FOTO: Aldo Luud

Nelja kuninga tapmine aastal 1343 on üks kummalisemaid sündmusi Eesti
ajaloos. Miks oli kuningaid just neli? Mida nad õigupoolest valitsesid? Ja
peamine: kuidas võisid nad nii kergemeelselt Saksa Orduga kohtuma minna?
Nendest küsimustest näidend lähtubki. Aga see on ainult lähtepunkt.

Tiit Aleksejev
"Kuningad. Näidend aastast 1343"
80 lk, Loomingu Raamatukogu 1 / 2014
SA Kultuurileht


TEINE VAATUS
Kaheksas stseen

Nõupidamissaal. Pika laua taga istuvad kolm kuningat, Salanõunik, Ülempreester ja Ülemjuhataja.

ESIMENE KUNINGAS: Avan valitsuse istungi. Päevakorras on kaks punkti: mälestussammas ja välispoliitiline olukord.
KOLMAS KUNINGAS (haigutades): Võtaks kohe kolmanda punkti? Ja siis lõunale! Ma tean siin lähedal üht toredat kohakest. Ettekandja paneb sulle rätiku silmadele, ronib tooli peale ja käsutab: suu lahti! Ja kallab siis viina otse kurku! (Vaatab toetust otsides ümberringi.)
ESIMENE KUNINGAS: Päevakord on päevakord.
KOLMAS KUNINGAS (tüdinult): Olgu, olgu. Mis selle sambaga siis on?

Esimene kuningas viipab Ülempreestrile.

ÜLEMPREESTER: Khm. Khm. Kuningriigile on vaja midagi, mis taanlaste üle saavutatud võitu tähistaks. Ja rahvast liidaks! Need kaks võiks kuidagi ühes olla...
KOLMAS KUNINGAS (Ülempreestrit katkestades): Mul on ettepanek! Jumalanna Sekhmet! Rindadest võiks viina voolata!
ÜLEMJUHATAJA (naerma puhkedes): Toetan!
ÜLEMPREESTER (pahaselt): Mina mõtlesin ikka midagi rahvuslikku. Tamme näiteks. Või mesipuud.
KOLMAS KUNINGAS: Mesilane on orjamise sümbol!
ÜLEMJUHATAJA: Siis kumalane! Kumalane on rahvuslik! Ja tal on pikem astel!
KOLMAS KUNINGAS: Puud tal jälle ei ole. Kumalane elab urus. Või õõnsuses.
ÜLEMJUHATAJA (muiates): Siis tuleb pronksist õõnsus valada.
ESIMENE KUNINGAS (käsi plaksutades): Küllalt! Tamm. Mesipuu. Kumalane. Jumalanna. Kas on veel ettepanekuid?
TEINE KUNINGAS: Kuidas oleks ristiga?

Kõik pööravad end üllatunult tema poole.

ÜLEMJUHATAJA: Rist on nõrkadele!
ÜLEMPREESTER: Rist on vallutuse sümbol!
TEINE KUNINGAS: Kas ikka on? Rist tõestaks, et me oleme mineviku varjudest üle saanud. Välispoliitiliselt saadaks see vägagi õige signaali. (Ülemjuhatajale.) On ka riigikaitseline aspekt. Me võime risti peal mõõka kujutada. Tegelikult rist ongi nagu mõõk. Kui sõjamehe seisukohalt vaadata. (Ülempreestrile.) Ja mõõk omakorda on nagu rist. Kui jumalasulase seisukohalt vaadata.
ÜLEMPREESTER: Ma olen kategooriliselt vastu! Meil on omaenda jumalad!
TEINE KUNINGAS (häirimatult): Muidugi on. (Ülempreestrit pilguga puurides.) Kui meil neid ei oleks, siis ei kulutaks me preesterkonna ülalpidamisele nii suuri summasid. Aga rist on meil ka.
ESIMENE KUNINGAS (mõtlikult): Me kutsuksime avamistseremooniale kõiksugu isandaid. Praeguseid liitlasi... ja tulevasi...
TEINE KUNINGAS: Ja tulevased liitlased ei saaks enam öelda: neetud uskmatud. Infideles, filii... ptüi, mis iganes.
ESIMENE KUNINGAS: Infideles, filii diabolii, seminatores zizaniorum.*
TEINE KUNINGAS: Täpselt!
ÜLEMPREESTER (püsti tõustes): Ristimärgi püstitamine näitaks, et me oleme õigest usust taganenud!
TEINE KUNINGAS: See näitaks ainult, et me oleme risti püsti pannud. Kõik.
Esimene kuningas noogutab aeglaselt pead.
TEINE KUNINGAS: Samal ajal võime õiget usku millegi märksa reaalsemaga toetada... mõne väljamaksega... või näiteks selle maatükiga Pirita jõe suudmes, mis jumalasulastele nii oluline tundub...
ÜLEMPREESTER (endiselt püsti seistes): On asju, millega ei kaubelda.
TEINE KUNINGAS: On. Aga riigi nimel tuleb neist teinekord loobuda... Ja riik, mu sõber, hindab tõelisi ohvreid. Mitte neid, mida võib kerge käega loovutada. Ja sääraseid ohverdajaid peab riik meeles... (Silmitseb Ülempreestrit tungiva pilguga.) Istuge ometi, monsenjöör. Mul on teid niimoodi raske vaadata.
Ülempreester vajub aeglaselt toolile.
ESIMENE KUNINGAS: Kes on risti poolt?
Teine kuningas tõstab käe. Kolmas kuningas kehitab õlgu ja tõstab samuti käe.
ÜLEMJUHATAJA: Mina olen erapooletu. Need on tsiviilasjad.
ESIMENE KUNINGAS: Kes on vastu?

