Tom Valsberg Erakogu

Ma ärkan iga päev ja teen seda, mida ma tahan. Istun praegu koos sõbraga Gangese jõe ääres Rishikeshis ja kui selle raamatu lõpetan, sõidan Eestisse, kus elan ühes linna kõige parema vaatega korteris Toompeal ja söön iga päev kõige maitsvamat tervislikku toitu. Reisin igal aastal kolm kuni kuus kuud, muretsemata raha pärast. Olen leidnud oma armastuse, kellega võin ekstaatiliselt elades 24h ja 365 päeva aastas veeta ilma, et kordagi igav hakkaks. Ma olen tegev erinevates projektides aga ole käinud tööl viimased seitse aastat. Mul on kõike piisavalt. Olen õnnelik. Mitte homme. Mitte siis, kui puhkus tuleb. Mitte siis, kui kevad algab, vaid praegu.

Elu on rännak, mis algab sünniga ja lõpeb surmaga. Tõenäoliselt ka see on ainult üks etapp teekonnast, aga sellest jupi- kesest saame vähemalt reaalselt kinni haarata. Minu elurännaku on muutnud muinasjutuliseks see, et olen võtnud sihikindlalt ette rännakuid laia maailma ja enda sisse. Mis meid takistab neid imelisi ja väljakutsuvaid reise ette võtmast? Minu peamiseks takistuseks teel on olnud hirm teadmatuse ees – hirm, et ma pole piisav ja mul ei ole piisavalt ning vajadus turvalisuse järele. Ainsaks vabastajaks on olnud nende hirmude, mitte hulljulge, vaid tasakaalukas ületamine ning usaldus, et midagi halba ei juhtu juhul, kui ma ise olen aus, julge ja tähelepanelik.

/…/

Poeem minu elust (kui ma poleks hakanud rändama)

Kakskend aastat oma elust magasin ma maha
sõna otseses mõttes,
pool aastat pesin hambaid ja ühe aasta olin potil.
Viis aastat oma elust olin purjus, sellest kaks nagu kännuämblik
ja kolm nii, et ainult natukene piinlik oli

Kümme aastat olin nohus
Kuus aastat vaatasin telekat
Kaks aastat sellest seepi
ja ühe aktuaalset kaamerat

Kakstuhat kakssada nelikümmend korda proovisin tibidele külge lüüa
Tuhat feilis kohe, aga sada õnnestus enam-vähem.
Kümme aastat käisin tööl, mis ei meeldind aga pappi oli vaja
kaks ja pool aastat vahtisin ma lõustaraamatus sellest samast tööajast

Kokku seitse aastat surfasin ma netis
aga päriselt surfama ma kordagi ei jõudnudki
13 000 korda saatsin seenele ma sõpru ja võõraid inimesi
aga ise käisin seenel ainult kaksteist korda

Tihti ütlesin ma sõnu imelisi, et väljendada end
Kuustuhat korda kurat
Kaks tuhat korda raisk
Viis tuhat korda pekki

Ja ainult kaksteist korda petsin oma naist
Aga ainult kümme korda ütlesin ma sulle et armastan ma sind
Kas ma saaksin saata faksi nüüd sinna kus lendab sinu hing?

225 paari jalavarje kandsin läbi ma oma elu jooksul
Viis aastat sõitsin trammiga ega naeratanud kellelegi
Ja muuseas lõin ma maha
kuuskend tuhat sääske ja kümme tuhat kärbest
1240 kana sõin ma ära
See teeb keskmiselt kaks kana kuus

Kolm aastat oma elust passisin ma liiklusummikutes, neid ei õnnestund võita
Ja umbes kolmkendtuhat korda vihastasin nende jobude peale, kes ei oska sõita
Ja kui ma oleks suitsetanud, siis kindlasti pakk päevas
See teeb ainult pool miljonit suitsu elu jooksul
Kohvi jõin ma ainult - kolm korda päevas – see teeb üheksa tuhat liitrit musta tökatit

38 päeva nokkisin nina, keskmiselt 2 minti päevas
Ja umbes 60 000 korda (2,5 x päevas) väljutasin kõhutuuli meie ühisesse ruumi väga hästi
Vaatasin ära kümme tuhat filmi (4 tk nädalas) ja lugesin 18 raamatut
ja ka seda tegin ainult sest kooli ajal kästi

Pubis veetsin 4 aastat aga vanaema juures ainult nelikümmend päeva
Ja just mitte väga harva täitsa tüli norisin veidi jokkis pääga
Molli andsin
ka kuuskend neli korda
Aga ainult nelikümmend
kaks korda sain ma vastu

Isegi kuust on näha ainult pool, ta on tegelikult terve iga kell ja igal pool
Ja kust ma üldse võtsin, et mina pole?
Isegi kui elust on alles ainult pool, sest teise poole magasime niikuinii ju maha
Ja nagu ütleb onu Mart: “Poole persega ei ole vaja teha, hakka elama!“

Mõelge: kui vaatate kaks tundi päevas telekat ja elate 75aastaseks, siis te olete kokku vaadanud telekat 6 aastat!

