja silmitses seina kirjutuslaua kohal. Seal rippus nelikümmend kolm kuivatatud lille, raamituna klaasi all – kümme pilti neljas reas ja viimases, lõpetamata reas neli pilti. Ülemises reas oli üks pilt puudu. Üheksanda pildi koht oli tühi. Desert Snow pilt oli neljakümne neljas.
Esimest korda juhtus aga midagi, mis ei järginud varasemate aastate tava. Mees puhkes täiesti ootamatult nutma. Isegi teda ennast üllatas see äkiline tundepuhang pärast peaaegu neljakümmet aastat.
I OSA
STIIMUL
20. detsember kuni 3. jaanuar
---
18 protsenti Rootsi naistest on elus kogenud meeste ähvardust
---
1. peatükk
Reede, 20. detsember
KOHTUPROTSESS OLI läbi mis läbi ja kõik võimalik oli öeldud. Ta ei olnud hetkekski kahelnud, et ta süüdi mõistetakse. Kirjalik kohtuotsus oli avaldatud hommikul kell kümme ja nüüd jäi kohtusaali ees koridoris ootavatel reporteritel teha üksnes lõplik kokkuvõte.
Mikael Blomkvist nägi neid läbi ukseava ja aeglustas viivuks sammu. Tal ei olnud tahtmist arutleda kohtuotsuse üle, mille ta oli äsja kätte saanud, aga küsimused olid vältimatud, ja kes oleks temast veel paremini teadnud, et need tuleb esitada ja neile tuleb vastata. Ah niisugune tunne ongi siis olla kurjategija, mõtles ta. Valel pool mikrofoni. Ta ajas selja kohmetult sirgu ja manas näole naeratuse. Reporterid naeratasid talle vastu ja noogutasid sõbralikult, vaat et häbelikultki.
„No nii… Aftonbladet, Expressen, TT, TV4 ja… kust sina siis oled… ah Dagens Industri. Minust on saanud prominent,” tõdes Mikael Blomkvist.
„Meil on vaja ägedat tsitaati, Kalle Blomkvist,” ütles ühe õhtulehe reporter.
Mikael Blomkvist, kelle täielik nimi juhtus olema Carl Mikael Blomkvist, hoidis end tavapäraselt tagasi, et mitte oma hüüdnime peale silmi pööritada. Kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui ta oli kahekümne kolme aastane ja äsja alustanud suvise asendajana ajakirjanikutööd, oli ta täiesti juhuslikult paljastanud ühe pangaröövlite jõugu, kes oli kahe aasta jooksul sooritanud viis tähelepanu äratanud murdvargust. Ei olnud vähimatki kahtlust, et kõikidel juhtudel oli tegemist sama jõuguga; nende eripäraks oli otsida mõni väike koht ja sõjalise täpsusega röövida üks või kaks panka korraga. Nad kandsid Walt Disney tegelaste lateksmaski ning mitte just liiga keeruline politseiloogika oli nad ristinud pardipoisteks. Ajakirjandus nimetas nad aga penipoisteks, mis mõjus pisut tõsisemalt, kuna nad olid kahel puhul teinud hoolimatuid hoiatuslaske ning ähvardanud möödujaid ja uudishimulikke.
Kuues rööv oli toimunud südasuvel Östergötlandis. Kohaliku raadio reporter juhtus röövi ajal parajasti pangas olema ja käitus täpselt nii, nagu ametijuhend ette nägi. Kohe kui röövlid olid pangast lahkunud, läks ta telefoniautomaadi juurde ja andis uudise otsesaatesse.
Mikael Blomkvist viibis tuttava daamiga sel ajal tolle vanemate suvilas Katrineholmi lähedal. Seda, mismoodi tal täpselt kahtlus tekkis, ei osanud ta seletada isegi siis, kui politseinikud temalt küsisid, aga samal hetkel, kui ta oli kuulnud uudist, meenusid talle kohe neli kutti, kes elasid paarisaja meetri kaugusel suvilas. Ta oli näinud neid mõne päeva eest väljas sulgpalli mängimas, kui ta läks koos sõbrannaga jäätist ostma.
Ta oli näinud üksnes nelja heledapäist heas vormis noormeest, kellel olid jalas lühikesed püksid ja ülakeha paljas. Nad tundusid hästi treenitud ning neis sulgpalli mängivates noorukites oli midagi, mis sundis neile veel korra pilku heitma – võib-olla sellepärast, et nad võistlesid palava päikese käes ja justkui liiga jõuliselt. Mikaelil oli tekkinud tunne, nagu ei olekski tegemist tühipalja ajaviitega.
Ratsionaalselt võttes ei olnud mingit põhjust neid pangaröövliteks pidada, aga sellest hoolimata võttis ta ette jalutuskäigu ja istus künkale, kust avanes vaade kuttide suvilale ja kus ta võis nentida, et hetkel paistis see tühi. Kulus umbes nelikümmend minutit, enne kui jõuk kohale saabus ja Volvo õuele parkis. Kuttidel näis olevat kiire ning igaühel oli käes spordikott, mis iseenesest ei pruukinud tähendada muud, kui et nad olid ujumas käinud. Üks neist tuli aga auto juurde tagasi ja võttis sealt mingi asja, mille ta sedamaid dressipluusiga kattis, kuid isegi oma üsna kaugelt vaatepostilt võis Mikael tõdeda, et tegemist oli vana hea AK-4-ga ehk täpselt sama relvaga, millega ta ise oli hiljutise sõjaväeteenistuse ajal kokku laulatatud. Pärast seda helistas ta politseisse ja rääkis oma tähelepanekutest. See juhatas sisse kolm ööpäeva kestnud suvilapiiramise meedia valvsa pilgu all, kus põhirolli mängis Mikael ja mille eest üks õhtuleht maksis talle kopsakat honorari. Politsei seadis oma peakorteri sisse haagissuvilas, mis paiknes Mikaeli kaaslase suvila krundil.
Penipoiste juhtum andis Mikaelile täpselt selle staariseisuse, mida noor ajakirjanik oma ametis vajas. Kuulsuse pahupoolde jäi aga see, et konkureeriv õhtuleht ei suutnud hoiduda kiusatusest ja pani loo pealkirjaks „Kalle Blomkvist lahendas pangarööviloo”. Tögava loo oli kirjutanud vanem naiskolumnist ja selles oli tosin viidet Astrid Lindgreni noorele detektiivile. Kõige krooniks oli lugu illustreeritud uduse pildiga, kus Mikael annab, suu paokil ja näpp püsti, politseivormis mehele juhiseid. Tegelikult oli ta juhatanud teed suvila välikäimlasse.
---