Ülempreester ja Salanõunik tõstavad käed.

ESIMENE KUNINGAS: Kaks poolt, kaks vastu, üks erapooletu. Minu hääl otsustab ja mina olen poolt. Rist tuleb.

Salanõunik vaatab teda jahmunult.

TEINE KUNINGAS: Tänan, Majesteet. Päevakorra teine punkt: välispoliitika. Me oleme hõivanud Taani kuninga alasid. Tõsi, ajalooliselt kuuluvad need meile, aga see pole suurem asi argument. Tsiviliseeritud maailma jaoks oleme me Issandast salvitud kuninga reetjad. Mässajad. Meie diplomaadid teevad vajalikku selgitustööd, aga see kõik võtab aega. Meil on vaja liitlasi. Mõjukaid liitlasi. Ja võib-olla ei peagi me väga kaugelt otsima. (Osutab kuningatele.) Meid siin on kolm. Aga neljas lõvi on veel, kes Valdemaris vaenlast näeb. (Paus.) Ordumeister. (Häält tõstes.) Ja seepärast, isandad, teen ma ettepaneku von Dreilebeniga kohtuda. Uskuge mind, meil on päris palju, millest rääkida. Ma olen lõpetanud. (Istub.)
SALANÕUNIK: Mul on siin üks kiri. (Võtab kirja ja loeb.) „Eesti vürstid! Jumala abiga ning omaenda vahvuse jõul oleme teutoonid Krivaja-Veterovo liinil kaitsele sundinud. Vandemurdjaist novgorodlased ei ole meile oma abiväge läkitanud. Meie vaprate luurajate andmetel on saatana sigidik von Dreileben nad hõbemüntidega ära ostnud! Ainuke lootus on nüüd teie peal! Eesti vürstid! Ulatagem käed, ühendagem väed! Andke kiire löök põhjakaarest ja tallame von Dreilebeni, selle jälgi prussaka, oma kontsasaabaste all puruks! Meie üritus on õige ja me võidame! Jumal tahab seda! Kõigi rahuarmastavate õigeusklike nimel, vürst Ivan, vürst Ostaf, possaadnik Volodtsa ja papp Foma. Foma kirjutas seda vürstide käsul, sest nemad ise ei oska.“
ÜLEMJUHATAJA: Vaata kuradeid! Vene karu paneb Saksa kotkale, nii et sulgi lendab! (Esimese kuninga poole.) Kas teeme ära? Ma saaks tuhat meest kohe kokku!
TEINE KUNINGAS: Pea nüüd hoogu!
ESIMENE KUNINGAS: Tark ei torma!
KOLMAS KUNINGAS: Mina iivanit küll ei usaldaks!
SALANÕUNIK: Millest te räägite, isandad?
ESIMENE KUNINGAS: Aga vaat sellest, et meil on võimalus kuningriigile rahu tuua. Ja seda võimalust ei taha meie mitte ära solkida.
SALANÕUNIK: Rahu saabub siis, kui me oleme Ordu purustanud!
ESIMENE KUNINGAS: Tark toob rahu läbirääkimistelaua taga, mitte lahinguväljal.
SALANÕUNIK: Läbirääkimised? Ordu ei võta meid kunagi võrdsena!
ESIMENE KUNINGAS: Võtab, võtab. Kõik me kuulsime: von Dreilebenil on kitsad ajad. Ta ei kanna sõda kahel rindel välja.
ÜLEMJUHATAJA (kahtlevalt): Mis siis, kui ta pihkvalastega vaherahu sõlmib?
ESIMENE KUNINGAS: Ei ta sõlmi. Need asjad ei käi nii lihtsalt. Sõda alustada oskab iga loll. (Heidab tähendusrikka pilgu Salanõuniku poole.) Aga selle lõpetamiseks on mõistust vaja.
ÜLEMJUHATAJA: Arusaadav. Ja mõistust Herr Dreilebenil ei ole?
ESIMENE KUNINGAS: Minu arvates on ta edev vanamees. Üsna keskpäraste võimetega.
ÜLEMJUHATAJA (omaette): Keskpärasust on üldse palju, eks ole?
TEINE KUNINGAS (valvsaks muutudes): Mida sa sellega öelda tahad, Ülemjuhataja?
ÜLEMJUHATAJA: Ei midagi.
SALANÕUNIK: Marienburgis öeldakse: sel, kes soovib saatanaga ühes lauas süüa, peab olema pika varrega lusikas.
ESIMENE KUNINGAS: Meil ongi. (Tõuseb püsti ja korjab laualt pabereid.) Aeg lõunale minna.

Kolmas kuningas ohkab kergendatult.

ÜLEMPREESTER: Kas me Orduga kohtumist hääletusele ei panegi?
ESIMENE KUNINGAS: Teate mis, isandad. Mulle tundub, et hääletamine on oma aja ära elanud. Ega meil mingi pihkvalaste demokraatia ei ole. Vaata, kuhu nad välja on jõudnud! Teid ei ole, raha ei ole, isegi laevaliiklust ei suuda käima panna! (Annab märku, et koosolek on lõppenud.)

Kõik peale Salanõuniku ajavad end püsti. Ülemjuhataja ringutab liigeste ragisedes.

SALANÕUNIK: Mida me venelastele vastame?
ESIMENE KUNINGAS: Mitte midagi! Las praevad!

Annab märku, et istung on lõppenud. Kõik tunglevad ukse poole.

* Uskmatud, saatana pojad, umbrohu külvajad. (Ld. k.)