/…/

Hirm teadmatuse ees

Tõde on sinu õde
sa hoia oma õde, nii harva kui ka teda kohtad
Hirm on sinu vend
Sa vaata talle otse silma ja sa näed seal ainult iseend
“Lill” Indigolapsed

Kui me oleme vabanenud sohvalummusest ja meil on ka piisavalt aega ja raha, et minna seiklema, on veel üks takistus, mis võib teele jääda. See on hirm teadmatuse ees, sest kõik, mis on uus, tundub ebaturvaline. Vajadus turvalisuse järele toob kaasa soovi kogu oma tulevik võimalikult täpselt ära planeerida. Kui tundub, et miski võib olla ebakindel või ebameeldiv, siis jäetaksegi parem minemata või tegemata, sest – äkki midagi juhtub? Äkki mul on kuskil pisut ebamugav?

Kas Sa tõesti jätad selle pärast Uus-Meremaale sõitmata, et äkki Sul tekib kuskil piinlik või ootamatu olukord? Või, et äkki Sa hak- kad kodu igatsema ja võid tunda end pisut ebamugavalt? See tühine hirm tundub täiesti naeruväärne, aga ometigi on üheks kõige suuremaks takistuseks üldse.

Pisikese ebamugavuse needus

Miks Sa ei lähe keskööl rabajärve ujuma? – Äkki mul hakkab pisut külm ja ebamugav.
Miks Sa ei räägi selle võõra ilusa inimesega, kes Sulle otsa vaatas? – Äkki ta arvab, et ma olen imelik, kui lähen – ja mul võib olla ebamugav.
Miks Sa ei sõida sõpradega nädalavahetuseks metsa telkima? – Äkki metsas on niiske ja mul on pisut ebamugav

Ma olen korduvalt jätnud kasutamata võimalusi uuteks kogemusteks, mis viivad uute võimalusteni, hirmust ebamugavustunde ees ja nüüdseks sellest hirmust loobunud. Ma jätan midagi tegemata vaid siis, kui see tundub reaalset eluohtlik. Seda, mis on pisut ebamugav, on võimalik õppida nautima ja enamus olukordi, mis tõotavad tulla pisut ebamugavad, on hoopis meeldivad ning hiljem imestame, et kujuta ette peaaegu oleksime jätnud selle võimaluse kasutamata.

„Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas. Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea – sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu. Täna ma tean: see on USALDUS.“
Charlie Chaplin

Karta ei maksa, aga tuleb olla ettevaatlik

Hirm teadmatuse ees võib väljenduda nii eluohtlikes kui olmelistes küsimustes: kas ma saan Indias toidumürgituse? Mitu paari trussikuid ma pean kaasa võtma? Kas ma saan ikka hakkama? Kas nad seal üldse inglise keelt räägivad? Kuulsin, et kuskil plahvatas pomm! Kas mind ikka paljaks ei varastata? Loomulikult on hea uurida kogenumatelt, mida kuhu kaasa võtta või mida sellises situat- sioonis ette võtta. Tark on uurida enne, et kuskil ei toimuks sõda või rahutusi – sinna pole tõesti vaja minna – aga liigne mure homse pärast on asjatu.

Muretsemine on sama, nagu Sa palvetaksid, et juhtuksid asjad, mida Sa ei taha. Kui piisavalt vägevasti muretsed, küll siis juhtuvadki.
Viies pidevalt oma tähelepanu kujutletavale olukorrale tulevikus, mis võib minna halvasti pigem kutsub seda olukorda esile kui hoiab ära, sest kui me mängime korduvalt seda näitemängu oma peas läbi, siis tõmbame endale seda ligi. Lahendus on lihtne: karta ei maksa, aga tuleb olla ettevaatlik.

„Hirm on kõige närusem tuba meie majas Ma tõesti sooviksin Sind näha elamas paremates tingimustes.“
Sufi luuletaja Hafiz

Kindlad plaanid tapavad spontaansuse

Olen kohtunud paljude inimestega, kes planeerivad oma reisi väga täpselt ära. Kõik bussipiletid ühest linnast teise ostetud, Lonely Planet kogu aeg näpus, sest see, mis seal kirjas, on kellegi poolt läbi kogetud, järelikult turvaline. Nõnda kujuneb rändamisest muuseumi külastamine, kus saab mõningaid huvitavaid asju küll kaugelt vaada- ta, aga katsuda ei saa. Isiklikku vahetut kogemust ka ei saa. Kahjuks kogemus näitab, et sellised muuseumikülastajad elavad läbi ja koge- vad kordades vähem kui need, kes ostavad kuskile pileti ja lasevad elul lihtsalt veereda. Loomulikult on arukas kaaluda läbi, milliseid linnu ja kohti külastada, aga mitte nendesse plaanidesse kinni jääda. Reisidel on väga oluliseks faktoriks spontaansus ja kokkusattumused. Muidugi need kokkusattumused pole juhuslikud, need on tegelikult Märgid, mis suunavad meid sinnapoole, kus just meie saaksime võimalikult arendava kogemuse.

Rändamine koos taotlusega

Olla spontaanne ja tunnetada oma intuitsiooni ei tähenda, et me peaksime minema reisile ilma sihita. Oluline on teha vahet reisimisel sihita versus reisimisel, mil kanname eneses taotlusi, küsimusi ja soove, mida kogeda. Kui pole küsimusi, siis ei saa tulla ka vastuseid. Reisida ilma sihita on justkui elada, omamata austust elu suhtes. Kui me oleme teel leidmaks vastused või kogemusi, siis oleme igal hetkel eluga suhtes ja märkamises, mil viisil ta meid kõnetab.

Kuid ometi olles kiindumata ka oma soovidesse, neid vaikselt ene- ses kandes ja teistega oma teedel jagades. Taotlused reisima minekuks on vajalikud ja sellised taotlused võivad olla näiteks soov tunda end enesekindlalt, ületada oma hirme, kohtuda huvitavate inimestega – või vaimsed taotlused kogeda kõrgeid meeleseisundeid.

„Ma küsin sult ühe küsimuse,” ütles kuningas Milinda. „Kas sa saad sellele vastata?”
Nasenga vastas: „Palun, küsi oma küsimus”
Kuningas vastas: „Ma juba küsisin.”
Nasenga ütles: „Ma juba vastasin”
Kuningas küsis: „Mida sa vastasid?”
Nasenga : „Aga mida sa küsisid?”
Kuningas ütles : „Ma ei küsinud midagi”
Nasenga vastas : „Ma ei vastanud ka midagi”

PanchaTantra

Parim viis vastuste saamiseks on esitada küsimusi. Mitte midagi küsides saab tavaliselt ka võrdväärse vastuse.

Miski pole kunagi kindel

Pean teile rõõmuga teatama, et kindlus ja turvalisus on illusioonid. Rääkimata reisimisest, pole isegi meie tavaelus miski kindel. Ükskõik, kui palju me ka paranoiliselt oma elu ei planeeriks, jääme ikka vahel ootamatult haigeks, juhtub midagi traagilist, tekib probleeme ja kindlasti teavad kõik, mis tunne on, kui pruut või peika teid ootamatult nagu välk selgest taevast maha jätab. Paljud inimesed proovivad turvatunde tekitamiseks planeerida kõike – homset päeva, järgmist nädalat järgmist aastat – ja usuvad, et nii on parim viis elada.

Üks kõige kindlamaid asju maailmas on see, et miski ei püsi ja kõik muutub. Nii siis võib sellele teadmisele, et kõik muutub, täie kindlusega toetuda ja olla tänulik kõige eest, mis hetkes meile avaldub.

muutub vesi, muutub jää ja temast järgi jääb vaid udu
endast kauaks välja jääja tuleb varsti jälle koju
ja ka kodu aina muutub, muutub iga linnu pesa
muutub mõte minu peas ja muutub tahe, mida teha

muutuvad peod meie pihus ja ka peod, mida me peame
iga rakk mis meie ihus, muutub kõik, mida me teame
muutuvad me iseloomud, muudavad kõik loomad karva
ema loodus muudab värve, viskab vanad kleidid varna

muutuvad me mõttemustrid, muutub meie häälekaja
muutub see, mida meil on ja mida meil ei ole vaja
muutub kõik, mida ma usun, muutub elu, mida elan
lapsepõlv on praegu plikal, kes saab varsti vanaemaks

muutub muusika ja muutub tunne, millega ma laulan
ükskord tolmuks muutub kivi minu lapselapse haual
muudab päike oma soojust, muudab öögi oma sära
muutuvad kõik aastaajad, kuid ei lõpe iial ära

On üks asi, mis ei muutu, süda hoolimast ei lakka
Ja ei muutu mälestused minu maast ja minu rahvast
kuid ka see, mis muutus eile, muutuma saab jälle homme
universum aina muutub ja see on tema iidne komme

Kui elu võlu seisneks turvalisuses, siis on elu küll üks igav ja muserdav kogemus. Me ütleme, et usaldame elu ja maailma, aga kui üks olukord ei lähe nagu me ootasime, siis me kaotame selle usalduse ja sellega ühes ka oma sisemise rahu ja tasakaalu. Siis me solvume, tõmbume tagasi. Miks? Ainult sellepärast, et me pettusime iseenda ootustes ja eeldasime, et juhtub nõnda, nagu me soovime. Ei elu ega maailm ole tegelikult midagi lubanud, need olid meie lootused ja ootused, milles pettusime.